Kolmapäev, 29. juuli 2015

Juulilõpu pildipostitus

Lilled muudkui õitsevad ja õitsevad aias, pilte on ka saanud teha, kuid pole aega olnud neid üles riputada - kuhu see kõlbab! Täna tuleb see tasa teha - vähem juttu, rohkem pilte. Tuleb võtta omale kohustuseks kõik õitsejad üles pildistada, sest kes teab, võibolla järgmisel aastal mõnda õit enam polegi, siis on vähemalt meenutus, et ta siiski oli ja käis siin. Igast õiest ma klõpse pole teinud, karta on, et ei leiaks aega, et neid kõiki kunagi uuesti üle vaadata.

Tagaaia roosipeenart pildistasin viimati siis kui seal veel midagi ei toimunud. Nüüdseks on kõik juba õitsemas:

Mõned roosid lähemalt ka. Summer Song üllatab puuviljalõhna ja erilise värvitooniga:
Summer Song
James Galway kasvas sel aastal üle minu pea ja kõrgub seal nagu peenra direktor. :D Huvitav, eelmisel aastal püsis ta küll tavamõõdus. Õied on Jamesil aga väga tütarlapselikud - ja lõhnavad ka peenelt:
James Galway
New Dawn on mul kõige ilusamate läikivate lehtedega rambler ning õitseb kuis jaksab. Õisi pudistab ka kohe kui on ära õitsenud, kuid minu meelest on see väga romantiline kui kroonlehed on roosi all mullale puistatud:
New Dawn

New Dawn
Üks nimetu potiroos:


Veel üks nimetu potiroos - õnnestus pika pusimise peale õige värviga pildile saada. Punase pildistamine on muidu kui õnneloos, kuid päike ja välk koos annavad harilikult õige tulemuse:


Novalis on muidu täiuslik roos - haiguskindel, usin õitseja, õndsa lõhna ja romantilise õiekujuga, kuid õied kipuvad tal murduma. Torm tegi seekord pea kõigi õitega krõks-krõks-krõks. Juba eelmisel aastal avastasin, et kui kass tema lähedalt mööda tuiskas, siis oli pärast mõni õis murdunud. Mõni teine roos vangutaks sellise vallatuse peale vaid pead.
Novalis murtud kaeltega
Waltz Time on samuti lilla õiega, kuid mitte nii luksuslikult täidetud kui Novalis. Samas lõhn on tal tugev ja imeline:
Waltz Time

Roosipeenras pole mitte ainult roose. Minu eelmisel aastal soetatud elulõng Piilu on end hulga õiepungadega ehtinud ning avas esimese:
Piilu
Peen iluürt on tänuväärne suvik, kindlasti kasvatan teda ka järgmisel aastal. Alustas ta juba enne roose, ei ta karda ei vihma ega tormi, muudki õitseb ja laseb peenral särada ka seal, kus mõni roos parajasti uute pungade kasvatamisega tegeleb. Teda võiks vabalt oma pool peenratäit kusagil metsikult kasvada lasta:
Peen iluürt
Lõhnav neitsikummel on mul ka rooside vahel, mõnusad nupsud ja teda on mul mitmel pool mujal aias ka:
Lõhnav neitsikummel Snow Ball
Roosipeenras kui ka mujal on mul hakanud avanema lõhnatu imelill. Kuidas teda küll nii ebaõiglase nimega karistati, ma imestan - ta lõhnab ju täiesti nagu ime! Lihtalt imelill oleks ta nimeks täiesti piisav olnud. Tugev magus aroom - kuid ainult öösel. Tüüpilise kuuaia lillena avab ta oma õied alles õhtul (või pilves ilmaga) ja suleb nad kui päike hommikul silma hakkab paistma:

Lõhnatu imelill


Haldjalaps The Fairy elab mul potis ning mitte roosipeenras, vaid veranda otsas:
The Fairy
Siit olekski paras jätkata veranda otsa vaadetega:


Oi, kuidas ma jumaldan karikakraid! Neid on mul nii ühes kui teises veranda otsa peenras ja väärivad rohkem vaateid:



Täiuslik lilleõis:


Aed-leeklill vilksatas siin vahepeal, lähem vaade ka - Adessa Lilac Twist, noorekene, eelmisel aastal muretsetud:

Adessa Lilac Twist
Peatumata ei saa mööda minna liiliatest sel aastal. Ehkki kahjur (pahksääsk?) võttis omajagu pungasid kaasa, valged on tema maitse, siis jagus ka õitsemiseks. Nimede osas olen nõutu kuna nad on oma 10a. tagasi ostetud, mil ma nimede vastu veel suurt huvi ei tundnud . . .





Ja muidugi kuningliiliad! Sel aastal täitsin oma ammuse soovi ja tõin nad omale aeda, esimene juba avas silmad ja hullutab oma lõhna ja suursusguse iluga:
Kuningliilia

See pehme valge õiemütakas eelmisel pildil korvis on kaenal-lõhiskellukas. Taaskord üks tänuväärne lill, ei karda vett ega vilet ja läheb kindlasti ka järgmisel aastal kasvatamiseks. Kena alternatiiv näiteks valgele lobeeliale. Pean vaid meeles pidama varem külvata, sest ta hakkas mul õitsema alles juuli keskpaigas:
Kaenal-lõhiskellukas




Verandaotsa peenar on mul suht täis, oma kohake on seal ka aed-balsamiinil. Toast õue saades oli ta esimesed nädalad küll šokis ja tegi ikka parajat draamat, a la, et tema ei hakka siin kasvama, langetas lehti ja vahetas värvi . . . kuid nüüdseks on ikka elurõõm tagasi ja hobusesõnnikuleotis toonud jume näole:
Aed-balsamiin Tom Thumb Rose
Loitev tulinelk Alba kõigub ka seal peenras, hästi nõrga kaelaga kuidagi. Sel aastal ostetud taim, võibolla asi selles, et oli üle väetatud. Punane tulinelk on mul küll tugeva kaelaga isend, samas valge on õrnem ja pehmem. Loodan temast kiiret paljunejat, teda võiks suurem puhmik peenras õõtsumas olla:

Loitev tulinelk Alba
Himaalaja jalgleht oleks nagu sügisrüüs:

Himaalaja jalgleht


Seda nimetut päevaliiliat on mul aias mitmel pool. Kui keegi oskaks ta nime välja hõigata, oleksin väga tänulik. Ta on uue tagaaiaosa erastamisega kaasavarana kaasa tulnud, küla vahel ringi käies ja aedadesse kiigates tundub, et sellist on igal teisel aias. Ilus kõrge aga väle läbi õitseja:

Nimetu päevaliilia
Delavay ängelhein on uustulija mu aias ning tema olemust tundmata sai talle vist mitte parim koht säramiseks välja valitud - poleks kohe oodanud, et ta on selline sooloesineja, seesuguseid mul veel aias pole olnud. :) Ta vajaks omale kindlasti rahulikumat tausta, mõnda okaspuud äkki, kui ta on seal nõus muidugi kasvama. Ega mul ei ole ka hetkel ühtegi okaspuud talle taustaks pakkuda, kui tagaaia hiigelkuused välja arvata. Või siis panna ta murusse soleerima. Ega mul siin muruga ka priisata ei ole, see on pigem rohi, mis siin muru pähe kasvab. :P Aga väga õrna kleidiga lill - ja muudkui ajab uusi õisi ja lehti, lahe:
Delavay ängelhein
Järgmised õitsejad aga järgmisel korral, liiga palju head korraga pole ka hea. :)


Teisipäev, 28. juuli 2015

Muudkui sibli

Ei jõua kohe kõigega tegelda, millega tahaks! Esiteks tahaks puhata, sest selleks suvi ongi. Puhkus, see on istuda kohvitassiga õunapuu all ja nautida lilleilu. Samas tahaks ka rabada, sest see on selline aktiivne puhkus. Näiteks marju tallele panna, nii palju kui võimalik. Vaarikaid olen kogunud tasapisi sügavkülma, kuid tahaks ju veel - mida rohkem talvel võtta, seda uhkem. Ära süüa ei jõua neid ju keegi ja moosiks keetes pole nii hea kui talvel sügavkülmast võttes ja värskelt toormoosiks tehtuna.
Siis võtsin hoogu, et  taas kord tsaari moosi teha. Selleks läheb suurem osa päevast, et tikreid korjata ning siis tundide kaupa neid otstest ja sisust puhastada. Et siis järgmisel päeval keetmisega jätkata. Kuid mõni moos lihtsalt on nii hea, et selle jaoks rohkem aega kulutada. Nüüdseks on tsaari moos ka purgis ja võib pisut hinge tõmmata. Aga ei saa, tahaks ju ka kududa. Ja siis veel lapsele kostüüme õmmelda, Rapuntsli ja printsess Mononoke omad on hetkel pooleli. Viimane on valmis, vaja vaid kaelakee ja kõrvarõngaste peale mõelda ja karusnahast keep teha.

Ja siis võiks leida veel aeg-ajalt hetki, et aias tiiru tehes ka mõned klõpsud teha, kasvõi uustulijatestki. Nagu kuningliilia, kaenal-lõhiskellukas, lõhnatu imelill ja kes nad kõik olid. Seekord said pildile vaid esimesed burboonroosidest avanejad, võrratud lõhnajad ning õnnestus täitsa õiged värvid tabada:

Queen of Denmark (pardon, see on valge roos, mitte burboonroos)
Reine Victoria
See lilleke rohus on Zephirine Drouhin, lahedate punaste varrerootsudega:
Zephirine Drouhin

Lõpetuseks tahaks rõõmustada selle üle, et esimesed Aalujad on ka tee minu aeda leidnud - Suvelilleke, Neljandik . . . keerake teised ka vahel ikka ots ida poole kui aiatuuritate!

Pühapäev, 19. juuli 2015

Islandlastest ja Rapuntslist

Viimased külmad päevad mõjusid minu aedlemisele sedasi, et olin koondunud õunapuu alla ja kudusin - tulemuseks uus Islandi kampsun. Sellised ilmad kui praegu nõuavad paksu kampsunit:


Lõnga tellisin Islandilt, mingist muust nii sooja, vastupidavat ja karvast ei saa. Pildil miskipärast ei paista, kehaosa on tegelikult tumedamast lõngast.
 

Minu kudumisrepertuaaris on see juba kolmas islandlane ja neljas, lapsele, on kohe järgnemas:

Kudusingi neid vaheldumisi, kui üks ära tüütas, võtsin teise ette. Lapse kampsun tuleb tema valitud lõngadest ja mustrist, minu oma oli pigem kiiruga olemasolevate ära kasutamine, sest mu oma kampsun oli läbi mis läbi. Tegelikult ka lapsele kunagi kootud islandlane oli juba praktiliselt ribadeks kantud, ehkki olin sellele juba kahel korral uued varrukad kudunud. Kuid kampsun oli pikapeale lihtsalt väikseks jäänud, seda ei andnud enam suuremaks teha, millest kandjal endal oli ka tuline kahju. Kunagi koon talle ehk samasuguse uuesti. See oli selline mõnus asi, et kui ta sõbranna seda nägi, siis hakkas kohe manguma, et kuule, äkki su ema koob mulle ka sellise. Pilk minevikku:

September 2012

Pakkusin, et ostaks senikaua mingi muu kampsuni, kuid sellest ei tahetud kuuldagi, leiti et ainult ema kootud peab kampsun olema. Nojah, tuleb siis kätel käia lasta, palju pole enam jäänud.

Sel ajal kui mina kui juurdunult õunapuu all istusin ja kudusin, oli laps avastanud enda jaoks Rapuntseli filmi. Ma ei tea, kus me varem olime, et seda näinud polnud? Vaatasin ise ka ära ja võib öelda, et see on hetkel meie lemmikmultikas. Filmi lainel sai täna tehtud ka Rapuntseli lemmiktoitu, pähklisuppi - kohutavalt maitsev kraam! Ehkki mul puudus pastinaak kui üks oluline koostisosa. Siin tõstis minus pead aednik ning otsustasin kindlasti järgmisel kevadel pastinaaki külvata. Tegelikult võiks proovida kasvatada ka päris rapuntsleid (Campanula rapunculus). Neid, mida Grimmi muinasjutu algupärases versioonis Rapuntsli ema rasedana nii süüa armastas, et ta mees oli sunnitud nende järel nõia aias vargil oli käima. Osa võib ka iluaeda külvata, kena kellukas iseenesest.

Ja järgmine projekt on mul Rapuntseli kleit. Ok, kostüüme valmistada mulle meeldib, ehkki see on alati aeganõudev protsess. Kevadel alustatud printsess Anna kleit (Frozen'i multikast) on mul ikka veel pooleli - detailide ja materjalide kokku ajamine võttis nii kaua aega. Valmis on vaid juukseehe.

Kuna aed on hetkel koht, kus ma vaid koon, siis lõpetuseks üks mu lapse klõpsatud pilt meie petuuniatest, kes on sellel aastal valged:


Esmaspäev, 13. juuli 2015

Küll on külm!

Juuli on juba poole peal, kuid ilmad lähevad aina külmemaks. Ei mäleta küll suve keskpaika, kus tuli igaks ööks kasvuhooneuks kinni panna. Õhtuti ja hommikuti näitab õuetermomeeter +12C! Kuidas selline ülekohus üle elada? Päeval on nii külm, et kampsunis õunapuu all istuda ja kohvi nautida ei kannata. Ja see niiskus - vihma nagu ei tulegi eriti, kuid maapind püsib märg. See on muidugi hea, kastma ei pea. Roosid avanevad selles külmas aga nii aeglaselt ja arbuusi- ja melonitaimed katteloori all on nii nirud nagu oleks nad just äsja maha istutatud. Saaki sealt ei saa, maapinna raiskamine vaid. Muu köögivili näeb hetkel aga täitsa kena välja. Porgandeid harvendades sai esimesed söögiks ära aurutatud ning eile noppisin esimese suvikõrvitsa pitsa peale panemiseks.

Eile jalutuskäigul nägin tee servas ühte kaunilt õitsvat võsa, õied kuidagi tuttavad. Võtsin oksakese tuvastamiseks kaasa. Koju jõudnud, leidsin ka kiiresti nimetuse - lõhnav vaarikas:
Lõhnav vaarikas (Rubus odoratus)

No muidugi, miks ta tuttav ei olnud - soovinimekirjas mul ju. Ainult et ei lähe ju, labidas kaasas, võsukest välja kaevama, see teeserv oli ikkagi kellegi oma. Tõi meelde kohe "Aedniku aasta", kus K. Čapek asetab aedniku ühe pulga peale kõige pöörasemate maniakkidega, kes tuleb öösel ja varastab selle taime ära, sest ta ei saa ilma selleta enam elada. Ja kui ta on üleliia arg või paks, et vargile tulla, siis hakkab nutma ja manguma, et talle antaks sellest kas või kõige tillema pistikugi . . . Paksuse poolest kõlbaks täitsa vargile minema, aga ju ma siis ikka piisavalt arg olen. :D Jääb vist üle vaid nutma ja manguma  minna omaniku juurde. Aga mis siis kui ta ei luba? Mõtleb, et mingi maniakk. :P Jätsin selle lõhnava vaarika mõtte esialgu ootama, ehk saan kunagi ta omanikuks ausal teel või ennast alandamata. :)

Nüüd aga mu soovinimekirja juba realiseeritud kaunitaridest. Lugesin üle, et mul on aias 38 roosi. Laps kui kuulis seda, ütles et - nii vähe! Olin nõus, vähevõitu tõesti. Ja enamus neist kevadel istutatutest veel ei õitse. Alles ma hõiskasin kuu aega tagasi peale viimast rooside ostu, et nüüd on hing rahul. No miks ta rahul pole kui sellised õied aias vastu vaatavad:

Alfred Sisley



Bemjamin Britten

Benjamin Britten

Waltz Time
Waltz Time   


Maurice Utrillo

Augusta Luise



No et rooside koha pealt nagu on hing rahul, kuid tahtmine on neid veel vähemalt samapalju aeda tuua - eriti vanu roose. Aga eks ole hea roose juurde ihaldada kui on olnud selline kahjurite koha pealt väga hea aasta. Mitte kordagi pole vajadust olnud lehetäide vastu pritsida, mõned üksikud vaid tuiavad õienuppudel ringi.

Ja lõpetuseks veel lillherned, kellest olen juba varem ka pilti pannud, kuid nad kohe on sellised tujutõstjad. Nüüdsest hakkan igal aastal lillherneid kasvatama. :)