. . . võisime me lapsega eilse suurpäeva lõpul õhata. Ei teagi, mis rohkem võhmale võttis, kas see leitsak, mida kokkutuleku päevaks oli antud, uute nägude ja kohtumiste virr-varr või kogu see pagasnikutäis taimerikkust, mis mulle kokku kuhjati, suur osa sellest üllatustaimed. Ilmselt kõik kokku. Ja laps oli üliõnnelik, et sai terve päeva hobuste seltsis veeta.
Kristeli männituka all laotuv aed polnud mul esimene kord imetleda. See on nii hubane paik oma arvukate istumise- ja lebotamiskohtadega, kust ei tahakski üldse ära minna. Rääkimata kogu sellest taimerikkusest, hiigelhostade ja okaspuudega eesotsas. Kokkutuleku korraldamiseks igatahes ideaalne paik. Kui Kristel kartis algul, et kedagi õieti ei tulegi, siis sööma istudes tuli hakata muudkui köögi vahet vudima, et nõusid ja toole juurde tuua - rahvast oli vaat et topelt rohkem kui lubatud. :D
Kui Kristeli aed oli ära imetletud ja keha kinnitatud, hakkas kostuma plaan meiegi aeda kaema tulla. Minu nõrka katset protestida ei peetud millekski, samuti ignoreeriti üksmeelselt mu ettepanekut pisut hiljem tulla, nii viie aasta pärast, mil äsjaistutatud pargiroositited juba rohu seest välja paistavad. Aia taha hakkas peagi vormuma 12-autoline rivi, mis Kristeli autoga eesotsas minu kodukoha poole startis.
Olin isale teatanud, et "pärast tullakse ka meie aeda vaatama", mis jättis mulje, et paar-kolm-neil inimest astub ehk läbi. Ma ei tea, mida naabrid mõelda võisid, kui see pulmarong minu tänavasse keeras - meie peres ju abiellumisealisi pole. :D Ja kui see rahvamass siis me väiksest väravast sisse hakkas voolama, oli see lausa sürreaalne . . . Isa pärast ütles, et pidi lausa kõhu lahti ehmatama. :D Niisiis oli mu koduaed umbes pooleks tunniks üle ujutatud aiaasjatundjatega, mu diletantlikke aiategusid uudistamas. Oeh. Roose tuli kohati tõesti käpuli nuusutada, aga ise nad teadsid - ma olin hoiatanud. Siia juurde üks mu lapse tehtud pilt roosist, kes kõige rohkem huvi äratas:
 |
| Damaskuse roos Mme Hardy |
Mõned seadsid kahtluse alla me aia väiksuse - no ma ei tea, aleviaiad on ju väikesed. Talud on suured.
Taivi aed, mida pärast külastasime, oli sama väike, kuid otsast otsani taimi täis. Vaid üksikud lahkusid sealt taimepotita näpu otsas. Mul hakkas selleks hetkeks juba kerge peavalu vormuma, seega pidasin paremaks mitte mingeid uusi taimi juurde kuhjata. Pealegi sai just üks pagasnikutäis kodus maha laaditud, pluss veel mu Järvselja tellimus . . . Nüüd saab mõnda aega tühje laike peenardes täita.
Igal juhul lootsin peale Taivi aia külastust päeva lõpetatuks lugeda, aga kus sa sellega! Teist korda sel päeval murti mu tahet ja viidi mind järelejäänud Aalujatega tagasi Kristeli juurde - külakostile lõppu peale tegema. "Ainult tunnikeseks," üritasin resoluutne olla, kuid lapsed kadusid peale sööki hobustega terveks õhtuks silmapiirilt ja sinna me siis jäime. :D Aga, noh, kohv ning muu lauale jäänud hea-parem mõjusid kui peavalurohi ning nii ta läks, et koju saime alles enne kümmet.
Tuhat tänu Kristelile super päeva eest! Oli ülivahva Aalujad lõpuks ära näha, järgmisel aastal loodan ära näha ka need, kes seekord tulla ei saanud.
