Dottie Angel Frock

Nii korra aastas, harilikult suviti, käib mul selline plõks, et pean midagi õmmelda saama. Ülejäänud aja ma sujuvalt vihkan õmblemist. Seekord sai valmis üks Dottie Angel Frock nimeline kodukleit endale (modelliks küll mu laps):

Lõikeks on Simplicity 1080 , mis lõi aastaid tagasi internetis laineid,  instas 3600+ postitust ja muudkui tuleb juurde. Populaarsuse põhjuseks on ilmselt kleidi universaalsus, sest sobib nii noortele kui vanadele, saledatele kui kobedatele, õmmelda võib ühest kangast või mitmest.

Dottie Angel on blogija, kes selle kleidi kokku klopsis, et kangajääke ära realiseerida. Kui ta siis pildi tulemusest postitas, avaldasid nii paljud soovi lõiget osta, et ta lõpuks avaldas selle - koostöös Simplicity'ga. Mis pole üldsegi paha tulemus ühe blogija kohta, kes pole isegi õmbleja. Näiteks tunnistas ta, et ei osanud rinnasissevõtteid teha ning lahendas selle koha voltidega. Kusjuures need voldid, nagu lugesin, olid paljudel valukohaks. Et asi toimima saada, tuli nihutada neid sinna ja tänna, et oma kehakuju järgima saada. 

Kogu õmblemise lõbu toimub sellel kleidil seespool. Õmblused on kas kanditud või pesuõmblused, kaeluse- ja käeavad on samuti seestpoolt diagonaalkandiga: 

Kirsiks tordil on siin taskud, kus saab lõpuks ometi käiku lasta need miniatuursed kangatükid, mis on kasutust leidmata aastaid kapis seisnud, kuid liiga nunnud, et ära visata. Nüüd saab nad aukohale sättida. Konkreetsel kleidil on taskuteks modelli esimene kleidike, mida ta kandis kui veel ise selline taskusuurune oli . . .

Teised lemmikkangad saab kantideks lahendada. Ja kes on väga diagonaalkantidesse armunud, paneb need üldse väljapoole. Mulle jälle väga meeldib, kuidas need teist värvi kandid käeavadest vilksatavad. Less is more - vähem on rohkem.

See kleit on selline, et kui üks saab valmis, tahaks kohe teise otsa teha, sest nii palju lemmikkangatükke jäi veel järgi.  Juba mõtlen ka soojematest materjalidest (velvetist?) talvise variandi peale.

Belle'i jakk valmis

Järjekordne riideese filmist "Kaunitar ja koletis" sai valmis - Belle'i jakk, mis käib mu varem valminud sinise kostüümi juurde. Jakki on näha siin klipis.

Kangaste kokku ajamine polnud selle töö puhul mingi eriline vaev, sellist triibulist linast kangast võis leida mitmelt poolt, tuli vaid kõige soodsam pakkuja leida. Ainuke häda kangaga oli, et kui ta kätte sain, ta oli hulga tumedam kui pildil. No ikka pruunikashall! Tagasi saatmisega ka ei hakanud jändama, valgendasin paar korda ning lasin siis pool suve päikese käes pleekida.
Lindudega kangast tuli pisut kauem taga ajada. Päris sama oli lootusetu leida, või isegi sarnast, sest nad olid enamuses lumivalgel taustal. See, mille lõpuks sain, oli üks alla meetri jupp, kangarest eBay'st. Sellega pidin siis välja mängima.
Sinist voodrikangast oli mul kodus olemas ja nööbid sain kaltsukast, ehk siis ostsin sentide eest ühe särgi lihtsalt nööpide pärast. Tegelikult oli veel hullem - mõte seda jakki üldse tegema hakata saigi alguse neist nööpidest, kui mul neile pilk pidama jäi. Hämmastav ikka, mis pisiasi võib millekski tõuke anda.

