Pühad peetud

Pühad möödusid rahulikult, tegelikult igal aastal aina rahulikumalt, sest ettevalmistuste tegemine on juba nii käpas. Kuuse tõime tuppa traditsioonidest hoolimata päev varem, et jõuaks seda rahus ehtida ja küünaldepundart harutada. Venna pere tuli lastega nagu alati, oli traditsiooniline suur jõulusöömaaeg ja kingituste avamine. Isegi köögipoolel polnud suurt rahmeldamist, selle töö tegid ahjud - 2 puuahju ja elektriahi. Kapsad tegin juba 23nda õhtul puuahjus valmis, kõik muu valmis õigel päeval. Minu asi olid vaid ahjud valmis kütta, praad, vorstid, kaalikad ja kartulid ette valmistada ning iga asi parajal ajal küpsema panna. Suurem töö oli vaid kringlitegu. Kui laud kaetud, polnud ka külalised enam kaugel.

Kiisu võttis esimesena platsi sisse

Peale jõulusöömaaega oli käes kingituste avamise aeg. Selleks puhuks sai kuusel ka päris küünlad süüdatud. Kingitustega võisid meil nii suured kui väikesed rahule jääda. Meie suguvõsa naispere sai peened kingid kosmeetikavallast. Minule tõi jõuluvana juustehooldustooted, et oma hallidele kiharatele uut läiget ja sära anda. Lapsed said oma unistuste mänguasjad, vend aga raamatu, mida endalegi oleks tahtnud, M. Marttila "Paranenud ravist hoolimata". Isa sai uue Kersna raamatu. Peale kingituste avamist on meil siis alati lihtsalt üks rahuaeg - lapsed mängivad, isa räägib, kuidas vanal ajal talus jõule veedeti, vahepeal tuleme kööki kringlile ja kohvile. Rahu ja õnnetunne, mida pildile panna ei saa, kuid mis on igal aastal sama ja ei unune kunagi.
Järgmisel päeval konfiskeerisin isalt tema raamatu, kui teda kodus polnud, et see ühe jutiga läbi lugeda. Üks inspireerivamaid lugemisi viimasel ajal üldse - sellest, kuidas ikka edasi elada kui on raske. Ja nii raske olemist ei kujuta mitte ettegi . . .
Teisel jõulupühal vaatasime lapsega jõuluvana toodud filmi "Lumekuninganna ja igavene talv". Disney multika Linuxi operatsioonisüsteemis mängima saamine on muidugi paras närvivirgutus . . . Viimases hädas helistasin oma tuttavale arvutispetsialistile, kellel polnud ka midagi rõõmustavat teatada - krüpteeritud filme ei pruugigi arvutis mängima saada. :/ No sellega ei saanud ma ju ometi leppida - lapse jõulukink ja nüüd ei saagi vaadata?! Tuulasin veel pool internetti läbi kuni lõpuks leidsin need võlusõnad, mis tuli terminali kirjutada, et asi käima saada! Laps vaatas mind pärast seda küll nagu geeniust. :P Film oli kaunis igal juhul.

Taimejuttu talvisel ajal nii palju, et jõululaupäevaks lõi pabernartsiss oma õied lahti. Ja see jääb ilmselt ka viimaseks  korraks kui ma neid aknalaual kasvatan - see vänge lõhn, mida need miniatuursed nartsissiõied levitavad . . .  Kasvu lubati neil ka kirjade järgi kuni 25cm, pildi järgi võib aga kõrguseks arvata kui palju? Tuli neile lehv toestuseks ümber siduda.

Pabernartsiss Paperwhite

Õied on muidugi kenakesed, lihavõttepühadeks oleks vist paras neid ajatada kui õiteigatsus on piinavalt suureks paisunud:

Kirjapanemist väärib ka fakt, et 1.jõulupühal kärgatas meil kõu ja lõi välku. Kõva tuisk käis samal ajal. Korra varem, paar aastat tagasi, on saanud ka lumetormiga äikest kogeda.
Muidu viimaseid pilte sirvides jääb mulje, et fotokat kasutatakse meie majas põhiliselt vaid kassi pildistamiseks - taaskord siis Kitty, unistaval ilmel õueelu jälgimas.

Kaunist jõuluaega!

Kuusk on toas, hanged on akna taga ja jõuluootus hinges nagu suurel lapsel - homne päev võiks juba alata. :)

Mõtlikkuse aeg enne pühade algust

Eile pidid mu näpud esmakordselt leinakimbu valmis meisterdama. Tänasel toomapäeval, mil hinged liikvel, saatsime ära kalli naabrinaise Helga.
Ilm oli ennelõunal karge ja vaikne ja päike piilus silmapiiril, kui sammud üle tee naabrite poole seadsime. Kui kirikuõpetaja lugemist alustas, muutus aknast sisse tulvav päike aina heledamaks ja säravamaks - just nagu Helga naeratus, mis oli alati ta kelmikat nägu kaunistanud. Miks aga surm vahel nii muudab lahkunu nägu . . . ei jälgegi enam tema ümaratest põskedest, alati naeruselt pruntis suunurkadest ja rõõmsalt vidukil silmadest. Puusärgis lebas vaid tema õhuke maine kest, 91 aastat kulutatud. Tema hing oli aga meie hulgas, andes aknast sissetulvava päikesesäraga oma kohalolust märku.

Matustele kaasa me ei sõitnud, kuid sängitamise arvatava lõppemise paiku tegi ilm uue pöörde - peale kahte läks peaaegu pimedaks ja hakkas lund tulema. Algul rahet, siis laia lund ja lõpuks läks päris tuisuks kätte ära. Tunnike hiljem läks taas valgeks, tuisk vaibus, laia lund jäi aga langema ja langema. Lahkuv hing viis sügise endaga kaasa, maa peale aga saabus talv.

Ei olnud täna tuju toomapäevale kohast suurpuhastust teha - tahtsin vaid mõtetes Helgaga olla. Meenutada meie lobisemisi tema köögis kohvitassi taga. Jagasime rõõme ja muresid, kööginippe, saladusi . . . Kuulsin tema käest lugusid oma emast, mida ma veel kuulnud polnud või olin unustanud - suri mu ema ju kui olin veel laps. Ikka ja jälle kutsus ta mind, et tulgu ma õhtuti, teeme väikesed veinid, ajame naistejutte. Mul on kahju, et ma piisavalt tihti aega ei võtnud, et seda teha.
Ma ei unusta kunagi, kui ma oma 7-kuuse lapsega Tallinnast tagasi lapsepõlvekoju kolisin ja Helga ühel päeval suure isetehtud kreemitordiga mulle katsikule tuli. Tema vanuses veel sellise meistritööga hakkama saada . . . oma kanade munadest ja kuldkollane tort! Ma olin nii liigutatud.
Kõige suuremad punased tulbid, mis ta mulle jagas, jäävad teda mulle nüüd igal kevadel meenutama . . . Samuti märtsikellukesed, mis tal endal pärast välja läksid, kukehari, tema aia uhkus, ja mürakas murulaugupuhmas mu maitseainepeenras. Õnneheina ja murtudsüdant ei osanud ma kahjuks hoida, need läksid välja.
Kui ta veel kõbus oli, jagas ta mulle igal kevadel pihuga suvelillede istikuid - peiulilled, rõngaslilled, virkliisud, leeksalveid, viltlehed, astrid. Ja kunagi ei saavutanud nad minu aias selliseid mõõte nagu tema peenardel. :) Isegi siis kui tal juba ammu enam kanu polnud, mille rammuga lilli poputada. Ja need meie õnnelikud jalutuskäigud tema lillepeenarde ümber, kus ta mulle kui noorele ja rohelisele aednikule näpunäiteid jagas, mu laps samal ajal kukerpalle viskamas tema avaral murul . . . 
Sellest kõigest on nüüd juba mõni aeg möödas - viimastel aastatel Helga enam aeda pidada ei jaksanud. Kahjuks ei olnud tema pea siis ka enam kogu aeg selge, mis tegi tema ja ta lähedaste elu lõpus veelgi raskemaks . . . Ehkki surm nii kõrges eas saab olla vaid vabanemine, siis teadmine tema viimase aja kannatustest teeb ikka väga kurvaks.

Vaatamata nukrusele ja jõuetusele ajas õhtul miski vägi mind sügavkülmast arooniad ja pihlakad võtma, et need koos õuntega valepohlamoosiks keeta. Ju siis kalli naabrinaise hing utsitas tagant - töö vajab tegemist. Sellise oli ju temagi elu aeg olnud, vana eestiaegne hing. Kui nutud nutetud, tuleb edasi toimetada.

Puhkus algas!

Puhkus algas ja jõulud on ees - mis saab veel paremat olla? :) Isegi lörtsine ilm ei saa head tuju ära võtta. Ja ma olen täitsa rahul praeguste plusskraadidega - ei meeldi mulle külmast krampi tõmbunud liikmetega väljas käia, ekstra energiakulu vaid! Oleks siis veel härmas ja sätendav võlumaailm ümberringi, mille nimel sedasi kannatada . . .

Puhkuse alguse tähistamiseks käisin lausa 2x köögis küpsetamas - kõigepealt skoone, pärast kooki. Mulle meeldib kui hommikuti on kohvi kõrvale midagigi kodus küpsetatut võtta. Muidu nagu ei teagi, mida hommikuti süüa, ehkki aeglaselt näksitud juustuvõileib on ka hea, aga kook selle lõpetuseks veelgi parem.

