Pühad peetud

Pühad möödusid rahulikult, tegelikult igal aastal aina rahulikumalt, sest ettevalmistuste tegemine on juba nii käpas. Kuuse tõime tuppa traditsioonidest hoolimata päev varem, et jõuaks seda rahus ehtida ja küünaldepundart harutada. Venna pere tuli lastega nagu alati, oli traditsiooniline suur jõulusöömaaeg ja kingituste avamine. Isegi köögipoolel polnud suurt rahmeldamist, selle töö tegid ahjud - 2 puuahju ja elektriahi. Kapsad tegin juba 23nda õhtul puuahjus valmis, kõik muu valmis õigel päeval. Minu asi olid vaid ahjud valmis kütta, praad, vorstid, kaalikad ja kartulid ette valmistada ning iga asi parajal ajal küpsema panna. Suurem töö oli vaid kringlitegu. Kui laud kaetud, polnud ka külalised enam kaugel.

Kiisu võttis esimesena platsi sisse

Peale jõulusöömaaega oli käes kingituste avamise aeg. Selleks puhuks sai kuusel ka päris küünlad süüdatud. Kingitustega võisid meil nii suured kui väikesed rahule jääda. Meie suguvõsa naispere sai peened kingid kosmeetikavallast. Minule tõi jõuluvana juustehooldustooted, et oma hallidele kiharatele uut läiget ja sära anda. Lapsed said oma unistuste mänguasjad, vend aga raamatu, mida endalegi oleks tahtnud, M. Marttila "Paranenud ravist hoolimata". Isa sai uue Kersna raamatu. Peale kingituste avamist on meil siis alati lihtsalt üks rahuaeg - lapsed mängivad, isa räägib, kuidas vanal ajal talus jõule veedeti, vahepeal tuleme kööki kringlile ja kohvile. Rahu ja õnnetunne, mida pildile panna ei saa, kuid mis on igal aastal sama ja ei unune kunagi.
Järgmisel päeval konfiskeerisin isalt tema raamatu, kui teda kodus polnud, et see ühe jutiga läbi lugeda. Üks inspireerivamaid lugemisi viimasel ajal üldse - sellest, kuidas ikka edasi elada kui on raske. Ja nii raske olemist ei kujuta mitte ettegi . . .
Teisel jõulupühal vaatasime lapsega jõuluvana toodud filmi "Lumekuninganna ja igavene talv". Disney multika Linuxi operatsioonisüsteemis mängima saamine on muidugi paras närvivirgutus . . . Viimases hädas helistasin oma tuttavale arvutispetsialistile, kellel polnud ka midagi rõõmustavat teatada - krüpteeritud filme ei pruugigi arvutis mängima saada. :/ No sellega ei saanud ma ju ometi leppida - lapse jõulukink ja nüüd ei saagi vaadata?! Tuulasin veel pool internetti läbi kuni lõpuks leidsin need võlusõnad, mis tuli terminali kirjutada, et asi käima saada! Laps vaatas mind pärast seda küll nagu geeniust. :P Film oli kaunis igal juhul.

Taimejuttu talvisel ajal nii palju, et jõululaupäevaks lõi pabernartsiss oma õied lahti. Ja see jääb ilmselt ka viimaseks  korraks kui ma neid aknalaual kasvatan - see vänge lõhn, mida need miniatuursed nartsissiõied levitavad . . .  Kasvu lubati neil ka kirjade järgi kuni 25cm, pildi järgi võib aga kõrguseks arvata kui palju? Tuli neile lehv toestuseks ümber siduda.

Pabernartsiss Paperwhite

Õied on muidugi kenakesed, lihavõttepühadeks oleks vist paras neid ajatada kui õiteigatsus on piinavalt suureks paisunud:

Kirjapanemist väärib ka fakt, et 1.jõulupühal kärgatas meil kõu ja lõi välku. Kõva tuisk käis samal ajal. Korra varem, paar aastat tagasi, on saanud ka lumetormiga äikest kogeda.
Muidu viimaseid pilte sirvides jääb mulje, et fotokat kasutatakse meie majas põhiliselt vaid kassi pildistamiseks - taaskord siis Kitty, unistaval ilmel õueelu jälgimas.