Jakk on tehtud sellise lõikega, mida eluski kusagilt ei leia, tuli oma aruga tegutsema asuda. Suuri pilte ka eriti saadaval ei olnud, et ninapidi detaile uurida. Niipalju nägin ära, kus olid õmbluseid, et hõlmad on diagonaalkangast, et jakk on tagant keskelt kõrgem ning et ideaalis võiks üks lind kukla peale jääda. :D Muus osas polnud miski kindel. Peale selle tuli veel triipe sobitada ning lindudega kangast oli vähe! Katsu seal siis veel diagonaalitada ja mustrit sobitada, et mõni lind peata ei jääks ja üks veel kuklale ka jaguks.

Tegelikult ei olnud midagi hullu, varrukalõike õigeks saamine võttis kõige suurema aja, kuna nad ulatuvad harjumatult kaugele selja peale. Vana voodilina peal tegin proovitöö, enne kui päris kangastesse käärid sisse lõin. Lindude osas läksin ehku peale välja. Õnneks said nad paika, kuhu vaja ning kõigil jäid pead otsa. :D

Üks jagus isegi kukla peale. :D

Ise jäin väga rahule ja kuna see jakk mulle ka selga mahub, siis võtsin nõuks seda kandma hakata. Lapsel kandmise plaane pole, liiga vanamoodne olevat. No 18. saj. stiil on veits vanamoodne tõesti!

Belle'i sinine kostüüm

Mitu päeva järjest paduvihma päädis sellega, et sain Belle'i sinise kostüümi lõpuks valmis. Oleks ilus ilm olnud, poleks vist enne septembri algust lõpetanud. :D See oli mu kõige lemmikum kostüüm filmist "Kaunitar ja koletis", mida saab näha siit klipist. Selline ta mul sai:

Ning originaal:

Juba eelmist, punast kostüümi tehes, avastasin ma käsitsi õmblemise võlu. Sinise kostüümi juures tuli seda veelgi rohkem ette. Sain kohe augu sõrme, enne kui märkasin sõrmkübara kasutusele võtta. :D Kõik need palistused . . . ma ei tea, kas 18. sajandil tõesti õmmeldi nii, et pisted kõik puha paremal pool näha? Aga võibolla see liialdus oli taotluslik, et kostüümid võimalikult ajastutruult mõjuksid:

Filmist

Eks ma siis ka püüdsin käsitsi palistuste pealt mitte kokku hoida:

Taskupilu jaoks võtsin enne magama minekut kaks kooliaegset õmblemisõpikut voodisse kaasa, kuid isegi uinudes ei saanud sotti, kuidas seda teha tuleks . . .

Filmist

. . . hommik on aga õhtust targem. Veel poolärkvel, alfatasandil, libistasin vaimusilmas joonised silme eest läbi, kuni äkitselt saabus selgus. Kohvgi joomata, suristasin tasku valmis. Pidin kohe niuksuma rahulolust, kui hästi ta välja tuli. Kahju vaid, et sarnasemaid kangaid ei leidnud:

Kogu see sinine kostüüm on suuremas osas taaskasutus, kangaleiud enamuses kohalikest kaltsukatest. Põlle tegin näiteks ühest meestesärgist, ruute neljast tükist kokku klapitades, kehaosa aga vanast teksajakist.
Esipaneelikangast oli kõige raskem sarnast leida, samas on see kostüümi keskne osa, millele pilk esimesena pidama jääb ja millega väga mööda ei tahaks panna. Lõpuks tegin nii, et õmblesin kaltsukast leitud kardinakanga suvaliste pistetega läbi. Kui siis tulemust originaaliga võrdlesin, tekkis mul kahtlus, kas nad seal Disney stuudio õmblusruumides mitte sama ei teinud. :D Lähivaade originaalist näitusel:

. . . ning minu lahendus:

Triibupaelad keerutasin ka ise mulineedest kokku. Oleks muidugi võinud nad paari euroga Hiinast tellida, aga need mulineed olid mul pool elu kasutult kapis seisnud, mõtlesin, et kasutaks neid siis kusagilgi ära. Hiinast paari euroga tellisin hoopis kaelakee.
Minu lemmiktöö oli aga ööside ette panek, võibolla kuna see oli kõige viimane asi ja siis oli kostüüm valmis. Selline tunne, et ostaks kohe mitu pakki ja haamerdaks neid kõikvõimalike riiete külge. :D

Vaid seelikukanga tellisin Etsystudio'st, sest tahtsin saada indigoga värvitud kangast, nagu filmis. Ning alusseeliku servakanga tellisin Spoonflower'ist:

Ok, ka püksid tellisin valmiskujul, Hiinast. Leidsin küll sama kanga, kuid 30,- meetrihind oli lõbutsemiseks liiga krõbe, pealegi oleks mul vaja läinud 2m.

Tegelikult hakkas mulle kogu see käsitsi õmblemine täitsa meeldima. Võimalus midagi untsu keerata on palju väiksem. Masinaga vuristades kipub töö vahel eest ära jooksma, käsitsi tehes on aga kõik kontrolli all. Samuti saab tööd igale poole kaasa võtta - kööki pannkooke praadima või õue õunapuu alla kohvi jooma . . . Õmblusmasinat ju igale poole kaasa ei vea. Huvitav, äkki ma peaksin tikkimist proovima, kui mulle nii meeldib nõela käes hoida.

Siit tuleb aga mu uus projekt, Belle'i jakk - ja mul pole aimu ka, kuidas seda konstrueerida, saab olema paras väljakutse . . .

Belle'i punane kostüüm

Aias toimub praegu igasugu asju, enam ei pea kurtma, et midagi ei õitse - kõik õitseb, ja lõpuks ka roosid, mu lemmikud. Viimastest tahaks omaette teema teha - ma ikka üritan nad sel aastal kõik pildile saada, kogun klõpse.
Köögiviljaaia olen kontrolli alla saanud, nüüd püüan tagaaias sama kaugele jõuda. Eriti tühjade kohtadega, et need umbrohuvabaks saada ja uued seemned külvata. Habenelki juba külvasin, nüüd on vaja öölilli külvata. Ja osa tulpe üles võtta, kes olin kunagi pottidega maha pannud. Ilmaaegu - mutid meil tagaaias ei mölla, on need aastad näidanud.

Kuna ilmad on sellised mitte just otseselt rannailmad (kampsun ja villaseid sokid peavad ikka läheduses olema), siis lähevad mu tubased meisterdamised edasi sama hooga, nagu külmadel aastaaegadel. Viimati valmis mul Belle'i punane kostüüm filmist "Kaunitar ja koletis". Juba kinos käies hakkasid mul sõrmed sügelema neid kostüüme järele teha - nad olid nii võluvad oma lihtsuses. Eriti sümpaatne oli lugeda, et kasutati põhimõtteliselt materjale õiglasest kaubandusest, käsitsi kootud ja orgaanilisi materjale, taaskasutust ning kangad värviti taimedega. Sinised toonid saadi indigoga, punased krappi juurtega jne. Näiteks oli punase kostüümi kehaosa esipaneel tehtud nõgesekangast.
Seda kõike oleks olnud mul raske järele teha, hea, kui üldse mingidki ligilähedast tooni kangad kätte sain. Õnneks on mul siin väärt kaltsukad mõnikümmne sammu kaugusel kodust, kust sain parimad leiud.