Kui homme väga lörtsiseid lärakaid ei saja (nagu täna), siis lähen teen kuuseokstest kaunistused aknalauakastidesse. Aga no midagi väga ei luba - olen seda mõtet juba üle kuu aja edasi lükanud. Samas nüüd ei ole enam kuhugile lükata - enne jõulu võiks väljas kaunistused tehtud olla, hiljem tulevad vaaritamised, koristamine jm tubased tegevused peale. Ja jõuluõhtuks tuleb venna pere külla.

Kuna eelnevas postituses kurtsin, kui palju näputööd mul hajameelsusest pildistamata on jäänud, siis nüüd tegin mingidki klõpsud viimaste päevade käevõrude tegemistest, ehkki valgust nappis ja välguga mulle pildistada ei meeldi:

 Sellised käevõrud läksid kooli päkapikulaadal kõige paremini kaubaks:

 Ja need olid käevõrud, mis päkapikulaadast järele jäid - ju siis kõige viletsamad. :P Ilmselt oli põhjus selles, et need ei olnud tehtud läikega kividest nagu eelmised. Ostetud käevõrude puhul imetlesid lapsed just nende sära.

Helmeid on veel palju järel, kuid ikka tuleb veel ka juurde tellida, sest kõik ei sobi kõigega ja pildi järgi tellides ei saa alati õiget ettekujutust. Näiteks osad kivikestega vahehelmed said suuremad kui klaashelmed ise. Aga küll need ära saab kasutatud kui sobivamõõdulised juurde tellida. Õnneks ei ole tegu kalli hobiga, nagu seda on aiandus. :P

Viimane taimeline tellimus oli mul muidu toanartsisside ja ratsuritähtede sibulad. Toanartsissid on praeguseks hiiglasemõõtu ja kohe pakatavate pungadega, ratsuritähed seevastu on täiesti pungatud ja seda juba kuu aega. Ei tea, kas oleksin pidanud nad kohe saabudes potti istutama . . .

Köögi- ja näputööd

Viimased nädalad on möödunud näputöö tähe all. Samas olen nii hajameelne olnud, et tehtud töödest pole mingit pildimaterjali ette näidata. 4 paari sokke, mis sai kingitusteks kududa, pakkisin ära ja viisin posti, unustades neid pildistada. :/ Millest on kahju - said teised nii ilusad. Olen oma kudumid muidu ikka enda tarbeks üles pildistanud, hiljem hea vaadata, mis kõik tehtud.

Sama lugu lapse päkapikulaada meisterdamiskraamiga - jäi kõik puha pildistamata. Kõige paremini läksid seal müügiks helmestest käevõrud. Ega see eelmises postituses mainitud käevõru ainsamaks jäänud. Selle peale sai Helmetoast kenake tellimus tehtud ja vihtusime lapsega koos õhinal igat sorti käevõrusid teha. Metallhelmed sai ka vahele pandud ja kasutasime AB-läikega (mida see tähendab?) lihvitud helmeid - sära sai kui palju. Selliste säravate vidinakestega on ikka jube mõnus tegelda. :)
Peale laata sai siis kohe uus helmetellimus tehtud kuna meisterdamishoog ei ole meil kummalgi üle läinud. :) Kasutame siis hasarti ja teeme mõned juba järgmiseks aastaks ka valmis. Ja kinkimiseks.

Vaatamata kevadistele temperatuuridele on mõtted juba pühade peal. Viimase ajakirja Maakodu kaanel olid uhked kuningliku glasuuriga kaunistatud piparkoogid. Kuna see ajakirjade hunnik on mul köögilaual ja kohvetades ja süües ikka silme all, siis teadsin, et ega ma  enne rahu ei saa kui olen selle kauni tehnika ära proovinud. Tuli minna YT-i õppima. Et siis poeglasuurist ikka selliseid filigraanseid kaunistusi ei tee.
Esimene glasuuritegu ja kaunistamised läksid aia taha. :P Mõtlesin, et prooviks ikka ära, kas saab ise jahvatatud tuhksuhkrust glasuuri, ehkki sai loetud, et ei saa. No ei saa, jah - teraline jääb. Ja tülle läheb umbe. :P Pealegi sisaldab poetuhksuhkur maisitärklist, mis teeb glasuuri konsistentsile vaid head ja kaunistades nire ei katke nii kergesti. Igal juhul õhtul küünlavalgel köögis glögi juues paistsid need esimesed kaunistatud piparkoogid ikkagi täitsa kenad - aia taha läinud või mitte. :D

Järgmisena tahaks köögitegudest ära proovida makroonid. Ise ei ole ma neid kunagi proovinud, kuid kiidetakse ikka kui erilised asjad need olevat. Laps sai neid kodunduse tunni raames Pätsi kohvikut külastades proovida ja talle väga maitsesid. Seega, läheb katsetamiseks.

Ja täna tegin lapse klassiõhtu tarbeks sibulapirukat - kahekordne kogus, s.o. 1 kg sibulat tuli ära hakkida. :P See on selline pirukas, mida isegi minu sibulat mitte suu sissegi võttev laps võib lõpmatuseni süüa. Tuleb asi lihtsalt ümber nimetada juustupirukaks. :P Millalgi lobisesin ikka kogemata jutu sees välja, et see oli tegelikult sibulapirukas, mida ta seal kahe suu poolega sõi . . . Kuid ennäe imet, ka edaspidi söödi seda sama hea isuga ja nüüd ta siis tellis mult seda klassiõhtu tarbeks. No et muidu kõik toovad vaid limpsi ja krõpsu ja magusat, et oleks midagi söödavat ka. Lugesin talle vaid sõnad peale, et ta meeles peaks seda ikka juustupirukaks nimetada . . .

Saaks nüüd vaid selle viimase töönädala ka üle elatud - erilist tööstressi ega väsimuse märke sel aastal isegi pole, kuid siiber on küll täitsa olemas. Pühi on vaja! Too hajameelsus ongi ehk varjatud väsimuse märk . . .

Viimased istutustööd

Täna ma istutasin, aias. Väljas oli -1C, labidas läks maasse, mis muud kui taimed mulda. 3 lamavat talihalja ja vahulill - kui hea oli taas mulda küünte alla saada! :) Talihaljad läksid turbapeenrasse, vahulill kuhugile, kus ma oletasin, et mingeid sibullilli ei tohiks all vastu tulla. Kuivanud lehed kuhjasin kõige peale. Minu esimene novembrilõpu istutamine . . . nüüd jääb vaid loota, et me kohtume veel kevadel.

Tihased on linnumajas jõudsalt pekki söönud ja kass on toa poolel alati valves. Vahel kolksud käivad ja siis võib leida aknalaualt paar puruks hüpatud säntpoolia lehte. Siin on pilt meie uusimast säntpooliast - lapse sünnipäevalill:

 

Ka näputööd on saanud vahepeal teha, kudumise kõrvale. Laps tuli ühel päeval jutuga, et Loom Bands on see, mida temal nüüd vaja on. No ei tõuse minu käsi nii kallilt seda kudumisalust ja kummirõngaid ostma, mis võivad olla veel potentsiaalsed allergiatekitajad! Ja üldse, kas tänapäeva lapsed polegi sõpruse käevõrudest kuulnud, mida saab punuda kodus lademetes seisvatest mulineedest ja puhta tasuta? :P Ok, ühe käevõru tegemine nõuab 3h ja kuna emal on rohkem puhkepäevi kui temal, siis asusin punuma - tulemus on, et nüüd soovitakse neid juurde ja juurde. :D Õpetusi leiab Youtube'ist.

Veel käevõruteemal. Linnas käies on ehtepoed ikka tütarlapsele magnetiks. Leiti siis sealt üks käevõru, mis meeldis, suht lihtsake. Aga jällegi - 7 eurot kumminiidile aetud pärlite eest?? Eriti kui ma tean, et nad maksavad vaid sente . . . meil on kodus suht samad pärlid, kristallid ja kumminiit olemas. Laps oli küll pisut umbusklik kui ma lubasin, et teen talle ise samasuguse ja hoidku oma 7,- muuks tarbeks. Kuid tulemus oli, et nüüd ta palub, et ma teeks veel ja veel neid juurde. :)

Eile algas tali :)

Esimene lumi tuli eile maha ja meie lapsega tervitasime seda linnas. Enne seda sai veel vihma ja libedust tunda. Hommikul vara bussi peale kõmpides ei viidanud miski sellisele ilmamuutusele - kraadiklaas näitas -4C, käisime arstil, uitasime poodides. Ühel hetkel poest väljudes oli aga jalgealune enneolematult libe. Peenikest vihma piserdas taevast ja inimesed olid ettevaatuse huvides hakanud liikuma uisusammul või ettevaatlikult kooserdades. Kui bussi peale hakkasime minema, kukkusid esimesed väljujad kõik pikale. Ja kui buss kodukohas peatus, siis olin libeda unustanud ja esimese bussist väljujana käisin ka loomulikult pikali. :D Õnneks viga saamata. Õhtul hakkas siis korralikku laia lund tulema. Nüüd on puudu veel Advent ja jõulukaunistused. :) Nädal aega vaja veel kannatada, siis läheb kaunistamiseks.

Täna tuli veelgi lund lisaks, sai juba kelguga poes käidud. Teel vaatasin ümberkaudseid aedasid - talvel lumega on ikka ilus kui aias on okaspuid. Kindel otsus, et järgmisel aastal toon ka omale väikesekasvulised okaspuud aeda, sellised, kes jäävad allapooleteisemeetrimeesteks.

Täna oli aega ka linnumaja akna taha üles seada, pekitükid katusele kinnitatud. Rasvapallide tarbeks sulatasin paki searasva, segasin sinna hulka mitmeviljahelbeid ja hirssi ja jätsin sahvrisse hanguma. Päevalilleseemneid oleks võinud ka panna, kuid neid saavad linnukesed süüa väljas ka otse õisikutest. Kõvaks läinud toidusegust saab siis pallid veeretada ja linnumajakesse panna. Kulus vaid mõni minut kui tihased olid juba peki avastanud. Kassil läksid linde nähes ka kohe silmad põlema ja võttis varitsusasendi sisse. Tegelikult ta ei pääse neid ehmatama, aknalaual on piisavalt lillepotte ees - Tantalose piinad. :P

Tõin ka ämbritäie lund tuppa sulama, lillekastmisveeks (Muhediku nõuanne). Kuidas ma küll varem polnud selle peale tulnud?! Et milleks riigivett raisata.

Sumpasin ka aias ühe tiiru teha. Ega seal midagi teha ei ole - kõik on lume all. Järgmise nädala lõpul võiks siis ehk roosid ära katta - selleks ajaks on nad 2 nädalat külmakraade saanud. Ehkki ma ei ole kindel, kas teha seda üldse . . . nagu kogenud roosikasvatajad hoiatavad - et pigem vähem katta või üldse mitte kui liiga vara. Samas kohalikes aedades, kus suviti kõige lopsakamat roosiilu on näha saanud, on roosidel ämbrid ja kuuseoksad peal seisnud juba septembri lõpust alates. Mis nipiga nende roosid sedasi talve üle on elanud ja alati võidukalt õitsevad, on mulle mõistatus. Aga aednikud loevad oma tibusid kevadel - elame, näeme.

Toalilledest ja aalujatest

Laupäeva hommikul ärgates ei oleks ma kuidagi osanud arvata, et õhtuks on minust saanud Aalujate klubi liige - aitäh minu kutsujale! :) Olin väga üllatunud, et sain sedasi üles korjatud, olin suht kindel, et pean seda aiapäevikut siin igavesti vaid iseendale. Aga ju siis pidi teisiti minema ja olen vaid rõõmus selle üle.
Eks mõne taime hoolduse kohta googeldades komistab aiapidaja varem või hiljem mõne aiablogi otsa, kus siis ka aalujaid on mainitud. Ja siis mõistatad omaette, et huvitav, mis nähtus see aalumine olla võiks . . . Kuna kõige ligilähedasem sõna aalujale on kaaluja,  ja A sõna alguses tähendab kindlasti aeda (mida muud) - et siis äkki sellised hästi kaalukad aednikud?! Selles mõttes, et kes enne ikka kaaluvad, mida omale aeda tuua. Selline ettekujutus tekib siis asjassepuutumatul. :P Kuid Muhediku blogist sai kenasti selgituse sõna tähendusele ja kaalukust, näe, ei olnudki üldse mainitud. Et ma ka täitsa sobin siis aalujaks, minu taimesoovid on ikka täitsa kaalutlemata - muudkui tahan ja tahan seda ja teist taime juurde. :D

Aeda ei ole aga viimased päevad saanudki, see-eest sai aknalaua taimede pere pisut täiendust - uus isadepäeva säntpoolia ja mu esimene jõulukaktus.
Uus säntpoolia on nii mõnusat sametist värvi ja õieservad on justkui härmas. Pildile jäi ka meie esimene sinine säntpoolia, mis on mai algusest peale suht vahetpidamata õitsenud.

Jõulukaktus

Jõulukaktuseid tahaks kindlasti juurde - jumaldan tubaseid õitsejaid! Esialgu vaatan aga, kuidas ma selle esimesegi pidamisega hakkama saan, kogemusi ju veel pole. Säntpooliaga on lihtne olnud - teda ei tohi lihtsalt kasta kogu aeg, ehkki tahaks. Ja kui kasta, siis ainult alt ja kui ta on isu täis joonud, siis ülejääk ära kallata.
Siin jõulukaktuse kõrval paistab ka killuke kuukinga, mis mulle sünnipäevaks kingiti ja kelle vajadusi pean ka alles tundma õppima. Õiteilus jäi ta pildistamata ja üsna ruttu närtsisid ta õied ära - ilmselt mu oma süül, sest avatud akna ette jäädes sai ta tõmbetuult. Nüüd on tal aga uued õiepungad avanemisjärgus ja kui õitsemiseks läheb, tuleb ka temast pilti teha.
Tubastele õitsejatele tuleb kindlasti veel lisa, sest laps soovib oma sünnipäevalilleks ka mingit toalille.

Ja nüüd tõi kuller lapse sünnipäevakingituse ja see tuleb ruttu läbi lugeda, enne kui see pakkimisele läheb:

Aeda tagasi

Aiaigatsus oli nende päevadega suureks paisunud. Hommikul ajasin kohe vatid selga ja läksin aeda märja ja löga sisse müttama - et saaks aga midagigi teha! :P
Eks see kudumine ole ikka vilets aiaelu aseaine - lambavillast saadud energia on vaid pisuke, võrreldes värskes õhus töötamise ja maaenergiaga. Aga no parem kui mitte midagi, ühed sõltuvust tekitavad tegevused mõlemad. :) Kudumine lihtsalt väsitab vähem.

Aias istutasin kuldvitsa ümber ja lõikasin mõned püsikute varred maha. Midagi jätsin ikka alles ka, et mingidki varred ikka püsti ka oleks kusagil. 
Tagaaias roosipeenar oma üles mullatud kuhilatega pole küll enam mingi vaatamisväärsus - karta on, et ma panen edaspidi roosid ikka kuhugile püsikute vahele.
Kui mõelda, et millist aeda ma tahan, siis hing kisub vist ikka pigem metsikuma poole. Et kaotaks peenrad üldse ära ja tekitaks segaistutusalad. Ehkki korrektne oleks olnud aia pidamist alustadagi mõtlemisest - mida ma üldse tahan, mis on mu visioon. Mina aga alustasin hoopis kauaigatsetud taimeunistuste elluviimisest. No et kõigepealt ikka midagi hingele. :) Aga pole hullu. Eks tehes see visioon hakkabki tekkima kui seda varem polnud. Ja mu taimesoovid sobituksid ka segaistutusega  aeda, pole hullu kui peab midagi kusagil ümber tõstma. 
Ja muru peaks kindlasti vähemaks jääma! Näitas sellesuvine suur niitmine. Selle asemele rohkem lillepuhmaid, põõsaid ja õitsvaid pinnakatjaid. Samuti võiks tutvust teha okaspuude minivormidega. Ehkki nende kasvatamisest ei tea ma veel midagi. Aga talv on veel ees ja jõuab end kevadeks pisut harida küll. :P

Koon ja küpsetan

Vahepeal on saanud siin isegi -8C üle elada. Mida selliste temperatuuride ja vileda tuulega ikka muud teha kui istuda toas, kududa ja küpsetada. Iga päev mõni kook, leib või sai tuleb ahjust välja, muul ajal liigutan sukavardaid. Midagi peab ju tegema aiaigatsuse leevendamiseks! Sokid ja salli sain juba nädalaga valmis, nüüd võtsin uued sokid käsile, need saavad sõbranna lapsele jõuludeks.

Peale külmaperioodi ei ole aias enam mingeid värve ka alles jäänud - kõik on ühtlaselt pruun. Isegi viimasena säranud lilla hortensia tõmbus üleöö pruuniks. Täna võtsin end niipalju kokku, et ajasin vatid selga ja tõstsin ammu närbunud ja külmavõetud petuuniakastid aknalaudadelt maha. Pisut harjumatu ilme on kohe majal ilma nende kastideta. Kuid pole hullu, küll ma need kastid varsti millegi igihaljaga täidan ja tagasi tõstan.

Roosid mullatud

Täna sai tehtud sügise üks tähtsamaid töid, muldasin roosid ära. Esimest korda elus siis külmaõrnade roosidega talvele vastu. :)
Lugesin enne internetist kõiksugu õpetusi ja vaatasin videosid, kuni siis valisin oma kesktee. Kõigepealt eemaldasin kõik lehed, õitsvad õied jätsin alles ja osa tõin ka vaasi, kuid midagi muud ei lõiganud. Lehti lõigates desinfitseerisin kääre enne iga uue taime juurde minekut Cutaseptiga, viina on mul vähe kodus, seda ei raatsinud raisata. :P Siis panin mõned väikesed kuuseoksakesed pookekohtade ümber ja kuhjasin peenra enda mulla roosidele peale, nii kõrgelt kui andis. Mullapind oli juba pisut jääs, tuli labidaga läbi hakkida, et pehmet mulda kätte saada. 20cm vist sai ikka täis, ma loodan, kõrgemaks ei õnnestunud kuhilaid ajada, juba hakkas muld maha varisema. Nüüd näeb mu roosipeenar oma kuhikutega välja kohe nagu roosiaiandis. :)

Roosid mullatud, tulin tuppa soojenema ja lapsega suppi sööma, pärastlõunal muldasin ära ka elulõngad ja liblikapõõsa. Külm aga mõnus oli üle pika aja aias rahmeldada viimase aja kudumise vahepeale. Kudumine on tegelikult jube igav tegevus, kuid samas ka sõltuvust tekitav, mis on kummaline - et millega ta küll kinni hoiab? :P Väheke on võrreldav aias rohimisega, samas rohides saab vähemalt maaenergiat, kududes ei saa ju sedagi. Aga mingit soojust sellest kudumisest siiski ikka kiirgab - kes teab, äkki see tuleb villast.

Udus on ilu

Täna hommikul ärgates tervitas akna taga selline lummav sügisromantika - udu, raagus puud, vaikus ja soojus (+10C). Ehkki hetkel on puhkus, tuli korra tööl ära käia. Sellise värske ilmaga oli mõnus nina välja pista - ja see lõhn! Mis seal udus küll sedasi lõhnata võib?
Päeva jooksul see lumm küll hajus ja vihma hakkas sorinal sadama. Tundub, et viimased lehed jäävadki riisumata . . .

Isegi kui poleks vihma pärast toas pidanud istuma, poleks niikuinii muud saanud teha, sest laps on haige. Igavaheajaline värk . . . Ega siis muud olnudki teha kui tuiasin allkorrusel, kütsin ahjusid, tegin ahjukartulid ja saiataigna valmis, kudusin sokke, haige laps ise ka kudus voodis sokki. Õhtuks said saiad lõpuks valmis ja mõlemad sokikannad ka, nüüd jäävad vaid sääred kududa. Vahepeal lugesime kordamööda raamatut "Minu pere ja muud loomad". Arvasin, et olin selle kunagi läbi lugenud, kuid ilmselt olin segi ajanud teise raamatuga, "Loomaaed pagasis". Seega kui laps lugemises ja itsitamises pausi tegi, võtsin ise ka selle raamatu kätte, mis mul lapsena lugemata jäi - parem hilja kui ei kunagi. :)

Lihtsalt hea aeg

Lapsel hakkas vaheaeg ja nii ka minul - mis saab veel paremat olla. :) Isegi öökülma ei pane nii heas tujus pahaks, mis sest et ta mu petuuniad ära võttis.

Teiseks saabus täna mu Bakkeri facebooki loosikingitus - ja täitsa asjaliku sisuga! 3 Fiskarsi köögiviljanuga (teravaid nuge mul just oligi hädasti vaja), 10 prisket nartsissisibulat (suureõieliste segu), siis veel üks käsikõbla ja niisama tiluliluna üks hea tuju DVD. Kõige rohkem rõõmustasin nartsissisibulate üle - panin nad kohe maja ette mulda.

Kusjuures eile, ma ei tea, mis mul pähe lõi, otsisin üles viimased Bakkeri kataloogid ja täie enesestmõistetavusega tegin kummastki 2 tellimust - jõulukaktus, 2 ratsuritähte ja vahulill. Kummagagi veel 2 üllatuskingitust ka tulemas. Tõele näkku vaadates, no eks nad nende üllatuskingitustega mind tellima meelitasid - aga kes mulle muidu ikka üllatuskingitusi teeks! :P Kuniks mul nendega aga halba kogemust pole olnud, võib ju tellida. Samas olen sealt ostnud vaid selliseid asju, mida mujalt kätte ei saa. Ka Jaapani kameelia tahaks sealt millalgi ära tellida - seda samuti ei oska kusagilt mujalt otsida. Lillepoodidest ehk saaks, aga mulle ei meeldi ju linnas käia, eelistan ikka kõik ostud, mis vähegi võimalik, veebist sooritada.

Õhtul tegin ära aga hulk aega edasi lükatud töö - kudusin oma islandi kampsunile uued varrukaotsad. Olid teised juba nii ära kulunud . . . On see kampsun mul ju lausa igapäevaselt kasutusel, ja seda juba teist aastat, v.a. suvekuudel, täpsemalt nädalatel. Ses mõttes universaalne riietusese, paras kanda nii jahedatel suveõhtutel kui talvel.

Kudumishooaeg on alanud

Kui kallis lellenaine Malle meil suvel külas käis, tõi ta ühelt kaltsukaretkelt mulle kotitäie lõngasid kaasa. Et äkki koon talle ka talveks midagi, näiteks sokid. Eks ta teab mu kudumiskirge. :) Ja ju siis need sokid-kindad, mis on saanud talle kinkida, on sobinud kui juurde soovitakse.
Kui siin vahepeal need jäised päevad olid, saigi kudmisvardad välja otsitud. Et rutiini vältida, tegin algust kohe kahe asjaga - sokid ja õlasall Mallele. Sall hakkas kohe kiiresti kasvama - kudusin kuni lõng sai otsa. Tegin uue lõngatellimuse ja jätkasin sokkidega. Kuna see on mul siin ikkagi aiablogi, mitte käsitööblogi, siis pildi tegin aias. :P

Muidu käsitööblogisid lapates olin ikka imestanud, et miks inimesed viivad oma pooliku kudumistöö õue, et seda siis kusagil märgade lehtede või lume peal pildistada. :D Sain sellele nüüd ka vastuse kui toas pildistamiseks kuidagi sobivat kohta ei leidnud - õues on lihtsalt parem valgus!

Aiatoimetustest nii palju, et tegin karbitäie pistikuid - luuderohulehised pelargoonid ja virkliisu. Ma ei ole kunagi varem pistikuid teinud, seega olen põnevil, millega see asi lõpeb. :)

Eile õhtul teatas laps veel kriitiliselt, et meie püsikupeenrad veranda otsas ei olevat üldse korras - et peaks rohima. Olgu või oktoober, kui on vaja, eks siis rohime. Puhastasime peenrad umbrohust ja puulehtedest ja lõikasime kärbunud oksad ära. Vaade sai tõesti palju viisakam. Ehkki palju on juba musta mullapinda - hilissügistest õitsejatest on mul tõesti puudus. Samas tänu kevadistele taimeostudele ja planeerimistele on sel sügisel aias juba ka rohkem värvilaike ja kontraste kui varem - helmikpöörised, kukeharjad, viltleht, täpiline iminõges, kollase tooni omandanud hostad jne. Neid kontraste on järgmisel aastal veelgi juurde vaja. Kuna tagaaia kõige uhkem õitseja on olnud viimastel nädalatel sinine hortensia, siis kindlasti kuluks mõni selline ka eesaeda värvilaiguks ära. Eriti kena oleks kui neid oleks terve rivi . . .

Sügisvärve aeda

Nädalalõpp on toonud ainult kaunist sügisilma - ilmateade ei pidanud oma vihmalubadustest kinni. :) Eile sai siis mõnusasti aias mütatud ja lehti riisutud. Õunapuude lehed läksid lõkkesse, suurte puude lehed tagaaiast sai aga põõsaste vahele kuhjatud ja osad läksid kurgipeenrasse. Lehti veel tuleb, jagub ka kõrvitsahunnikusse järgmiseks aastaks huumust tootma.

Suvised amplid olid ka lõpuks nii kaugel oma väljanägemisega, et tuli nad alla võtta. Ehkki petuuniad veel õitsesid, olid nad ikka juba nii heledaks läinud ja näljas. Niisiis sai nad asendatud viltlehe, punaste helmikpööriste ja kukeharjadega. Siis aga tekkis probleem - kui alla võtta polnud neid ampleid mingi kunst, siis katsu sa neid tagasi saada! No ei jaksanud enam nii kõrgele tõsta, ei tooli, ei redeli otsast. Lõin käega ja asetasin nad siis trepimademetele - kah ilus.

Täna tegime aga lapsega väikese jalutuskäigu metsikusse ja mere äärde. Võtsime võileivad ja mahla ka kaasa ja tegime väikese pikniku rannas.
Tagasiteel ei saanud sügisvärve vaasi korjamata jätta - mu eriline lemmik on mariõunapuu, seda tahaks tingimata endale ka aeda saada:

Unetus

Ega tööpäevadel eriti blogima ei jõua, see ikka pigem puhkepäevade lõbu - mistõttu mu postitused sellised ülipositiivsed vist ongi. :P

Aga hetkel on küll aeg keset töönädalat. Eile saabusid mu 3 Aavikuemanda pojengi - istutasin nad  kohe õhinal maha. Päike ka paistis ja ilm oli soe, mitte selline jäisus nagu nädalalõpul, istutamine ka veel sinna otsa - mida veel on aednikul õnneks vaja! :) Ma ei tea, kas nüüd suurest rõõmuandrenaliinist nende pojengide üle, või hoopis oli asi täiskuus, igal juhul ei maganud eelmisel ööl silmatäitki. No ja ole siis sellise paksu peaga päev otsa tööl . . . Ega kojugi tulles ju kohe magama saa keerata -  2 ahju vaja kõigepealt kütta, söök valmis teha, kohvi ka tegin toimetamiste kõrvale - ei nüüd enne uut ööd und saa . . .  Aga ega päevad saagi vennad olla. Homme on õnneks nädala viimane tööpäev, küll siis jõuab magada ka, elu veel pikk ees. :)

Tegelikult kui nüüd järele mõelda, siis täiskuu on mulle alati pigem positiivselt mõjunud. Eriti veel kui kuu otse aknast mu peale vaatab, siis magan nii sügavalt kui nott. Järelikult võib oma unetuses siiski vaid pojenge süüdistada. :P

Sügisest

Sügiseti peab pidama meeles, et päevane kohv ja õhtune tee ei tohi joomata jääda - muidu võib meel järsult mossi minna (hommikukohvist rääkimata). Kohv on päeval tõsine tujutõstja ja tee õhtune küünlavalgel soojendaja. Mitte et toas külm oleks - ahju on lausa kunst nii vähe kütta, et öösel palav poleks. Aga see kontrast väljas ulguva tuulega - et saaks öelda endale: mul siin toas küll pole häda midagi. :P Kevadeigatsus on hetkel siiski suur, rääkimata suvest . . . Lohutuseks on vahepeal oodata jõule.

Tegelikult ei saanud täna üldse aeda, kui arvata välja kasvuhoones käik, et viimased tomatid ära korjata. Nägin küll köögiaknast kuidas aed kutsus mind . . . punetav arooniapõõsas ja kollased saared, roosid ja hortensiad muudkui hüüdsid - tule imetle meid! Vastistutatud kibuvitsad hõikasid - tule vaata, ega meil vett pole vaja? Aga +6C ja jäine tuul panid väljas taguotsa külmetama ja ma olin üsna kindel, et sellise ilmaga täna kellelgi vett vaja ei ole. :P

Vähetoimekas

Täna laisklesin nagu pika nädalalõpu esimesele päevale kohane. :) Pea terve hommiku veetsin Seemnemaailma e-poes seemneid valides (ok, vormitoidu tegin ka samal ajal valmis). Tellimust küll ära ei saatnud, olen harjunud kaine peaga netioste tegema ja parem veel kui öö ka vahepeal ära magan. :P

Aias midagi erilist ei teinudki - kastsin ja kärpisin vaid konteinertaimi, pistsin küüslaugud maasikapeenrasse ja korjasin kasvuhoonest rohelised tomatid ära. Õhtul veel riisusime lapsega lehed kokku. Mõnus soe päev oli - päike säras kuis jaksas ja kraadiklaas näitas +13C.

Oh, ja see lubadus, et sel sügisel enam ühegi taime peale ei kuluta - see ei pidanud vett! Mis ma sain teha kui avastsin, et Aavikuemandal olid tervelt 3 pojengi müügis, mis minu soovinimekirjas, ja saadab veel oktoobris postimaksuta ka. Festiva Maxima, Mother's Choice ja Sarah Bernhardt said, niisiis, esimesena mu soovinimekirjast maha. :) Lisaks ka käputäis võrkiiriseid, sest neid mul pole aias. 
Tegelikult tuleks kevadisi sibullilli osta mitte käputäite, vaid sadade kaupa - unistus seni siiski . . . Õhtul poes käies küll näppisin neid sibullillede pakikesi - nartsiss Minnow, hmm, just see, mida ma tahan. Kuid 3 sibulat ligi 2,- euro eest? No ei.

Vahepeal uitasin ka Gardeni ja Aiasõbra veebipoes ringi ja panin hajameelselt taimi ostukorvi,  need aknad panin aga siiski õigeaegselt kinni - first things first . . . Mu lapsel on järgmisel kuul sünnipäev ja ehkki temagi oleks üliõnnelik mõne uue taime üle, siis päris kindlasti mitte päris kingituse ja sünnipäevalaua arvelt. :P

Esimene öökülm

Hommikul ärgates aknast aeda kiigates oli vaatpilt valge - esimene öökülm oli hoiatamata üle käinud. Eriti valged olid mu uued maasikapeenrad. Esimene  mõte õue astudes oli, et nüüd on küll petuuniatega kõik. Tööle kõmpides aina imetlesin kui kaunis oli maapind tee ääres - see taimede ja rohukõrte hõbedane siluett . . . otsekohe tuli talveigatsus peale! Pärastlõunal töölt naastes oli aga suur soojus tagasi - jalad huugasid talvesaabastes, müts, sall ja kindad kadusid kotti. Koduväraval tervitasid mind petuuniad sellise näoga nagu poleks nad mingit öökülma näinud. Ok, vedas siis.
Ja nüüd on taas pikk nädalalõpp ees, 4 päeva puhkust. :)

Suvesoe sügispäev :)

Tänase päevaga võib rahule jääda. Ilm oli nii kaunis, et sai õues särgiväel toimetatud ja sain tehtud, mida planeerisin. Istutasin kurdlehise roosi istikud tagaaia serva ära ning sinnasamasse äärde panin kollase tulbi sibulad maha. Sibulad läksid mulda esmakordselt pottidega - eks näis siis, palju see neid näriliste eest kaitseb.
Samuti õnnestus mul aroonipõõsa seest välja tuua asparaaguse taimed ja need paremale kohale istutada. Kuidas nad sinna üldse sattunud olid . . . kuid hea, et nad  mul taas aias on, nad olid mul ju soovinimekirjas tegelikult. :)
Homme üritan siis kibuvitsarida jätkata - kaevata aiaservast naat välja ja mairoosi istikud asemele.

Siis tuli sõbranna külla, sai teed joodud ja juttu puhutud ja ta oli toonud mu lapsele kena talvejope, mis sobis värvi poolest ideaalselt isegi ta uute talvesaabastega. Mul oligi juba mure, kust lapsele talvejopet saada ja nüüd tuli see ise kätte ära. :) Laps oli nii rõõmus, et läks sellega isegi aeda uitama, ehkki sooja oli +15C.

Tormine päev

Tormised päevad ei ole kohe mitte minu päevad, siis olen ma ise ka sama rahutu nagu ilm väljas. Kõige targem sel ajal on üldse magama minna - keha kohe nõuab seda! Nii tänagi, püüdsin hommikul küll mitte ebameeldivast tundest välja teha, tegin vormitoidu valmis ja vahvleid, pärast seda jäin aga ikka lausa jalapealt kampsunis magama korraks pikali visates.

Õhtuks oli vali tuul vaibunud ja läksime lapsega tagaaeda riisuma ja niitma. Tagaaia taga on meil ju kõrged saarepuud ja vaher, seal juba on, mida riisuda. Ja augustis külvatud muru oli seal juba nii kõrge, et sai esimese niitmise. Koltunud lehed läksid kõik turbapeenrasse, kus oligi muld madalaks vajunud ja vajas hädasti materjali juurde. Rabasime mõnuga kuni läks pimedaks ja solaarlaternad süttisid. Laps veel küsis, kas ta võib kõblata, see ajas mind naerma, sest nii pime oli, et ma isegi ei näinud, kus ta seda küsis. :) Niisiis polnud ülejäänud tööinnuga enam midagi pihta hakata, läksime tuppa ära teed jooma. Kass oli ka pool päeva lapse toas riiulil oma asemekesel maha maganud ega liigutanud vurrugi kui me tuppa tulime - ei vist tallegi see tormine ilm istunud. Muidu tal küll muud ei ole meeles kui ainult jaht ja jaht, tegu on, et teda õhtuti leida ja tuppa saada.

                                                          * * *

Tekitasin siia blogisse nüüd lugeja soovitusel ka mõned uued lehed juurde - taimesoovid ja taimed jagamiseks. Taimesoovide nimekiri mu arvutis on küll tunduvalt pikem, kuid siia ei saaks ometi 12lk-pikkust nimekirja panna - kes seda lugeda viitsiks. :D

Riisumise sport

Aedniku sügisene sport on lehtede riisumine ja see meeldib mulle väga. Pealegi mõjub riisutud majaesine just nagu suve pikendus - kui pruunid lehed on kokku kogutud ja ära veetud, on pärast rohi jälle roheline ja sügist poleks vahepeal nagu olnudki. :) Sooja saab ka selle tegevuse käigus. Nagu täna hommikul. Algul lõdisesin toas, siis aeda minnes ajasin selga villase kampsuni, jope, mütsi ja kapuutsi pähe ja kindad kätte. Riisudes hakkasid siis hilbud ükshaavale seljast ära aiatooli poole lendama kuni jäin kampsuni väele. :)

Kuna ilm läks ilusaks kätte ära, siis ei saanud kuidagi tuppa, vaid uitasin mööda aeda ringi ja mõlgutasin mõtteid. Suurema osa aias veedetud ajast näebki mind vist vaid ringi uitamas viimasel ajal. :P Mõtted kandsid vilja, läksin tõin labida ja hakkasin tagaaia äärest kibuvitsavõsa välja kaevama. Kevadetunne tuli kohe peale, sest seal kohas oli mu tegevus kevadel pooleli jäänud. Tahtsin suve jooksul veenduda, kas see kibuvits on seal ikka nii vilets, et ta välja juurida. No ja oli küll - üksikud õied ja hõredad oksad . . . Mul on vaja midagi tihedamat sinna istutada, möödakäijate varjuks. Kuna mul on üks hiiglaslik kurdlehine kibuvits õunapuu varju jäänud ja mairoos ka vohab eesaias, siis kavatsen kummastki mõned võsud välja kaevata ja sinna istutada. Need on mõlemad tõestanud end kui väga tublid õitsejad ja lõhnajad.
Kibuvitsad sain ma välja ning peale mõningast hingetõmbepausi kutsus aed mind ikka tagasi ja kaevasin selle maa sealt veel korra läbi ka ja puhastasin juurikatest. Täitsa kena peenrajupp tekkis. Homme siis peaks need mõlemad kibuvitsad sinna üle kolima, siis on hea tunne, et on taas midagi uut aias vaadata. :)

Ka kiisu nautis mõnusasti sooja mulla peal sügispäikest. :)

Tööpäevad läbi, puhkepäevad ees

Sedasi 50:50 on mu tööaeg nüüdsest sätitud. Igal juhul parem rabada 3 päeva järjest ja siis puhata 4 päeva, kui et tilbendada iga päev mõned tunnid kohal käia ja päevi raisata. Pealegi ma kohutavalt vihkan varast ärkamist! Nüüd saab aga mõnuga taas aiale keskenduda. Suuri plaane polegi, loodan vaid, et olen nii tubli ja keedan valepohlamoosi valmis, kuniks veel kõvasid õunu jagub - eelmisest aastast on juba selle tarbeks pihlakad ja arooniad sügavkülmas ootel. 

Sel nädalal ei saanud muidu muud midagi teha kui pistsin kauaoodatud nartsissi Plenus sibulad mulda. Tulbisibulad pean vist ka juba ära panema, ehkki on veel varavõitu - keegi näriline oli parimad neist kuuris nahka pistnud, ei neist muidu midagi järele jää . . . Need on tädi Mallelt saadud ilusad kollased hilised tulbid, sellised, mis aiast ära ei kao. Kunagi ammu naabrinaiselt saadud punased suureõielised on mul juba aastaid maas olnud ilma vahepeal üles võtmata - õitsevad alati hiigelsuurte õitega ja pole julgenud neid puututagi seepärast. :) Ka selline sort, mis jääb ega kao paari aastaga.
Samas on kange tahtmine osta kokku ka neid üheaastaseid iludusi nagu Apricot Beauty, Beauty Queen, Peerless Pink, Elizabeth Arden või Mrs. John T. Scheepers. No kunagi ehk taas viitsin raha mulda pista. :P Üle 10a. tagasi ma kunagi tellisin oma 2000,- krooni eest tulbisibulaid - aga oli kena vaade kevadel! Kuid järgmisel aastal oli 2x tagasihoidlikum õitsemine, sellele järgneval veelgi tagasihoidlikum (ehkki sai neid ka talveks üles võetud) kuni nad kadusid, mõnedest vaid jäid lehed järele. No aga ega mina siis tookord teadnud, et need välismaised ongi ühe-kahe aasta lõbu - arvasin, et nüüd tegin tulbiinvesteeringu terveks eluks. :) Aga tookord polnud mul ei internetti ega käinud aiandusajakirju, et oleks olnud ligipääsu infole . . . Aga kange kihk on ikka raha raisata - no korra 10a tagant äkki võib. :) Ma ju hilpude ja ehete peale ei kuluta.

Nädal tagasi, enne padukaid ja külma, sai aias veel ka mõned pildid tehtud, kuid siia üles riputama jõudsin neid alles nüüd:

Aavikuemanda lilla hortensia "You&Me Together"

Augusta Louise

Lapsele aasta tagasi kingitud nimetu potiroos

Köögis peab mul alati lilli olema. :)
Siin siis tormi käest päästetud päevalill maapirni, kuldvitsa ja asparaagusega

Ikka veel suvi :)

Parim endiselt, mida hommikuti peale kohvijoomist teha, on tõmmata kummikud jalga ja veel hommikumantlis minna aeda nautima - vahel päikselist, vahel hommikurõsket ja udusse mattunud. Ikka on veel õitsejaid ja kauneid lehti. Ja amplid ja aknalauakastid petuuniatega on veel nii värsked ja lopsakad! Pole jälgegi sellest, et need kastid mul suvel tormiga mitu korda alla kukkusid. Mõned murdunud varred ajendasid taimi vaid uusi võsusid ajama, ja eks ise ka ikka olen kääridega kaasa aidanud. Täies värskuses õitsevad veel ka lobeeliad ja kaksikkannused. Tõingi eile tagaaiast veel paar suurt potti trepile juurde - las see lopsakus tervitab ikka sissekäigu ees. :) Tagaaeda jäi neid potte veel küllaga - kevadel sai ju kõike ülearu külvatud.

Täna see hommikune tiir jäi küll lühikeseks ja tagaaeda rooside ja hortensiate juurde ei jõudnudki - peale esimest selle septembri haigestumist, parem mitte pikalt külmetada hommikurõskuses . . . Küll ma hakkan neid hommikusi jalutuskäike aias taga igatsema kui ilmad neile punkti panevad! Ju ma siis olen mõne päeva kerges depressioonis, kuid otsin varsti oma kudumisvardad  üles ja pühendun oma külma aastaaja hobile. Mul on ju nii palju islandi kampsunite mustreid kokku kogutud, millest vähemalt mõne tahaks veel realiseerida. Lisaks paarile olemasolevale, mida kanname lapsega igapäevaselt pea aastaringselt. Ja sokke kudusin paar-kolm aastat tagasi sellisel hulgal, et jagub vist lähimaks 7-ks aastaks. :D Tuleb välja, et spets sokilõngad on ikka sedavõrd vastupidavad. Kindaid ja mütse jagub ka, kuid ma pole kunagi vastu mõne uue kuduma kui mõni kutsuv muster ette satub. Tegelikult ei pea ma neid mustreid kaugelt otsima minema, arvutikaustadesse on neid kogutud juba üle 1000-e . . .

Kuid hetkel on kirjade järgi siiski veel suvi - imekaunis soe september ja naudime lapsega seda kuis vähegi veel võimalik. Ei ole mina ainus see, kes 10x päevas aeda imetlemas käib - tema ikka ka. Ja tunneb kõiki lilli nimepidi, kes meil aias kasvavad. Õhtuti kui pimenema hakkab, ei raatsi me kumbki veel tuppa tulla - istume väljas ja jutustame kuni niiskus naha vahele hakkab pugema. Ja siis teeme päeva lõpetuseks köögis veel ühe tee küünlavalgel, et sooja saada enne magama minekut. Selline õhtune rutiin siis meil. :)

Toon alati aiast tuppa vaasi ka kimbukese õitsejaid - siin siis kuldkakrad, kaksikkannus, punane raudrohi ja viltleht

Lillekimbud köögiviljaaiast :)

Täna ei teinud muud kasulikku kui kaevasin veel lapikese naati välja ja külvasin sinna muruseemet. Eks näis kui palju naadivälja ma muruga suudan sel sügisel asendada. Ülejäänud jääb siis kevade peale. Ehkki muruplats koosneb ikka põhiliselt murust, naat on vaid servades ja mingi kindla piiri peal lõpeb lihtsalt ära. Muruplatsil võib kohata küll paiselehte, küll võililli, kuid mitte enam naati. Huvitav, miks ta edasi ei julge minna. :) Ilmselt kuna seal lõpeb suurte puude vari.

Köögiviljaaias jalutades ja pikki salatikuuski vaadates tekkis mõte, et tooks naljaviluks mõned vaasi, koos muude ürtide ja värkidega. Täitsa kööki sobiv ja lõhnav kimp sai. :)

Ja teine pisem lapse tuppa:

Muru tärkab

Pidin selle kohe enda jaoks siia kirja panema, et teinekord teaks arvestada - 8 päeva tagasi külvatud muru on tänaseks juba ühtlaselt üleval. :) Vaat siis milleks need igapäevased paduvihmad head olid. Mina veel arvasin, et näen tärganud muru alles kevadel.

Ilmad on muidu sellised, et päeval kallab aga õhtuti särab päike ja on suht soe ja vaikne - saab mõnusasti aias uidata, pisut tööd teha ja päikeseloojangut nautida. Täna ei teinud muud kui külvasin mesiputke seemned maha. Eile möllasin pisut mullas - kaevasin välja oma kõige viletsama floksisordi, mis on kohutavalt kõrge, lamandub ja õitseb kiiresti läb. See peenar jääb nüüd kevadet ootama. Seal on mul ka nartsissid ja kevadel, kui need on tärganud, näeb nende vahelt veel viimaseid tärganud floksipoegi välja kaevata, et siis uued ja paremad sordid asemele istutatada. Mida mul nüüd on kogunenud ja paljunenud.

Siis on mul veel tulemas poeedinartsissi Plenus sibulad. Kui neid Aiahoolikute grupis pakuti, ei saanud ma kuidagi tellimata jätta (ehkki rahaline seis on selline, et sel aastal ei tohiks taimedest enam mitte unistadagi) - need on ju need tsivilisatsiooni vanimad nartsissid, erilise gardeenialõhnaga. Ei ole küll leidnud, et neid kusagil Eestis müüdaks - ja veel hinnaga 30,- senti tükk! Minu taimeunistused tasapisi ikka täituvad. :) Aga kui üks unistus täitub, siis tekib uus kohe asemele. Mul on ju terve nimekiri, 12 lk. pikk, mida kõike veel saada tahaks . . . aga sellest nimekirjast keegi siis nihkub jälle esimeseks ja minu järgmiseks sooviks veel sel sügisel oleks mandžuuria elulõng.  No unistada ju võib - kui ka osta ei või, unistused kipuvad ju täituma. :)  Normaalset puhkusjärgset palka hakkan töö juurest ju alles siis saama kui igasugune istutusaeg on juba ammu möödas ja võibolla maagi jääs . . .

Ja seemnetest unistan ma valgest võõrasemast. Pole kunagi võõrasemasid kasvatanud, kuid lapse idee oli need järgmiseks aastaks aknalauakastidesse istutada ja see kõlas kui hea mõte. Nad ju hakkavad vara õitsema ja õitsevad pikalt ega ole sellised vihmakartjad nagu petuuniad, mis mul praegu on. Samuti on nad madalad - minu ripp-petuuniad kukutasid oma massiga mul 3 aknalauakasti maha sel aastal, ja veel mitu korda. :) Seda pole ühelgi aastal juhtunud, kuid olen ka varem ainult madalaid petuuniaid kasvatanud. Õnneks õnnestus mul lilled iga kukkumise järel päästa - kinnitada ei saa ma neid kaste aknalaua külge ju kuidagi . .

Roosid õitsevad ikka veel meie rõõmuks ja homme peaks Augusta Luise ka lõpuks pärani avatud olema, et pilti teha. Täna oli kauaoodatud õis vaid poolenisti lahti, kuid lõhna oli kohe mitme jagu. Hea kui on ikka veel uusi õisi, mida oodata. :)

Varajane sünnipäevakingitus! :)

Täna oli üks imeline päev - olen nüüd kauaotsitud elulõnga Henryi õnnelik omanik. :)

Tänu kahele heale inimesele, Erika Mahhovile, kes selle minule mõeldes Nurga puukooli aianduspäevadelt kaasa võttis (kuna olin Henryit varem tema kaudu otsinud ja tal oli see meeles!), ja mu heale sõbrannale, kes taime Tallinnast ära tõi ja mulle teise Eesti otsa kohale toimetas, selle eest midagi tahtmata - sest mul olevat varsti sünnipäev! Kui kaunis neist . . .  Eestis ei olnud ju Henryit kusagil saada, välismaalt aga tellima hakata, taime enda maksumusest 5x suurema saatekuluga, oleks ka päris . . . meeleheitlik olnud. Soovisin siis - inglitelt, et nad aitaks mul selle elulõnga leida, aga et nii imelisel viisil see taim minuni jõuab ja veel puhta tasuta, seda ma küll ei osanud oodata. 

Henryi on nüüd veranda ette planeeritud kohale istutatud, mina aga istun ja kiirgan ikka veel rõõmust. :)

Muru külvatud

Kuna vihmade aeg on juba käes, polnud midagi enam oodata - tuli maapind muru külvamiseks ette valmistada. Täna enne pimedat saigi muruseeme roosipeenra ümber maha. Laps kõplas see aeg hortensiate ja kontpuude rida. Töö valmis, imestasime, et kas täna siis polegi külm õues? Ei olnud tõesti, ime küll. Sõime veel tikreid ja istusime siis üle pika aja võrkiigele pimeda aja aeda nautima, ritsikasirina keskel. Ah, suvi jätkub veel! :) Ehkki täna sai esimest päeva peale puhkust juba töö juurest läbi käidud. Seal tuleb jätkata, kus enne puhkust pooleli jäime - ruumi remondiga. Loodetavasti alles järgmine nädal, mitte homme - pole üldse veel töö lainel.

                                                      * * *

Viimasel ajal pole nagu olnud enam suurt midagi kirjutada siia. Huvitav, kas aiablogid lähevadki sügise lõpul talveunne? :)

Ikka vihma ja päikest vaheldumisi

Vihmasagarate vahel sai täna miskit aias tehtud ka - laps oli ju küla peal mängimas, sai rahus omas tempos kellegagi arvestamata toimetada. Ega ta ju tihti küla peal käi ja siis on need mu iseenda päralt päevad toimekad. :)
Eelkõige sai sellist päästmis-, peitmis -ja koristamistööd tehtud. Näiteks amplitel alumine osa äraõitsenud sitsililli ära võetud ja asendatud akakapsaga. Ühesse puuriida kõrval kõikuvasse amplisse sai prooviks ka maajalga istutatud - seda on mul ju muidu pool aeda täis. Eks näis siis kas jõuab ilusaks rippuvaks kasvada. Maast välja urgitsedes ei näinud ta enam pooltki nii vohav välja kui muidu maasikate vahel. :P

Samal ajal oli mul köögis suur pott kõrvitsakompotti tulel - eelmise aasta kõrvits, mille mulle mu juuksur aasta eest andis, säilinud siiani värskena ja huvitaval kombel täiesti seemneteta. Tuli teine lõpuks ikka sisse teha, enne kui aiast uued peale tulevad. Kokku sain 12 purki - ülejäänu kulus supiks ja koogiks ära.

Tegelikult on viimaste nädalate põhitegevus toimunudki pigem köögis kui aias.  Kui ma oleks tüüpiline blogija, kes igast asjast pilti ka teeb, siis oleks see mul siin aiablogi asemel juba köögiblogi. :) Kui vahel ei tule üle poole aasta küpsetamise tuju peale, siis nüüd on saanud pea iga päev kooki teha, vahel ka kaks - marjakoogid,  skoonid, skoonid, eile kõrvitsakook, kõrvitsasupp . . . No ja siis aiasaak ka ju vaja ära kasutada ja minu puhul on selleks harilikult vormitoidud - kõige toekam viis köögiviljadest ainult söönuks saada. Eriti veel kui mul erilisi hoidistamise plaane sel aastal ka pole. Aga eks näis, äkki mingid soolased hoidised millalgi ikka teen sisse - kunagi ei tea kui tuju peale tuleb.

Vahepeal kui padukaks kätte ära läks, kogusin vihmavett ämbritesse ja jooksin pesusid nöörilt päästma. Ja siis mõne aja pärast oli jälle suur päike väljas ja kuumutamas. Siis veel nipet-näpet, tomativõsusid eemaldatud, puude alt mädanenud õunu korjatud ja kes teab veel, mida toimetatud.

Ja eks õunapuu all kohvi joodud ja päikese käes põski soojendatud sai ikka ka - loomult olen ma ju ikka laiskleja tüüp. :)

Esimene kampsuni päev üle pika aja

Täna tuli esimest korda peale pikka kuumalainet taas villane kampsun selga ajada. Temperatuurid on normaliseerunud ja aias tegutsemise tahe on tagasi tulnud - selle leitsaku perioodil ei olnud ju pea kuu aega mingit tööd aias teinud. Õhtul rohisingi kõrgesse umbrohtu mattunud maasikapeenart.

Viimane suurem rabamine oli punasõstarde korjamine. Üksi korjasin ja korjasin, terve päeva ja lõpetasin siis kui tundsin, et sõrmed ei hakka enam marjade ümbert kinni - tulemus oli 20l mahla. :) Pea pooled marjad jäid ikka korjamata, seega on selge, et julgelt võib vähemalt paar põõsast sealt reast välja juurida, saabki floksirida selle arvelt pikendada.

Kurke tuleb ka päris kenasti, kuid sisse ma neid sel aastal ei tee - eelmisest aastast on veel nii palju marineeritud kurke järel. Sööme ise ja jagan sõbrannale.
Tomatitega on nirum lugu - saab küll iga päev, söömiseks on piisavalt, kuid tomatisupi jagu pole veel korraga saanud - küll ikka valmivad aeglaselt! Ometi panin seemned mulda juba naistepäeval, külmale kaotatud juuni aga on vist süüdlane . . .

Porgandid on see-eest suured! Samuti peedid, nuikapsad, suvikõrvitsad ja lehtpeedid. Sibul ja küüslauk on üleval ja täitsa kenad - peab vaid meeles pidama, et järgmisel aastal rohkem külvata.

Roosipeenras on veel paar roosi, kelle õisi ootame põnevusega. Siin taas üks uus avaneja - James Galway:

Äraõitsenud roosid

Äraõitsenud roose võib ka vaasi panna. :) Varem oleks ma öelnud selle kohta - halb feng shui, aga . . . erand kinnitab reeglit.

Idülliline aeg

Juuli oli puhas rõõm ja august jätkuv idüll. Kuumusega on juba harjutud ja sumedad õhtud on lihtsalt imelised! Igal õhtul oleme pea 11-ni üleval lapsega kuni hämarduma hakkab - ootame ära kuni solaarlaternad süttivad, hulgume aias ringi, imetleme nahkhiirte hääletut lendu . . .

Ka hommikud on idüllilised. Eiti kui kuller toob sulle hommikukohvi kõrvale õunapuu alla kauaoodatud raamatu:

Kuuaed

Eile sattusin googeldades juhuslikult sellise teema peale nagu kuuaed ning otsekohe tahtsin, et minu aed oleks ka kuuaed! Õhtuhämaruses istusin siis väljas maja ees ja vaatasin aeda sellise pilguga, mida võiks järgmisel aastal külvata, et see pimeduse saabudes kuuaiana mõjuks. Sisuliselt muud ei tulekski teha kui vaadata, et sul oleks palju valged, heledaid ja kirjulehelisi lilli ja kontraste. Täheldasin, et tänu selleaastasele taimede ostule on mul eesaias üsna head väljavaated - valgeid hämaruses kumajaid on küll. Külvata oleks vaja vaid neid  öösel õisi avavaid lõhnajaid, mis teevadki kuuaiast kuuaia:

kuu-lehtertapp

lilltubakas

lõhnav imelill 

ogaõun

kapimaa ööpalsam 

kirjulehine piimalill 

harilik ämbliklill jpt.

Siin üks kuuaia näidispeenar. Igal juhul saab järgmine aasta aias põnev olema. :)

Aed seisab

Praeguse kuumusega ei saa aias midagi teha - käes on meres käimise ajad. Hommikuti, kohvitass käes, tõmban ikka siit-sealt mõne silmatorkavama umbrohu välja, kuid see on ka kõik. Õhtuti siis, peale meres jahutamist, on rutiinne potilillede kastmise ja kärpimise tuur. Neid ampleid, korve ja lillekaste ikka jagub sel aastal. Üks on kindel - rippuvat põisrohtu ma järgmisel aastal enam ei kasvata. Ilus ja puhevil on ta küll mul korvis, kuid see igapäevane lugematute õitsenud õite ära naksamine!

Roosipeenart käime aga mitu korda päevas imetlemas - kisub kohe sinnapoole. :) Õisi muudkui avaneb, siin 2 uut õitsejat - Summer Song ja Novalis:

Summer Song

Novalis

Hilisõhtud on aga lõhnavad ja sumedad. Kuslapuu levitab oma aroomi isegi teisele poole maja ja Bakkerist tellitud solaarlaternate kuma lisab aeda paraja portsu salapära:

Üksiklatern - kollase valgusega

Topeltlatern - valge valgusega

Mustikad ka nüüd turbapeenras

Eile saabusid lõpuks minu kauaoodatud 2 puhmast ahtalehist mustikat. Isegi marjad olid küljes, sai kohe ära degusteeritud - magedad vaid pisut, metsamustikatega võrreldes. Need ära istuatud, võib nüüd vist turbapeenra valminuks lugeda. Lisaks mustikatele on seal siis veel 3 heitlehist rododendronit ja 1 lilla hortensia. Hetkel vaba pinda veel on, kuid eks näis kui täis ta järgmisel aastal kasvab ja kas oleks veel mõtet sinna mingeid väiksemaid happelise pinnase taimi vahele mahutada. Pilt ka:

Ilus aeg on

Rabamise aeg on möödas, nüüd on nautimise aeg. Ritsikad siristavad õhtuti juba ja kuslapuu õitseb ja levitab oma lõhna sooja öösse . . . ah, suvi! :) Aed annab saaki ja roosid avanevad, iga päev jälle keegi uus. Viimaste päevade avanejad on puuviljalõhnaline Lady Emma Hamilton, kirjuks maalitud Alfred Sisley ja pirnilõhnaline Benjamin Britten:

Lady Emma Hamilton

Alfred Sisley

Benjamin Britten

Suured unistused . . . :)

Vahel ma ikka mõtlen, kui hea, et mul pole läheduses 1) aianduspoode, 2) meestööjõudu ja 3) rahaülejääke. Vastasel korral ma ilmselt teeksin aias kogu aeg mingeid suuri ümberkorraldusi. :P
Näiteks tagaaias - no küll ma seal uuendaks kõike kui saaks! Nagu need hiigelsuured kuused. Algul olid nad meie krundi lõpus. Kui me aga aiataguse maatüki ära erastasime, jäid nad äkitselt keset aeda. Üldsegi mitte hea vaade. Kui vaid neid kuuski ees ei oleks . . . siis paistaks kogu tagaaia ilu, roosid ja hortensiad, köögiaknast sisse. Niisiis tuleb nad igal juhul maha võtta. Kuid siia on vaja mõtlevaid mehi langetama, sest langetamisruumi ümberringi pole. Samas, milline vaade siis köögiaknast hommikukohvi juurde avaneks kui see plats vaba oleks, hmm . . . ja kuidas ma seda kujundaks! Kas võtta keskelt eest ka üks õunapuu maha ja rajada tahaaeda uhke roosiaed? Või jätta õunapuu alles ja rajada tahaaeda viiv sinka-vonka rada, ääristatuna püsikutest, roosidest ja pisikesekasvulistest okaspuudest? Selline vähem uhkeldav, kuid müstilises stiilis aed a la Portselaniaed . . . no ei suuda otsustada!

Teiseks eksitab aiaplaanide pidamist nõrkus igasuguste taimede vastu, mille pilti kusagil näen. :) Näiteks viimases Maakodu numbris oli artikkel kirglikust roosikasvatajast ja loomulikult tahtsin mina ka selle peale sama rikkalikku roosiaeda. Panin aga omale vihikusse üle 70 nimetuse roose kirja ja ma tean, et ega ma enne rahu ei saa, kui seda nimekirja realiseerima asun. :) Ehkki aja jooksul olen õppinud end ikka taltsutama. Vähemalt oma ostud mõtlen enne pikalt läbi kuna teen nad pea eranditult internetist (vihkan linnas ja poodides käimist!). Mõne ostu puhul isegi magan öö ära vahepeal, et järgmisel päeval selge peaga otsustada - on mul seda taime ikka vaja või mitte. Üldiselt ühegi taime puhul pole ma hiljem tundnud, et ta oli ülearune ost - nagu ühegi lapse puhul ema ei mõtle, et ilmaasjata sai ta muretsetud . . . taimed on ju aednikule tema lapsed. Vähemalt mulle. :)

Aga ega siis unistamine sega aeda ka sellisena nautimast nagu ta hetkel on - hetke nautimise oskus on mulle vist kaasa sündinud. :) Täna siis taas muud ei teinud aias kui paar klõpsu fotokaga + rutiinne amplite/lillekastide- ja korvide kohendamine. Ok, tomatite võsud ka eemaldasin.
Siin siis tänane uus avaneja roosipeenras - roniroos New Dawn, pildistatud kahe vihmasagara vahel:

New Dawn

Ja veel üks pilt ühest mu tubasest õitsejast - bugenvillea. Kevadel sai ta Bakkerist tellitud ning on nüüdseks suuruses kenasti juurde võtnud ja ka õied valla löönud:

Bugenvillea

Padukas nagu tellitud

Üleeile olin hästi tark - kandsin komposti tervele aiale, sest ilmateade lubas järgmiseks päeval vihma. Ja tuligi. :) Selline valang, et minutitega olid kõik vihmaveevannid- ja panged täis. Ideaalne - viimane vihmavesi oligi muidu juba peaaegu otsas ja millega ma muidu turbapeenart kastaks. Ja kogu kompost sai ka kohe paduka poolt maasse leotatud.

Täna ei ole aias mitte sõrmegi liigutanud. Või siis ainult nii palju, et pildistasin  teisena õitsema hakanud roosi - Maurice Utrillo. Tema lõhna armusin ma kohe ära. :)

Maurice Utrillo

Keelatud vili on magus!

Ei pidanud ju eile tööd tegema, et täiskuu eel ja ebasoodus päev. Kuid sain ma siis, jee, käed mullast eemal hoitud! Hommikust peale juba olin peenravahesid rohimas ja lillepeenras äraõitsenud õisi lõikamas. Ja nii ikka õhtuni välja. Öö eel avastasin veel, et ebaküdooniapõõsas on mattunud virna ja maajalga - no kuidas ma ei tõmba neid siis välja? Sealsamas kõrval päevalillede alune ka puha virna, vesirohtu ja maapirni võrseid täis - kõik rohisin välja ja umbrohud ladusin päevalillede ümber, olidki teised vähese rammuga maal.

Tegelikult lugesin hiljuti J. Paungger / T. Poppe raamatust "Der lebendige Garten", et kui mingi umbrohi kipub aias vohama, siis on ülim aeg ta rahule jätta ja lasta tal isu täis kasvada. See näitavat, et mullastik seal kohas on näljas selle konkreetse taime järele ja vajab seda pinnase parandamiseks. Kui ta on oma töö teinud, siis kaduvat ta ise.
Teiseks hoiavad umbrohud peenras niiskust ja kaob vajadus kastmise järele. Mitte kastes kaob jälle tigude probleem. Eriti meelitavat valel ajal (õiepäevadel) kastmine ligi lehetäisid. Nii räägivad raamatu autorid, kes elavad Austrias ja peavad oma aeda väga kuumas ja põuases piirkonnas, kus vahel suve jooksul tilkagi vihma ei tule. Sellele vaatamata ei kasta nad aeda ja kõik kasvab ikkagi suurepäraselt. Jutt käib siis muidugi avamaa taimedest, kasvuhoonet ja rõdutaimi tuleb ikka kasta. Ok, seda mittekastmist hakkasin ma harrastama juba aastaid tagasi ja on tõsi küll, et taimedel pole vahet, kas neid kasta või mitte - kasvavad nad ikka. Kastmine lihtsalt hellitab taimed ära, nad ei kasvata sügavaid juuri, jäävad nõrgaks ja muutuvad su kastmisest sõltuvaks. Vihma kasta jäetud taimed aga kasvatavad sügavad juured, et põhjavett kätte saada, ja on seeläbi ka tugevamad. Looduses ju ka keegi ei käi kastmas ja kõik ikka lokkab ja õitseb.

Ok, seda mitterohimist oleks mul väga raska praktiseerida. Sest just see sõrmede mulda pistmine annab mulle kõige rohkeme energiat. Miks muidu mind kohe kisub hommikukohvi järel aeda umbrohtusid välja näppima? Minu igahommikune rutiin. :) Joon kohvi ära, jalutan hommikumantlis aeda ja kõigepealt rooside juurde. Vaatan, kas lehetäisid pole ja üldse, kuidas need kuninglikud kõrgused on öö mööda saatnud. Juttu jätkub kauemaks.  Flammentanz ajas üle pika aja uue uhke võrse välja - kuidas ma siis ei kiida teda? :) 
Siis istun pisut lapse mängumajakese trepil seal kõrval ja naudin vaadet. No ja varsti lähebki lahti - võtan umbrohu siit, teise sealt . . . Köögiviljapeenardest on mul eriti raske umbrohtu välja tõmbamata mööduda. Vahel unustan end vähemalt tunniks sinna rohima. Ja kui peenras pole midagi võtta, siis peenravahest ikka leiab midagi. Siis jõuan eesaeda, seal vaja ka lilli imetleda ja üht-teist nende heaoluks kohendada . . . Sellised suvehommikud siis. :) Need võiks igavesti kesta.

Mis puutub aga valel ajal rohimisse, siis ega siin muud katastroofi olegi kui et ergutab kõik umbrohualged kiiremini idanema. Tegelikult olevat isegi hea korra valel päeval rohida - siis kõik eos olev umbrohi viskab üles ja järgmisel korral õigel päeval rohides (kahanev kuu, juurepäev) saab kogu umbrohust lõplikult lahti. Eks ma siis tekitasin oma eilse rohimisega omale veel tööd juurde. :) Aga mis teha kui sõrmed sügelevad mulda pistmise järele! Ja kes siin hiljuti rääkis, et hakkab aias tegutsemisest juba vähehaaval tüdima?! No see oli mul küll hetkeemotsioon, ilmselgelt. :)