Juba 4 kuud . . .

. . . ehk tervelt üks aastaaeg on möödunud mu viimasest postitusest. Päevad on veninud, kuid aeg on läinud ruttu. Eriti viimane aeg. Nüüdseks on jõuluvanagi käinud, kingitused jagatud ja pühadesöögid söödud. Homme tuleb pakkida ning ülehomme lasta end mõneks päevaks haiglaseinte vahele sulgeda. Kuulsin, et arst, kes pidi mind opereerima, on haige ning et teda asendab keegi doktor Koška. Võimalik, et kirjapilt pole päris see, kuid kohe kerkis silme ette mingi sellelaadne pilt. :)

Esmakordselt elus tunnen kahetsust, et mul pole seda va nutitelefoni - peaks välismaailmaga sidet, suhtleks lapsega skaibis . . . Nüüd ei jää muud, kui raamat ja kaustik kotti pakkida ning veeta need päevad lugedes ja kirjutades. Hiljemalt vanaaastaõhtuks loodan aga kodus olla, et ühe 18x16cm suuruse tülina võrra peenemana ja kergemana uude aastasse astuda. Seniks - head pühade jätku!

Meie kuuseke

Belle'i jakk valmis

Järjekordne riideese filmist "Kaunitar ja koletis" sai valmis - Belle'i jakk, mis käib mu varem valminud sinise kostüümi juurde. Jakki on näha siin klipis.

Kangaste kokku ajamine polnud selle töö puhul mingi eriline vaev, sellist triibulist linast kangast võis leida mitmelt poolt, tuli vaid kõige soodsam pakkuja leida. Ainuke häda kangaga oli, et kui ta kätte sain, ta oli hulga tumedam kui pildil. No ikka pruunikashall! Tagasi saatmisega ka ei hakanud jändama, valgendasin paar korda ning lasin siis pool suve päikese käes pleekida.
Lindudega kangast tuli pisut kauem taga ajada. Päris sama oli lootusetu leida, või isegi sarnast, sest nad olid enamuses lumivalgel taustal. See, mille lõpuks sain, oli üks alla meetri jupp, kangarest eBay'st. Sellega pidin siis välja mängima.
Sinist voodrikangast oli mul kodus olemas ja nööbid sain kaltsukast, ehk siis ostsin sentide eest ühe särgi lihtsalt nööpide pärast. Tegelikult oli veel hullem - mõte seda jakki üldse tegema hakata saigi alguse neist nööpidest, kui mul neile pilk pidama jäi. Hämmastav ikka, mis pisiasi võib millekski tõuke anda.

Jakk on tehtud sellise lõikega, mida eluski kusagilt ei leia, tuli oma aruga tegutsema asuda. Suuri pilte ka eriti saadaval ei olnud, et ninapidi detaile uurida. Niipalju nägin ära, kus olid õmbluseid, et hõlmad on diagonaalkangast, et jakk on tagant keskelt kõrgem ning et ideaalis võiks üks lind kukla peale jääda. :D Muus osas polnud miski kindel. Peale selle tuli veel triipe sobitada ning lindudega kangast oli vähe! Katsu seal siis veel diagonaalitada ja mustrit sobitada, et mõni lind peata ei jääks ja üks veel kuklale ka jaguks.

Tegelikult ei olnud midagi hullu, varrukalõike õigeks saamine võttis kõige suurema aja, kuna nad ulatuvad harjumatult kaugele selja peale. Vana voodilina peal tegin proovitöö, enne kui päris kangastesse käärid sisse lõin. Lindude osas läksin ehku peale välja. Õnneks said nad paika, kuhu vaja ning kõigil jäid pead otsa. :D

Üks jagus isegi kukla peale. :D

Ise jäin väga rahule ja kuna see jakk mulle ka selga mahub, siis võtsin nõuks seda kandma hakata. Lapsel kandmise plaane pole, liiga vanamoodne olevat. No 18. saj. stiil on veits vanamoodne tõesti!

Aeg mõtluseks

Kuidas kirjeldada kirjeldamatut, väljendada väljendamatut, lohutada lohutamatut?
Ehkki aed parandab kõik haavad, nagu Eve blogi päitses kunagi seisis, ei kutsu aed neil päevil tegudele. On aeg mõtluseks, ning aed on hetkel koht, kuhu poetuda omaette olemiseks. Iseenesest jääb pilk pidama taimedel, mis sai tema käest soetatud - hortensiad, pojengid, igavesti lopsakaks kasvanud valge murtudsüda . . .
Eve blogi oli üldse esimene aiablogi, mida ma lugema hakkasin. Ja see polnud ainult aed, mis mind paelus, vaid ka see inimene selle taga. Keegi, kes absoluutselt ei allu elult lüüa saamisele, kelle sitkuse kirjeldamiseks ei ole üldse sõnu, kellest saab aimu vaid tema blogi algusest peale lugema hakates. Kuid kes oskas ka võtta aega puhkamiseks ja elu nautimiseks. Nüüd lõpuks saab Eve puhata kohas, kus ei pea naadiväljadega rinda pistma ega võsaga maadlema, nagu ta nii sageli ja värvikalt kirjeldas.

Hüvasti, kallis Aavikuemand!❤

Belle'i sinine kostüüm

Mitu päeva järjest paduvihma päädis sellega, et sain Belle'i sinise kostüümi lõpuks valmis. Oleks ilus ilm olnud, poleks vist enne septembri algust lõpetanud. :D See oli mu kõige lemmikum kostüüm filmist "Kaunitar ja koletis", mida saab näha siit klipist. Selline ta mul sai:

Ning originaal:

Juba eelmist, punast kostüümi tehes, avastasin ma käsitsi õmblemise võlu. Sinise kostüümi juures tuli seda veelgi rohkem ette. Sain kohe augu sõrme, enne kui märkasin sõrmkübara kasutusele võtta. :D Kõik need palistused . . . ma ei tea, kas 18. sajandil tõesti õmmeldi nii, et pisted kõik puha paremal pool näha? Aga võibolla see liialdus oli taotluslik, et kostüümid võimalikult ajastutruult mõjuksid:

Filmist

Eks ma siis ka püüdsin käsitsi palistuste pealt mitte kokku hoida:

Taskupilu jaoks võtsin enne magama minekut kaks kooliaegset õmblemisõpikut voodisse kaasa, kuid isegi uinudes ei saanud sotti, kuidas seda teha tuleks . . .

Filmist

. . . hommik on aga õhtust targem. Veel poolärkvel, alfatasandil, libistasin vaimusilmas joonised silme eest läbi, kuni äkitselt saabus selgus. Kohvgi joomata, suristasin tasku valmis. Pidin kohe niuksuma rahulolust, kui hästi ta välja tuli. Kahju vaid, et sarnasemaid kangaid ei leidnud:

Kogu see sinine kostüüm on suuremas osas taaskasutus, kangaleiud enamuses kohalikest kaltsukatest. Põlle tegin näiteks ühest meestesärgist, ruute neljast tükist kokku klapitades, kehaosa aga vanast teksajakist.
Esipaneelikangast oli kõige raskem sarnast leida, samas on see kostüümi keskne osa, millele pilk esimesena pidama jääb ja millega väga mööda ei tahaks panna. Lõpuks tegin nii, et õmblesin kaltsukast leitud kardinakanga suvaliste pistetega läbi. Kui siis tulemust originaaliga võrdlesin, tekkis mul kahtlus, kas nad seal Disney stuudio õmblusruumides mitte sama ei teinud. :D Lähivaade originaalist näitusel:

. . . ning minu lahendus:

Triibupaelad keerutasin ka ise mulineedest kokku. Oleks muidugi võinud nad paari euroga Hiinast tellida, aga need mulineed olid mul pool elu kasutult kapis seisnud, mõtlesin, et kasutaks neid siis kusagilgi ära. Hiinast paari euroga tellisin hoopis kaelakee.
Minu lemmiktöö oli aga ööside ette panek, võibolla kuna see oli kõige viimane asi ja siis oli kostüüm valmis. Selline tunne, et ostaks kohe mitu pakki ja haamerdaks neid kõikvõimalike riiete külge. :D

Vaid seelikukanga tellisin Etsystudio'st, sest tahtsin saada indigoga värvitud kangast, nagu filmis. Ning alusseeliku servakanga tellisin Spoonflower'ist:

Ok, ka püksid tellisin valmiskujul, Hiinast. Leidsin küll sama kanga, kuid 30,- meetrihind oli lõbutsemiseks liiga krõbe, pealegi oleks mul vaja läinud 2m.

Tegelikult hakkas mulle kogu see käsitsi õmblemine täitsa meeldima. Võimalus midagi untsu keerata on palju väiksem. Masinaga vuristades kipub töö vahel eest ära jooksma, käsitsi tehes on aga kõik kontrolli all. Samuti saab tööd igale poole kaasa võtta - kööki pannkooke praadima või õue õunapuu alla kohvi jooma . . . Õmblusmasinat ju igale poole kaasa ei vea. Huvitav, äkki ma peaksin tikkimist proovima, kui mulle nii meeldib nõela käes hoida.

Siit tuleb aga mu uus projekt, Belle'i jakk - ja mul pole aimu ka, kuidas seda konstrueerida, saab olema paras väljakutse . . .

Aktsioon öölilled

. . . on nüüdseks edukalt lõpule viidud. Kogu tagaaed sai mõne päevaga ära rohitud ja kobestatud ning igale poole öölilli külvatud, valgeid ja lillasid. Peale pikka uurimist ja vaatlemist oli selge, et ega peale öölille kedagi teist ei ole, kes juunis peale tulpe nii massiliselt õitseks ja lõhnaks. Täidaksid selle 3 nädalat lausrohetamist ära. Ning mulle meeldivad pastelsed ja summutatud toonid. Eks neid aktsente ole mul ka, aga need on kõik olnud emotsiooniostud. Eriti eesaias on mul hetkel selline hullumeelne plahvatus - Flammentanz ja halli (Fraseri) kuningakepimeri kiiskavad kõrvuti, hoia või silmi kinni kui mööda lähed. Aga olgu, kuniks ma sinna midagi muud välja mõtlen. Eesaed ongi pigem selline väravast sisse astuja pilgupüüdja, tagaaed on koht, kuhu mind kisub, ja last ka. Mitmeid kordi päevas lähme sinna roose nuusutama, istume majakese trepil, kuulame linnulaulu ja kuuskede kohinat ning ajame juttu. Oleme ikka vaadanud, et peaks mingi aiapingi sinna kuhugile panema, kuid pole sellist kohta, kus oleks parem istuda, kui majakese trepil. Kui see putka kunagi kokku kukub, siis sinna see pink ilmselt tulebki, mitte enne. :D

Mõned vaated ka tagaaiast. Sellist asja juhtub harva, et kõik saab korraga rohitud, harilikult on nii, et kui ühest otsast lõpetad, on teine juba jälle rohus. Roosid alles alustasid piltide tegemise aegu, neid on veel vähe näha:

Ja mulle meeldib, et rooside ja pojengide õitsemisel pole vahet sees:

Nurmnelke on mul igal pool, Ülle poolt lahkelt jagatud. On ikka rõõmsad õitsejad!

Nurmnelgid

Kellukaid olen ka tagaaeda toonud:

Kellukas Sarastro

Laialehist kellukat on mul mitmes kohas. Eesaias on nüüdseks juba õitsemine lõppemas . . .

Laialehine kellukas

. . . tagaaias aga veel täies värskuses . . .

. . . ning saarepuude all alles alustamas. Tagaplaanil need pikad oksad on veel pungas kurekellukad:

Keskmine kellukas, ise külvatud paar aastat tagasi. Roosa õitses ka eelmisel aastal, sel aastal on kadunud, nuuks!

Keskmine kellukas

Muskus-kassinaerist olin ammu soovinud, eelmisel aastal jõudiski minuni Suvelillekeselt ja veel kelleltki.

Muskus-kassinaeris Alba

Kukemagunaid ka vupsab siin ja seal isekülvist üles - kuidas ma nendeta varem üldse elatud sain? :D

Võsa-raudrohtu on mul nii ees- kui tagaaias, jõudnud minuni Suvelillekeselt ja Kristiinalt. Tagaaias peavad nad end paremini üleval, ei lamandu, ja mulle meeldib, kuidas nad seal rooside vahel õõtsuvad. Tuleb kõik sinna üle kolida:

Võsa-raudrohi

Mõned kaasaegsed roosid ka, vahelduseks eelmise postituse vanaaegsetele:

Alfred Sisley

Summer Song

Lady of Shalott

Benjamin Britten

Novalis

Kadakalt paari aasta eest minuni jõudnud Siberi iiris Wine Wings näitas esimest korda oma õisi. Seni ma polnud isegi kindel, kes ta on, arvasin, et tradeskantsia. Ja lilla on just minu värv:

Siberi iiris Wine Wings

Ka piimjaõieline kellukas on Kadakalt:

Piimjaõieline kellukas

Piimjaõielise kellukaga oli niisugune lugu, et paar aastat tagasi sain ma selle palaviku. Sellised asjad on tegelikult ohtlikud, üldse ei pea taimega kokku puutuma, et nakkust saada, vabalt võib juba raamatust pilti vaadates haigestuda:

Pilt raamatust "Tasha Tudor's Garden"

Enne, kui Kadakas oma piimjaõielise mulle appi saatis, olin reanimatsiooniks tellinud eBay'st ühe Loddon Anna nimelise, tema on mul aga hõredam. Võibolla piimjaõielistega saabki suure puhmiku juures pilti teha alles nii vanana, nagu Tasha Tudor?!

Piimjaõieline kellukas Loddon Anna

Rambler New Dawn talvitus seekord nii hästi, et pidin esmakordselt kõrgema toe kasutusele võtma. Nüüd peab õite avanemist ootama:

Veel üks aiaelanik - ja pilt meenutab mulle, et ma polnud seda ammu lõpetatud valget Islandi kampsunit veel üles pildistada jõudnudki . . .