Aeda tagasi

Aiaigatsus oli nende päevadega suureks paisunud. Hommikul ajasin kohe vatid selga ja läksin aeda märja ja löga sisse müttama - et saaks aga midagigi teha! :P
Eks see kudumine ole ikka vilets aiaelu aseaine - lambavillast saadud energia on vaid pisuke, võrreldes värskes õhus töötamise ja maaenergiaga. Aga no parem kui mitte midagi, ühed sõltuvust tekitavad tegevused mõlemad. :) Kudumine lihtsalt väsitab vähem.

Aias istutasin kuldvitsa ümber ja lõikasin mõned püsikute varred maha. Midagi jätsin ikka alles ka, et mingidki varred ikka püsti ka oleks kusagil. 
Tagaaias roosipeenar oma üles mullatud kuhilatega pole küll enam mingi vaatamisväärsus - karta on, et ma panen edaspidi roosid ikka kuhugile püsikute vahele.
Kui mõelda, et millist aeda ma tahan, siis hing kisub vist ikka pigem metsikuma poole. Et kaotaks peenrad üldse ära ja tekitaks segaistutusalad. Ehkki korrektne oleks olnud aia pidamist alustadagi mõtlemisest - mida ma üldse tahan, mis on mu visioon. Mina aga alustasin hoopis kauaigatsetud taimeunistuste elluviimisest. No et kõigepealt ikka midagi hingele. :) Aga pole hullu. Eks tehes see visioon hakkabki tekkima kui seda varem polnud. Ja mu taimesoovid sobituksid ka segaistutusega  aeda, pole hullu kui peab midagi kusagil ümber tõstma. 
Ja muru peaks kindlasti vähemaks jääma! Näitas sellesuvine suur niitmine. Selle asemele rohkem lillepuhmaid, põõsaid ja õitsvaid pinnakatjaid. Samuti võiks tutvust teha okaspuude minivormidega. Ehkki nende kasvatamisest ei tea ma veel midagi. Aga talv on veel ees ja jõuab end kevadeks pisut harida küll. :P