Vihma ja päikese vahelised hetked . . .

. . . on nii lühikesed, et keeruline valida, mis tööst sel ajal kinni hakata. Kohe tuleb ju järgmine valing ja ajab tuppa tagasi. Ja pildistamine on sealjuures ikka viimasel kohal. Täna õhtul lihtsalt võtsin selle aja, et midagigi pildile püüda.

Juuni alguse pojengid jäid mul jäädvustamata, kuid viimased (kes eelmisel aastal pildistamata jäid), said sel aastal pildile. Siin on minu kõige võrratuma lõhna ja õiekujuga hiline pojeng, soetatud 12a. tagasi Aiasõbrast, nimi kaotsi läinud. Vaatamata arvukatele kolimistele (viimati eelmisel aastal) õitseb hetkel ohtralt:

Teine veel hilisem healõhnaline nimetu alles alustab:

Esimesed sel aastal soetatud Damaskuse roosid õitsesid vihmas ära enne kui jaole jõudsin, nüüd hakkavad avanema vanemad olijad. Gertrude Jekyll on üks võrratumatest lõhnajatest:

Lady of Shalott on pisut rahulikuma lõhnaga:

Nimetu kahevärvilise roosi õis näeb igal aastal pisut erinev välja, lõhnab võrratult:

Esimest korda sel kevadel sai külvatud lilltubakat. Olin põnevil, milline see paljukiidetud lõhn on - väga hea on! Üsna sarnane imelille lõhnale, keda sai sel aastal liiga hilja külvatud (kui avastasin, et juurikad ei olnud keldris ületalve säilinud) ja kes võibolla ei jõuagi sel aastal õitsema minna. Lilltubakas kõlbab teda siis kenasti lõhna poolest asendama:

Lilltubakas

Milda poolt eelmisel aastal jagatud nelgirõõmud esimesi õisi avamas:

 

Nurmnelk

 Eelmisel aastal külvatud keskmine kellukas - tal on nii vahvalt karvane suu:

Keskmine kellukas

Veel ühed kauaoodatud õied - kollane võhumõõk:

Amplid on mul sel aastal lapse soovil puna-valgekirjud:

Sitsililled

Ja kass on meil mõnikord lilla :D

 

Loitev tulinelk alba verandaotsapeenra seltsilistega: 

Kaksikkannus alustab:

Laialehine kellukas:

Lemmik - lõhnav lillhernehekk . . .  

Ning padukate aegne "ellujäämiskomplekt" - tee, kudumistöö ja Toblerone-juustukook :P

Pojengilõhnaline köök

Kõik muudkui postitavad pilte imelistest pojengiõitest, meil siin aga on üks vihmavaling teise otsa ning pojengid puha vastu maad. Vihmavesiseid õisi haletsedes turgatas mul äkki pähe, et olin ju ammu tahtnud proovida pojengiželeed teha - kas sai veel paremat aega selleks olla? Ilusaid õisi ei raatsiks muidu ju iial keetmiseks ära noppida. Siin on realiseerunud mõte juba purkides:

Pojengiželee

Kuna tunti huvi, panen ka retsepti kirja, mille panin kokku mitmest erinevast internetis leiduvast ning mida järgides võib seda keedust teha ka näiteks roosi -või sireliõitest.

Pojengiželee

200g pojengiõielehti
700g suhkrut
600ml vett
2 sidruni mahl

Kasutasin kõige lõhnavamaid tumeroosasid õisi (mida tumedamad õied, seda punasem pidi keedus saama). Korjasin ~8 õit, pesin ära ning noppisin õielehed kaussi kihiti 200g suhkruga. Lisasin sidrunimahla, segasin pisut puulusikaga ja panin ööseks kaane alla külmkappi. Järgmisel päeval valasin peale keeva vee, ajasin keema ning lasin podiseda ~ 15min. Seejärel kurnasin, lisasin ülejäänud suhkru, ajasin keema ning lasin väiksel tulel pool tundi podiseda. Kauem polevat soovitav kuna võib karamelli maitse külge võtta. Siis purkidesse ja steriliseeritud kaaned peale. Tuleb mainida, et pojengilõhn talletus väga hästi purkidesse.
Pärast kujundasin arvutis veel sildid ka peale, no et oleks nagu päris. :P 

Ega ta vist päris želee moodi saanud, mida kannataks saia peale panna - selleks oleks tulnud pektiini lisada, nagu enamuses retseptides ka kirjas oli. Samas pidi maitse pektiini arvelt kannatama, mida ma aga ei tahtnud. Moosisuhkrut samuti ei tahtnud kasutada kuna sinna on lisatud säilitusainet kaaliumsorbaati, aitab valgest surmastki moositeoks. Igal juhul pool klaasitäit keedust, mis mul üle jäi, tardus lahtiselt seistes üsnagi ära - selline paras paks ollus jäätise peale või morsi sisse panemiseks. Pärast hakkasin mõtlema, et oleks tulnudki maha jahutada ja külmalt purkidesse panna, nagu olen tsaari moosi teinud, oleks paksem saanud. Noh, järgmisena on mul plaanis teha roosiõieželeed, eks siis saab sedapidi proovitud.

Külm, külm, külm

. . . märg ja tormine on olnud. Kõik vihmaveeanumad ajavad üle ääre ning kolm päeva olen ahju kütnud, sest muidu ei saa. Talvised tegevused, nagu kudumine ja lugemine, on taas päevakorral.
Pärastlõunal lõpuks ometi vilksatas korraks päike - olin kohe aias ja rohisin viimased poolteist porgandipeenart ära. Aed nägi väga vesine välja, kuid mu viimased moonikülvid olid pärast nädalast sadu kenasti üleval. Lehetäid sigatsesid roosides ning said pritspurki rohelise seebi lahusega. Homseks lubab taas suvisemat ilma, mul sellest aga palju asja pole, istun suurema osa päevast eksamikomisjonis.

Tahtsin sel aastal kindlasti kõik aiavaated õitsemise järjekorras pildile saada. Kui veel ilmad ilusad olid, uitasin hommikuti aias, õhkasin, nuusutasin ja tõotasin peagi pildistama tulla. Päeva peale läks aga alati rabamiseks ning õhtuks käsi lihtsalt ei jõudnud enam fotokat hoida. Nüüd on mul jäänud vaid mälestus sellest, kui uhkelt mu iirised, asalead ja punased lupiinid õitsesid. Aga talv teeb mälus puhastustöö ning siis . . . mida pole pildistanud, seda pole olnud?

Järgnevad pildid on mu lapse tehtud, tema ampluaa on lähivaated, milles mina talle ligilähedale ei saa. Vot ei oska ma meie odava seebikaga selliselt pildistada, et eest on selge, aga taust udune nagu peegelkaameraga tehtud. Olen ta korduvalt ette võtnud, et nüüd näita mulle täpselt, kuidas sa seda teed, tema siis seletab, et nii lihtne, ikka sedasi ja sedasi - no ei õnnestu mul. :D Ehkki olen lugenud läbi kõik internetis leiduva, kuidas kompaktkaameraga paremaid pilte saada. Ju siis lihtsalt ei ole antud. :P Aiavaadete asemel on mul seekord siis vaid need lapse tehtud meeleolupildid:

Südajas suutera

Sarvkannike

Suureõieline tõnnike

Balti sõrmkäpp

Roomav floks Blue Ridge

Nimetu kibuvits - pidi olema Harisoni kollane kibuvits Aurora, kuid pole seda mitte:

Kitty

Viimased külvid ja istutamised

Viimastel päevadel on saanud muudkui istutada ja külvata, istutada ja külvata - ning kasta. Köögiviljamaad ma ei kasta, ainult külve ja värskelt istutatuid, kuniks jalad alla saavad. No ja lillherned on mul eriseisuses, neid ka kastan enne kui asi kriitiliseks läheb. Esimesed lillherned avanesidki täna. Täna said ka viimased magunad külvatud - idamagunad, unimagunad, pojengiõielised, kukemagunad ja kambria ebamagunad. Osade jaoks oli äkki isegi liiga hilja? Eks järgmisel aastal ole hea neid külvamiseasju blogist järele vaadata, et millal mida külvata, et hilja peale ei jääks. Päevalilled jäid mul teist aastat järjest külvamata. Kui ikka seemnepakki kusagile arvuti ette vedelema ei jäta, siis ta ka unub.

Pilte pole üldse teha jõudnud, homme loodan selle asja ette võtta. Täna jõudsin vaid ühe klõpsu teha - üheksast kimbust, mis laps lõpuaktusel oma õpetajatele viis. Muidu on sel ajal saanud ikka tulpe viia, kuid tänu maipõuale ja kuumusele on tulbid juba õitsemist lõpetamas. Sai siis seekord hoopis sellised lõhnabuketid tehtud - valged ja lillad öölilled, kevadfloksid, faasseni naistenõges ning valge sirel hostalehtede embuses: