Kolmapäev, 31. mai 2017

Nartsissi- ja muud rõõmud

Ilmad on olnud vaheldumisi kord leitsak, kord jälle nii jäine, et tõmba või kindad kätte. Ja nii ikka vaheldumisi. Köögiviljakülvid on üleval, seal pole veel midagi teha, saab nautida umbrohuvaba aega. Suurem sumamine käib lillepeenardes, need on sel aastal väga võililli täis, tagaaias eelkõige. Aga seal on ka kahes küljes mahajäetud aiad, kust igasugu umbrohuseemneid puistab ning hetkelgi võilillemeri lainetab. Ühes aias käib omanik paar korda suve jooksul niitmas, teine krunt on täiesti omanikuta ja sealt suunast võib vahel ussisusinat kuulda.

Aed õitseb väga rõõmsalt. Ma ei tea, mida need nartsissid vahepeal teinud on, et neid nii palju on - pihutäite kaupa kannan nende varaste äraõitsenud õisi komposti:

Hetkel õitsevad poeedinartsissid ja teised hilised. Peale varajasi ja enne poeete alustasid mul aga need nimetud taluaianartsissid:

Veel lemmiknartsisse. Siin on kõige hilisem ja kapriissem lõhnaja, Plenus. Ta on lausa nii tujukas, et igal aastal õisi lahti ei löögi, nõrkeb enne ära. Sel aastal peen leedi siiski esineb oma õitega:
Plenus

Plenus

Cheerfulness ei lõhna vähem müstiliselt, küll on aga hoopis lihtsama iseloomuga ning õitseb igal kevadel, kui ta etteasteks aeg on ning teeb seda kaua ja põhjalikult:
Cheerfulness

Thalia on nii puhasvalge lõhnaja!
Thalia

Avalon on kõige pontsakam mu valge südamikuga kollastest:
Avalon

Apeldoornid toretsevad. Neid on loomulikult juurde vaja, aga kuidas täita tervet aeda tulpidega?
Apeldoornid



Aiarõõmudest veel nii palju, et soojad ilmad kergitasid maa seest välja mu eelmise aasta valge Delavay ängelheina külvid. Külvasin neid kahte kohta ja kõik on alles. Nädal tagasi jõllitasin veel musta mulda ja ohkasin, et pean selle asjaga jälle otsast alustama. Aga näe, ei peagi - kunagi saavad mul aias valged Delavay ängelheinad õitsema. Miks ma neist nii hästi mõtlen - kunagi sai üks lilla ostetud, taimena, ning tema on oma pikaajalise ilu ja lopsakusega end väga hästi õigustanud. Valget polnud aga kusagilt taimena saada, seega tuli pikemat teed minna ja külvata.

See kevad on mul ses suhtes omapärane, et ühtegi taimetellimust pole ma teinud ja isegi ühtegi suvelille pole külvanud. Aga ma ei saa öelda, et mul ei sügeleks Järvseljalt ühte korralikku tellimust tegema. Sest mul on palju tühje laike peenardes - moonid, lõvilõuad, mets- ja lilltubakad ei ole end kohe üldse ise külvanud, nagu ma lootsin . . .

***

Ja nüüd pisut muud juttu - mis mind aiablogist eemal hoiab. Eks need ole kõik need mu muud ahvatlused. Külmal aastaajal igasugu meisterdamised ja näputööd, siis veel lugemis- ja kirjutamiskirg ja kõige lõpuks klaver.

Veel eile mõtlesin ma, et mu elu on täiuslik - kuni mu kätte sattus üks noot. Ning siis . . . siis nägin ma terve õhtu aeda vaid klaveri tagant aknast. Naadist ja võililledest ei ole võistlejat, kui sul on Schumanni "Abschied(Hüvastijätt). Kui sinisilmne ma olin! Miski pole enam täiuslik, kuni see lugu pole mul selgeks õpitud. Mullast saab maaenergiat, aga musitseerimisest . . .  sealt saab ka midagi väga-väga head. Noorena võisin oma 5 tundi klaveri taga veeta ja noolida seda klahvidest tulevat nektarit. Siis tuli paus ja elu eemal pillist, tuli õppida energiat saama muudest asjadest. Õppisin ka. Kuni nii umbes 10a. tagasi kuulsin ühel koolikontserdil Händeli "Largot". Asi oleks võinud sinnapaika jäädagi, küsisin vaid õpetajalt, mis ilus lugu see oli, et osata hiljem leida. Vastuseks surus ta mulle noodi pihku. Haha, jajah kindlasti minust on selle mängijat. Või noh . . . ma võin ju proovida. Igal juhul hakkasin oma sõrmi taaselustama.

Selle Largo sain ma lõpuks selgeks, temale järgnesid aga teised. Eriti viimasel aastal on kippunud mul juured klaveri taga istumisest alla kasvama. D. Marianelli "Dawn(Koit) oli ammune ahvatlus, pidasin seda aga üle jõu käivaks ning lasin P. Doyle "My Father's Favourite(Mu isa lemmik) ette. Viimase võin tänaseks ümber ristida My Daughter's Favourite'ks ehk mu lapse lemmikuks. Ja pärast seda "Dawn" ei tundunudki enam nii raske. Siis on mul siin veel J. Hisaishi "Merry Go Round of Life(Elu karusell), "The Sixth Station" (Kuues peatus), C. Burwell "Bella's Lullaby(Bella unelaul) ja veel pisut R. Schumanni.

Pole just lai repertuaar, kui aga mõni päev vahele jääb, on sõrmed taas puised ja tuleb kõigega otsast alustada. Ja ega ma igal suvalisel ajal ka harjutama ei pääse - mu järgmisel aastal muusikakooli lõpetav laps veedab ka iga vaba hetke klaveri taga. Oh, ja siis on veel meie ühised nelja käe lood . . .

Ei ole lihtne, kui on nii palju kirgi, mille vahel end rebestada! Ja nad kõik võistlevad, et esikohal olla. Ning elu lõpul tuleb nad kõik maha jätta - midagi teisele poole kaasa võtta ei saa. Ajutine sahmimine.

Kolmapäev, 24. mai 2017

Kuldsed päevad ja tiba vihma

ON meile alles aeg antud - suvi keset maikuud, ja lausa päevade kaupa! Tundub, nagu tahaks kevad senise sooja puudumise mõne päevaga korvata, nagu ta seni korvas lume puudumist. Ahjusid kütta pole vaja, muudkui tee aias päevad läbi, mida hing ihkab, ning töö lausa lendab. Kõik see maaenergia, mis kehasse imbub, nii kui aga näpud mulda saab . . . ja päike jagab omakorda veel ülaltpoolt. Ei selle energiakogusega enam aiast tulema saa, kõik vaja kohe sinnasamasesse ka ära realiseerida. Õhtuks pole ühtegi kohta, mis ei valutaks ning kell 22 olen juba voodis ja kutu, kuid õnnelik.

Tehtud on saanud sel soojal nädalal üksjagu. Tomatid ja paprikad on kasvuhoones ning seemned on maas. Neid sai palju. Esmakordselt on mul terve põllumaa köögiviljade käsutuses. Noh, peaaegu terve, sest isa viimasel minutil kauples omale ühe vao kartulite jaoks, millest sujuvalt sai kaks. Sellest peaks talle tema tervist arvesse võttes lõbu laialt olema. Siiski, kaks vagu senise poole põllumaa asemel annab ikka mänguruumi. Panin kohe lõbuga kõike maha: 3 peenart sibulat, 2 herneid, 3 porgandeid, nuikapsast, brokulit, peeti, naerist, lehtpeeti, paksoid, pastinaaki, redist, salatit, tilli, oeh - kokku 15 peenart, puhas õnn! Ainult seller ja varsseller unusid õigel ajal külvamata, jäävad järgmiseks aastaks. Kurgid on kiletunnelis ning suvikõrvitsad ja kõrvitsad on ka kohe valmis välja kile alla kolima. Tänavu olen ma köögiviljakasvataja - ühtegi lille pole muretsenud.

Vaade aknast tehtud ja tegemata töödele - 15 peenart, mida täna esmakordselt kastis vihm, mitte mina oma paarikümne kastekannutäiega:

Lilleilupilte postitan järgmisel korral, kui olen pildituuri jaoks aega võtnud.