Kõige rohkem kibelesin ma tegelikult sinist kostüümi järele tegema, kuna aga punase materjalid sain enne kokku, alustasin sellest. Selline oli kostüüm filmis (keepi ja jakki tegema ei hakanud, talvel ehk) - klippi saab näha siit:

. . . ja siin minu tehtu:

Särgi osas mul vedas, selle sain kaltsukast. Varrukaotsad tuli ümber teha, satsid ära võtta, muidu oli täitsa üks ühele õige asi, hulk vaeva säästetud:

Kehaosa kanga sain ka kaltsukast - suure tüki, et jaguks harjutamiseks. :D Mul polnud ju aimugi, mis lõike järgi üldse teha. Tegelikult polnudki vaja palju harjutada, kohe esimese korraga õnnestus ja lõiked konstrueerisin ka ise.
Seelikukanga tellisin UK-st, hirmus nunnu, broderiikangas. Peittaskud tegin ka seelikule, lihtsalt niisama, et igav poleks õmmelda. Põlle kanga tellisin Spoonflowerist ja muster on originaalne, kuna kunstnik, kes selle maalis, oli selle lahkelt oma kodulehele riputanud. Pisut Gimp'is nokitsemist, et see printimiskõlbulikuks saada ja tulemus sai selline:

Siit tuleb aga mu järgmine projekt, Belle sinine kostüüm - materjalid on juba peaaegu koos . . .

Juunist juulisse, kõigest

Hohoo, milline juuni on meil seljataga. Roppe laule võiks kirjutada ta lõpututest sadudest ja olematutest temperatuuridest . . .
Kuna juuniilm oli üks paras õudusunenägu, siis oli igati sobilik selleks puhuks üks unenäopüüdja meisterdada, viinapuuväätidest.

Vett muudkui tuli taevast, oli vaja mõelda, mida järgmiseks meisterdada. Külm oli, kuid mitte nii hullult, et kuduma hakata, pigem selline õmblemiseks sobilik ilm. Mul on eelmise sajandi alguse uunikum, vana Vesta, aus saksa kvalieet, seda vändates saab sooja küll. Võtsin, niisiis, ette ühe lihtsamat sorti kostüümiteo H. Miyazaki animefilmist Kiki kulleriteenus. Laps oli seda juba ammu peale ajanud, linnas käies tiris mu isegi kangapoodi ja valis kanga välja. Mõtlesin siis vähe ja suristasin lõpuks kleidi kokku. Nüüd on mul oma isiklik suuremat sorti Kiki kodus - mis teha, kui ema ja laps on mõlemad peast lapsemeelsed. :D

Kleidi värv on õige tegelikult, valgus tegi vaid liiga pildistamisel.

Millalgi valmisid veel ühed talvevõlumaailma geelküünlad - ilmselgelt kehvast suusailmast inspireerituna:

Kui siis päike lõpuks välja tuli,  oli aed kõik sellistes õrnades õites. :D

Kui nüüd ajas tagasi minna, sinna sajusesse juunisse, siis oli mul selleks ajaks tekkinud midagi vitamiinipuuduse sarnast, aedniku puhul siis taimepuudus. See on see, kui pole ammu, näiteks kuu aega, mingeid taimi tellinud. Selle häda vastu sain ühel päeval suure punase kotitäie vitamiine Futult. Võttis kohe uuesti jalad alla. Üks kotis olnu näitab tänaseks isegi õit. Vinge, mägisibulikke pole minu aed enne veel näinud . . .

Omaette vitamiiniannuseks on ka see, kui mõni kauaoodatu esmakordselt õit näitab.
Longus ebahüatsint on mul üks stiilinäide aedniku kaamelikannatusest. Pildile on teda sama raske saada kui kasvatada. Õigemini kasvatamine polegi teab mis kunst, paned sibulikud mulda ja muudkui ootad. Kunst on see ootamise osa. Seda ühte õit ootasin ma 2 aastat. Ruutmeetrist sinetavad laiku näen siis ehk - elu lõpul? Aga mida teha, kui tellisin paarkümmend sibulikku, sain aga ühe tütarsibula . . . Muidugi võiks kasvatada ka Hispaania ebahüatsinti, mis on palju kättesaadavam, aga mulle meeldib just see longus variant. Peaks proovima sel aastal uuesti tellida, äkki kusagilt Inglismaalt, kus ta pole nii harv nähtus kui meil.

Longus ebahüatsint

Veel üks kauaoodatu, 3a. tagasi Aavikuemandast tellitud ülaseõieline pojeng läks sel aastal õitsema - nii nunnu südamik:

Ülaseõieline pojeng

Eelmisel aastal külvatud sinine kurekell:

Sinine kurekell

Üleeelmise aasta idamagunakülvist jõudsime sel aastal lõpuks õiteni - 2 õit! Kuidas sellises tempos lokkava magunaväljani jõuda?

Idamagun Rozovaja Chasha

Wasagaming tuli mu aeda paari aasta eest Neljandiku kaudu, näitas sel aastal esmakordselt õit ja tugev lõhn on ka just minu maitsele:

Wasagaming

Veel üks oodatu, samuti Neljandiku jagu - kerakellukas Caroline:

Kerakellukas Caroline

Schultheis'ist tellitud näärelehine kibuvits Stanwell Perpetual:

Näärelehine kibuvits Stanwell Perpetual

Nüüd on mul lõpuks sõrmkübarad aias, Tistou armust. Seemnekülv ei õnnestunud mul kahel aastal järjest, neilt ootan nüüd aga palju järglasi:

Ülle nelgid rõõmustavad silma juba teist aastat, ühed esimestest avanejatest:

Võhumõõgad lupiinidega tagaaias, juba teist aastat, nii ammu olin neid juba tahtnud ja tahaks veel juurdegi:

Pojeng Prairie Moon oskas üllatada oma õievärviga - pidi olema kreemjas, aimatava kollaka alatooniga, tegelikult on aga kollane, mis kollane. Et siis sain kollase pojengi tavapojengi hinnaga. :D

Prairie Moon

Roomav akakapsas Pink Elf ei kuulu küll kauaoodatute hulka, kuid rõõm on näha teda tegemas seda, mida just ootasin - täidab peenranurga ära. Uksest õue astudes jääb kohe pilk pidama, et kes seal vahutab:

Veel üks vahule klopitu - hall nelk peab aias olema:

Hall nelk

Tema on lihtsalt ilus, eriti kastepiiskaderüüs - varvasadiantum:

Varvasadiantum

Öölilled olid mul juunis põhitegijad, kui hilised tulbid lõpetama hakkasid. Sisuliselt võiks mingi neli pakki neid tagaaeda külvata, nii valget kui lillat, siis oleks sealse juunirohetamisega järgmisel aastal lõpp. Siin üks laiguke eesaias:

Öölilled

Öölill oligi vist mu juunilemmik - kõik see lõhn, värv  . . .

Ning siin üks stiilinäide tagaaia juunirohetamisest. Nartsissid lõpetanud, nurmenukud lõpetanud - ei, ei, ei . . . See kõik peab ju õides olema, igal ajal! Mis teha, olen õiteinimene.

Valge sinilatv toetas ka tegelikult juunikuus öölilli õitsemises - väga reibas lill!

Sinilatv

Ok, unustasin veel ühe väga tubli juuniõitseja - Aavikuemandast pärit valge murtudsüda:

Murtudsüda Alba

Oh, ja mu eesaia iirisele tegin ma ülekohut - ka tema oli mul juunikuu superõitseja. Siin on tema esimene õis, tegelikult sai neid kokku mitukümmend, kõik ühesugused! Aga siis polnud ma fotokaga õigel ajal jaol . . .

Tuvastamatu iiris

Tegelikult pole need iirised üldse mu lemmikvärv, aga kuna nad on nii tublid, ei raatsi ma neist ka lahkuda. Minu unistus on hoopis õrnroosad ja kahvatusinised toonid, aga siin tuleb mängu juba Futu punane kott. Järgmisel aastal . . . oojaa.

Aia tegelik omanik:

Vaade eesaiale: