kolmapäev, 12. november 2014

Toalilledest ja aalujatest

Laupäeva hommikul ärgates ei oleks ma kuidagi osanud arvata, et õhtuks on minust saanud Aalujate klubi liige - aitäh minu kutsujale! :) Olin väga üllatunud, et sain sedasi üles korjatud, olin suht kindel, et pean seda aiapäevikut siin igavesti vaid iseendale. Aga ju siis pidi teisiti minema ja olen vaid rõõmus selle üle.
Eks mõne taime hoolduse kohta googeldades komistab aiapidaja varem või hiljem mõne aiablogi otsa, kus siis ka aalujaid on mainitud. Ja siis mõistatad omaette, et huvitav, mis nähtus see aalumine olla võiks . . . Kuna kõige ligilähedasem sõna aalujale on kaaluja,  ja A sõna alguses tähendab kindlasti aeda (mida muud) - et siis äkki sellised hästi kaalukad aednikud?! Selles mõttes, et kes enne ikka kaaluvad, mida omale aeda tuua. Selline ettekujutus tekib siis asjassepuutumatul. :P Kuid Muhediku blogist sai kenasti selgituse sõna tähendusele ja kaalukust, näe, ei olnudki üldse mainitud. Et ma ka täitsa sobin siis aalujaks, minu taimesoovid on ikka täitsa kaalutlemata - muudkui tahan ja tahan seda ja teist taime juurde. :D

Aeda ei ole aga viimased päevad saanudki, see-eest sai aknalaua taimede pere pisut täiendust - uus isadepäeva säntpoolia ja mu esimene jõulukaktus.
Uus säntpoolia on nii mõnusat sametist värvi ja õieservad on justkui härmas. Pildile jäi ka meie esimene sinine säntpoolia, mis on mai algusest peale suht vahetpidamata õitsenud.



Jõulukaktus
Jõulukaktuseid tahaks kindlasti juurde - jumaldan tubaseid õitsejaid! Esialgu vaatan aga, kuidas ma selle esimesegi pidamisega hakkama saan, kogemusi ju veel pole. Säntpooliaga on lihtne olnud - teda ei tohi lihtsalt kasta kogu aeg, ehkki tahaks. Ja kui kasta, siis ainult alt ja kui ta on isu täis joonud, siis ülejääk ära kallata.
Siin jõulukaktuse kõrval paistab ka killuke kuukinga, mis mulle sünnipäevaks kingiti ja kelle vajadusi pean ka alles tundma õppima. Õiteilus jäi ta pildistamata ja üsna ruttu närtsisid ta õied ära - ilmselt mu oma süül, sest avatud akna ette jäädes sai ta tõmbetuult. Nüüd on tal aga uued õiepungad avanemisjärgus ja kui õitsemiseks läheb, tuleb ka temast pilti teha.
Tubastele õitsejatele tuleb kindlasti veel lisa, sest laps soovib oma sünnipäevalilleks ka mingit toalille.

Ja nüüd tõi kuller lapse sünnipäevakingituse ja see tuleb ruttu läbi lugeda, enne kui see pakkimisele läheb:



6 kommentaari:

  1. jajah, Aalujad vist tõesti kogu aeg tahaad ja pidevalt kaevavad välja :D, orhiddede vallas pole ma küll ka mingi asjatundja aga säntpooliate hooldus kõlab väga samamoodi kui mina orhideedega käitun ja kõige paremini hakkas neil minema kui kastsin ainult vihma- või lumeveega

    VastaKustuta
  2. Orhideed armastavad ka üle kõige vihmavett. Minu tubane aed on pisipõnnide kasvatamise kõrval kokku kuivanud, mõned kuukingad on jäänud.

    VastaKustuta
  3. Hmm, kas seal jõulukaktuse potis on mitu erivärvilist taime või on minul juba reedeõhtuselt silm krillis? Põnev! Ja ma pean siis vist ka oma kuukingadele maja tagant tünnist vett varuma kogu talveks, enne kui see ära jäätuda jõuab. Kahju, et ma varem selle peale ei tulnud, et neile vihmavett pakkuda.
    Nii tore, et Sa ka meie pöörases pundis nüüd oled! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jõulukaktusepotis on tõesti 3 erinevat värvi taime.
      Ja vihmavesi on üks hea asi, kuid kahjuks meil on vihmaveeanumad juba tühjaks tehtud ja sisse viidud. Kuukinga kastan aga öö läbi seisnud veega.

      Kustuta
  4. Aalujad on isevärki kiiksukas rahvas. Siiani on kõik hästi ja kenasti kokku klappinud, ega Sinagi erandiks jää. Tere tulemast!
    Kuukingad ja jõulukaktused on lihtsad taimed, mida vähem neid torgid, seda parem. Natuke juurdelugemist muidugi paha ei tee. Peaasi, et veega ei liialda
    Talvel asendab vihmavee puhas lumevesi.

    VastaKustuta
  5. Ma ei ole kunagi lumevett kogunud, aitäh idee eest! :)

    VastaKustuta