Scottish shortbread - šoti küpsisepann

Täna rõõmustas postiljon mind kauaoodatud pakiga Kanadast. Kaks kuud oli teine tasa minu poole sõudnud. Kui paki lahti tegin, tuli sealt välja selline kaunis karp:

Karbi sees oli väga kobe savist küpsisepann - Scottish shortbread / šoti liivaküpsise pann:

Pidin ta KOHE ära proovima. Retseptiraamat oli ka kaasas ja retsept lihtsamast lihtsam:

Šoti liivaküpsis

1/2 tassi pehmet võid

1/3 tassi tuhksuhkrut

1/4 tl. vanilli

1 tass jahu

• Või, vanill ja suhkur vahustada, lisada jahu ja sõtkuda kuni saab moodustada sileda palli. 
• Õlitada pann väga kergelt ja suruda taigen vormi. 
• Torgata kahvliga augud sisse ja küpsetada 160C ~ 1/2h. 
• Lasta jahtuda vormis 10 minutit, siis kergitada noaga pisut servast ja kummutada ümber. 
• Lõigata tükkideks kuni veel soe.

Valmis! Küpsised tulid kenasti lahti ja lubasid end ka murenemata lõigata.
Nii maitsvaid poest ei saa . . .

Hoidistamise aeg

Kui mul siin ühel päeval õnnestus kohalikust poest lahtiselt müüdavat tomatipasta kontsentraati saada, teadsin millega mu lähipäevad sisustatud saavad. Tegelikult oli plaanis hoopis õuntega tegelema hakata, aga seda soodsat kontsentaati ei ole ju alati saada, krabasin kohe terve kilo. No ja siis seda vaaritamist ikka jagus . . .

Jälle seesama ikra, ainult poole väiksema tomatipasta kogusega.

Sellega oli kontsentraat ära kasutatud, kuna aga suvikõrvitsad ja tomatid jätkasid pealetungi, tuli ka järgnevad päevad pliidi taga veeta . . .

Pärast kõike seda vaaritamist tundsin, et nüüd ei taha tükk aega enam ühtegi tomatit näha. :D Nädala pärast tuleb aga ilmselt uus ketšupilaar teha, see praegune keetmine oli vaid esmaabi kasvuhoonele.

Näputööaeg on mul vist ka kogu aeg, polegi sellist aega, kui ei nokitseks millegi kallal. Kui üks asi lõpeb, siis seda rutem alustan millegi uuega, lihtsalt pildile pole kõik jõudnud. Näiteks mitmed paarid sokke jõudsid enne soovijateni ilma, et oleksin jõudnud neid jäädvustada.
Minu viimase aja lemmikmustriks on hobuserauapalmik. Kuna me lapsega loeme hetkel mitmekümnendat korda Videviku saagat, mina oma inglisekeelset varianti, tema eestikeelset, siis oli igati paslik võtta järgmiseks tööks Bella kindad Videviku filmist, mis on just hobuserauapalmikus. Samas stiilis mütsi mõtlesin ka juurde:

Kuna lapsele need nii meeldisid, siis kudusin talle veel ühed samasugused valgest laamavilllast, tema soovil lühema randmega. Samast lõngast müts ja sall olid tal juba enne olemas.

Kirjud kindad olid mul juba ammu valmis, ootasid vaid pildile saamist. Ma ei mõista, mis sellesse mustrisse pandud on, mis mind tõmbab. Laps kah ütles, et tõmbab, et selline kodune muster või nii. Kindad on tegelikult tumedamad:

Sajuga augusti

Seda postitust hakkasin kirjutama juba eelmisel kuul:

Meil on ainult sadanud. Terve juuli jooksul pole vist maapind ära kuivanud, juunist rääkimata. Mulle on see muidugi väga mugav, kastma pean vaid kasvuhoonet.

Vaat siis, polegi augusti jaoks vaja hakata sama asja uuesti üles tähendama. Et siis ikka veel sajab. Terve suvi. Kui must-valgel kirjas ei oleks, poleks isegi  tähele pannud. :D Sest mul on neid tubaseid tegevusi ikka vääga palju - ikka kudumine ja lugemine vaheldumisi, vahel sekka ka helmetegu . . . Eile hommikul saabus jälle üks hunnik Inglismaalt . . . 

Lootsin, et sadu jätkub, päikesepaistelised päevad on lugemiseks suht ebamugavad, aga kus sa sellega - päike säras taevas. Tuli raaamatud ootele panna ning lõputult edasi lükatud sõstrakorjamine ette võtta. See on vist töö, mida ma kõige vähem naudin - ennem kaevaks isegi naati . . . Laps tuli kah appi korjama, tema lemmikmahl ikkagi. Kuna meil on aeglane pliit, siis terve päev kulus nende marjadega jändamise peale ära. Aurutaja kõrval passides jõudsin järgmise punase servaga raamatuga peaaegu lõpule.

Aed ja õied on kõik nii üle joodetud ja vettinud, köögiviljakasvatus näeb aga super välja. Sibul ja küüslauk on üles võetud, mõlemad pirakad. Suvikõrvitsad, pastinaak, kaalikad ja porgandid on kõik eriliselt tublid. Till, oli ta nüüd Mammoth või Superdukat, on kõvasti üle minu pea kasvanud ning on varsti 2m kõrgune. Ausalt öeldes läks mul tilliisu juba poole suve pealt ära kui lugesin Tistou kirjutatust, et liblikad sinna oma järglasi munevad . . . Niisiis saigi lasta neil palmideks kasvada. Õnneks sai juba varasuvel terve talvevaru tilli sügavkülmikusse ära hakitud.

Kasvuhoone ägab hiigeltomatite all - Brutus, Brandywine Yellow, Härjasüda ning väiksematest Marmande:

Brutus

Härjasüda

Brandywine Yellow

Kusjuures Brandywine Yellow, kes eelmisel aastal oli üsna hapu maitsega, seda sel aastal miskipärast pole. Aga tänavune suvi on olnud vaatamata padukatele ka tunduvalt soojem kui eelmine, äkki see mõjutab maitset.
Lihatomateid kulub meil üldse hulgim, jumaldame lapsega mõlemad tomatisuppi ning teen alati ka ketšupit. Sel aastal proovisin aga esmakordselt tomatimoosi teha. Moosiks on teda küll palju kutsuda - mõnus magus-vürtsikas kaste pigem ja kindlasti tahaks juurde teha. Vihmapäevadel sai purkidele ka sildid välja mõeldud:

 

Jalapeno pipar tomatimoosi jaoks tuli ka oma kasvuhoonest - esimest korda kasvatan ning taimed on kenasti kaunu täis:

Mul polnud aimugi, et nad nii tulised on. Esimese kauna andsin lapsele degusteerida. Näksis algul ühte otsa, siis teist - olla nagu paprika ja lõi hambad keskelt sisse. Vaat siis võttis küll hinge kinni. :) Õnneks piim ja juust olid esmaabiks käeulatuses. Pärast seda oli muidugi põnev ise ka kaun ära proovida. Olin enda meelest tark ja võtsin enne seemned ja valge osa välja, aga tutkit - ikka lõi hinge kinni ja suu leekidesse. Nüüd mind huvitabki, et kas marineerides annab see tulisus järgi? See olla nagu põhiline viis neid pipraid kasutada. Teine variant on toorjuustuga täiedetult paneerida, kuid kardan, et meil pole enam nii  julgeid, kes oleks veekord nõus hambad kauna sisse lööma, olgu siis toores või küpsetatud.


Et aed on nii ülejoodetud ja vettinud, siis on raske fotogeenilisi õitsejaid leida. Siin mõned pildid selle aasta uudisõitsejatest. Mu elu esimene endakülvatud tokkroos avanes, nüüd muudkui käin ja imetlen neid suuri silmi:

Lahti on ka esimene Hiiumaalt minuni jõudnud tokkroos - minu kõige lemmikumat värvi:

Veel üks uudisõitseja, Kristeli poolt jagatud harilik rõngaslill:

Metstubakate koht nägi suve algul välja nagu kapsakasvatus, nüüd aga on need jumalikult lõhnavad õied lahti:

Varasuvel külvatud moonid õitsevad - minu üllatuseks, arvasin, et järgmisel aastal. Siia külvasin valget kukemagunat, sain aga sellise värvilaigu - mulle sobib! (taamal metstubakate kõrval on lõvilõuad):

Kukemagunad

 

Pojengiõielisi unimagunaid sai ka mitut sorti külvatud. Sarnaselt kukemagunakülvile, oli neiski seemnepakkides mõningast omaloomingut. Osad õied on siiski tuvastatavad - väike valik neist, kõik pole veel lahti:

 Lilac Peony

Flemish Antique

Flemish Antique

Ainsad magunad, kelle õisi ma veel näinud pole, on jätkuvalt idamagunad. Eelmisel aastal külvatud taimed on alles ja lopsakad, kuid õisi ei tulnud. Sel aastal külvasin veel lisa. Ehk järgmine aasta toob lõpuks ka õied - nii tahan neid!
Ja ootan, et kõik need magunad, lõuad ja tubakad annaksid mulle ohtralt isekülvi - kui juba umbrohi, siis olgu vähemalt ilus umbrohi, mitte mingi tühipaljas naat.
Lõpetuseks veel üks mu lapse pildistatud päevapaabusilm - pune ja lavendel olid neid täis nii et kobrutas:

Pojengilõhnaline köök

Kõik muudkui postitavad pilte imelistest pojengiõitest, meil siin aga on üks vihmavaling teise otsa ning pojengid puha vastu maad. Vihmavesiseid õisi haletsedes turgatas mul äkki pähe, et olin ju ammu tahtnud proovida pojengiželeed teha - kas sai veel paremat aega selleks olla? Ilusaid õisi ei raatsiks muidu ju iial keetmiseks ära noppida. Siin on realiseerunud mõte juba purkides:

Pojengiželee

Kuna tunti huvi, panen ka retsepti kirja, mille panin kokku mitmest erinevast internetis leiduvast ning mida järgides võib seda keedust teha ka näiteks roosi -või sireliõitest.

Pojengiželee

200g pojengiõielehti
700g suhkrut
600ml vett
2 sidruni mahl

Kasutasin kõige lõhnavamaid tumeroosasid õisi (mida tumedamad õied, seda punasem pidi keedus saama). Korjasin ~8 õit, pesin ära ning noppisin õielehed kaussi kihiti 200g suhkruga. Lisasin sidrunimahla, segasin pisut puulusikaga ja panin ööseks kaane alla külmkappi. Järgmisel päeval valasin peale keeva vee, ajasin keema ning lasin podiseda ~ 15min. Seejärel kurnasin, lisasin ülejäänud suhkru, ajasin keema ning lasin väiksel tulel pool tundi podiseda. Kauem polevat soovitav kuna võib karamelli maitse külge võtta. Siis purkidesse ja steriliseeritud kaaned peale. Tuleb mainida, et pojengilõhn talletus väga hästi purkidesse.
Pärast kujundasin arvutis veel sildid ka peale, no et oleks nagu päris. :P 

Ega ta vist päris želee moodi saanud, mida kannataks saia peale panna - selleks oleks tulnud pektiini lisada, nagu enamuses retseptides ka kirjas oli. Samas pidi maitse pektiini arvelt kannatama, mida ma aga ei tahtnud. Moosisuhkrut samuti ei tahtnud kasutada kuna sinna on lisatud säilitusainet kaaliumsorbaati, aitab valgest surmastki moositeoks. Igal juhul pool klaasitäit keedust, mis mul üle jäi, tardus lahtiselt seistes üsnagi ära - selline paras paks ollus jäätise peale või morsi sisse panemiseks. Pärast hakkasin mõtlema, et oleks tulnudki maha jahutada ja külmalt purkidesse panna, nagu olen tsaari moosi teinud, oleks paksem saanud. Noh, järgmisena on mul plaanis teha roosiõieželeed, eks siis saab sedapidi proovitud.

Kevade vilksatus

Käisin eile korra aias, et viimaseid lumeriismeid tuppa kastmisveeks tuua ja, oi, kuidas kevadetunne lõi pähe!  Seemne- ja taimemõtted kohe ründasid meeli. Kõndisin kogu aia läbi - kõik nägi välja, nagu vahepealset lumme mattumist poleks üldse olnudki. Võta või reha ja hakka toimetama (tagaaias jäid sügisel lehed kokku riisumata). Kõige värskemad nägid välja nelgeid, need hõbedase lehestikuga - veel üks põhjus aed nelke täis panna. Oleksin tänulik kui oskaksite soovitada teisigi sama vastupidava talvise väljanägemisega õitsvaid püsikuid. :)

Täna hommikuks oli küll juba uus värske lumi maha sadanud, selline õhkõrn, mis kogu selle enneaegse kevadise diskreetselt kinni kattis, et aednikul katus liiga vara lendama ei hakkaks. Naasingi oma raamatute juurde. See talv ongi saanud põhiliselt raamatute taga veedetud - või köögis. + 6 kilo on kirjas nagu niuhti! Üks stiilinäide - kodused vahukommid:

No ja arvutis on kah saanud tegutseda. Sain näiteks veel vanas eas selgeks, kuidas filmidele subtiitreid teha. Internetiavarustest leitavad subtiitrid on sageli väga mööda tõlgitud. 2003a. "Peeter Paan" oli esimene, mille kallal kätt proovisin ja nüüd ei saa last enam ära selle filmi tagant. Aga on ka ilus teostus, pole midagi öelda - parim Paanist, mis siiani tehtud:

Külmaks on läinud

Miinuskraade on siinmail juba mitu päeva tunda antud, kord vähem, kord rohkem. Ega muud olegi kui tuleb rohkem tuld teha, siiani olin piirdunud poole ahjutäiega. Eile oli termomeeter mingi aja isegi nullis. Täna hakkasid aga miskipärast jälle varbad külmetama, mille peale läksin olukorda ilmajaama lehele uurima. Seal lubati püsivat temperatuurilangust, iga päev mõni kraad rohkem, kuni -16C-ni välja. Õnneks on puhkus ja võib vabalt nii elada, et nina majast üldse välja ei pistagi.

Täna tegin siiski kiire põike õue, krabasin kuurist lindude söögimaja, täitsin selle rasva ja helvestega ning seadsin köögi akna taha üles. Seestpoolt ilmus klaasi taha kohe vurrudega kontrolliv nägu mu toimetamisi jälgima. Linnumaja on kassi jaoks igal aastal üheks lõputute Tantalose piinade allikaks. Õnneks on linnud ruttu tema jõllitamisega ära harjunud ning põnts ja põnts vastu akent ta ka enam hüpata ei saa kuna panin mõned säntpooliapotid ette. Neid kasutab ta siis põõsastena, kuhu taha varitsemiseks varjuda. Vahel harva on ta ikka põõsastesse hüpanud ka ja paar lehte murdnud, kuid säntpoolia on vana rahu ise, ei lase end sellistest rünnakutest endast välja viia.

Aeda, ühesõnaga, sellise külmaga jalad mind naljalt ei vii. Tubased õitsejad on need, kes peavad talvisel ajal aiablogi üleval hoidma. Aga ega mul nendegagi priisata ole.
Bugenvillea hakkas mul sel aastal nii hilja õitsema, et oli enne jõudnud juba lehedki talveks maha visata. Olin kindel, et sel aastal jäävad õied nägemata ja pidin ta juba talvitumiseks esikuaknale viima, kui ta siis äkitselt hakkas neilt raagudelt  õiepungasid välja ajama. Praeguseks on ta õitsemisega juba poole peal. Maha langenud õisi ma meelega ära ei korja, mulle meeldib näiteks ka roosipeenras, kui õielehed on mullale puistatud:

Bugenvillea

Eelmisel aastal muretsetud jõulukaktus aga alles alustab õitsemist. Esimese õie avas ta oma nimele kohaselt jõululaupäeval. Ühes potis peaks olema kolm värvi, oranžist pole seni küll veel midagi näha:

Jõulukaktus

Jõuluaja ulatuslikud keetmis- ja küpsetamisorgiad on nüüdseks ühel pool, täna tegin köögis vahelduseks midagi tervislikumat - kodukootud kaneelikrõbinaid lapsele hommikusöögiks, vahelduseks pudrule. Päris Tseiloni kaneeliga tehtult said need ikka vääga head, tuleb tunnistada:

Enne pühi lippasin aga raamatukogust läbi kuna mu voodi kõrvalt puudus HUNNIK. Asi sai parandatud, ning nüüd on mul juba kaks hunnikut - vasakpoolne loetud, parempoolne lugemist ootav:

Kui aus olla, siis pool sellest kuulub lapsele, kuid igasugune lugemata raamat majas on ahvatlus, seega hoian hunnikut oma toas. Bob ja Durrel läksid tal küll kohe lugemiseks, kuid Narnia kroonikad ei tõmmanud - tema olla koolis filmi juba näinud.

Jõuluaega mainides ei jõua ma ära imestada, kuidas mul sellekohane postitus sel aastal tegemata jäi. Oleksin ikka võinud mainida, et sain jõuluvanalt panni, mis on minusuguse jaoks 100% täkkesse kink. Minu poolest võiks ta mulle lausa iga kord panni tuua, sest mu isa suudab need aasta jooksul alati kasutuskõlbmatuks muuta.

Igal juhul pole hilja praegu kõigile oma lugejatele kena aastavahetust soovida!

Peame sünnipäeva

Tänasel soojal ja sombusel laupäeval tähistasime mu tütre 13. sünnipäeva. Pere ringis ja vaikselt kuna sünnipäevalaps polnud oma järjekordse sügisviiruse põdemisega veel ühel pool. Mina tegin, nagu ikka, koduse kartulisalati ning lapse soovil ka tordi. Lootsin küll lihtsamalt saada, vahel ta himustab poetorti, seekord tuli aga ikka tülled välja otsida ja ise vähe nikerdada:

Tulemuse puhul hoidsin mina peast kinni, laps aga ütles, et ei leia sellelt tordilt ühtegi viga - ma kahtlustan ta silmanägemist, mis pole hetkel päris adekvaatne. :) Tal vaesekesel õnnestus omale külge hankida sellist sorti põletik, mille ees perearst ka käpad üles tõstis ning meid kiiremas korras silmaarstile suunas. Ravi on õnneks tulemuslik, põletik sai kontrolli alla, kuid neiu ei ole hetkel eriti fotogeenne oma erimõõduliste pupillidega. Loodetavasti lähevad need esmaspäevaks normaalsesse mõõtu tagasi, sest siis on koolis pildistamine . . .

Aia osas ei ole mul mitte kui midagi raporteerida kuna ma pole seal üldse käinud! Täna hommikul ainult silkasin korraks hommikumantlis, et lapsele lillekimp kokku panna. See on muidugi tore, et novembri keskpaigas peenrast veel midagi vaasi noppida on - kukeharjad, karikakrad, roosa raudrohi ja krüsanteemid saab veel täiesti värsketena kätte.

Tomatisaak on meil ikka veel märkimisväärne, ehkki see ei tule nüüd enam mitte kasvuhoonest, vaid lapse voodi alt. Tema voodil on ka kardinad, seega käib seal pimeduse varjus küpsemine paremini kui ei kusagil mujal. Köögilaual on pidevalt tomatikuhi vaagnal ja uusi tuleb peale. Ketšupiks ei raatsi neid vist enam teha aga tomatisuppi saab küll iganädalaselt.

Lõpetuseks üks loomapilt mu lapse poolt klõpsituna.

Muudkui sibli

Ei jõua kohe kõigega tegelda, millega tahaks! Esiteks tahaks puhata, sest selleks suvi ongi. Puhkus, see on istuda kohvitassiga õunapuu all ja nautida lilleilu. Samas tahaks ka rabada, sest see on selline aktiivne puhkus. Näiteks marju tallele panna, nii palju kui võimalik. Vaarikaid olen kogunud tasapisi sügavkülma, kuid tahaks ju veel - mida rohkem talvel võtta, seda uhkem. Ära süüa ei jõua neid ju keegi ja moosiks keetes pole nii hea kui talvel sügavkülmast võttes ja värskelt toormoosiks tehtuna.
Siis võtsin hoogu, et  taas kord tsaari moosi teha. Selleks läheb suurem osa päevast, et tikreid korjata ning siis tundide kaupa neid otstest ja sisust puhastada. Et siis järgmisel päeval keetmisega jätkata. Kuid mõni moos lihtsalt on nii hea, et selle jaoks rohkem aega kulutada. Nüüdseks on tsaari moos ka purgis ja võib pisut hinge tõmmata. Aga ei saa, tahaks ju ka kududa. Ja siis veel lapsele kostüüme õmmelda, Rapuntsli ja printsess Mononoke omad on hetkel pooleli. Viimane on valmis, vaja vaid kaelakee ja kõrvarõngaste peale mõelda ja karusnahast keep teha.

Ja siis võiks leida veel aeg-ajalt hetki, et aias tiiru tehes ka mõned klõpsud teha, kasvõi uustulijatestki. Nagu kuningliilia, kaenal-lõhiskellukas, lõhnatu imelill ja kes nad kõik olid. Seekord said pildile vaid esimesed burboonroosidest avanejad, võrratud lõhnajad ning õnnestus täitsa õiged värvid tabada:

Queen of Denmark (pardon, see on valge roos, mitte burboonroos)

Reine Victoria

See lilleke rohus on Zephirine Drouhin, lahedate punaste varrerootsudega:

Zephirine Drouhin

Lõpetuseks tahaks rõõmustada selle üle, et esimesed Aalujad on ka tee minu aeda leidnud - Suvelilleke, Neljandik . . . keerake teised ka vahel ikka ots ida poole kui aiatuuritate!