Laupäev, 17. oktoober 2015

Üleminekueas aed / nikerdamisi

Viimastel nädalatel pole suurt aeda astunudki. Esiteks kuna sain mingi viiruse külge (laps jõudis lausa kahel korral juba haige olla). Aga sel aastal tekkis kohe eriline vastumeelsus pealepressiva sügise vastu. Haledavõitu on ikka näha täisõites aeda klimakteeriumiikka jõudmas. Algul vehid küll hoolsalt lehti riisuda ja taimedel pruune pealseid eemaldada, et suve illusiooni pikendada, aga kaua sa ikka üritad aeda noorena hoida. Jõuab temalgi see va elusügis kätte, kus kosmeetilised peitmised enam ei aita. Kui inimene vananeb, siis rõhutakse ikka sisemisele ilule, et tühja sest välisest. Aga taimed? Viskab mul imelill peale esimest külma oma maise kesta maha ja ongi kutu. Juurikad kaevasin küll välja ja viisin keldrisse taassündi ootama. Ok, karikakar on suuteline ennast ise noorendama, lõikad õitsenud varred maha, uued on all juba peale kasvanud ja õitseb edasi. Aga pojengid, lillherned, floksid jpt, võeh - kunagi nii noored ja ilusad, nüüd aga raugad valmis. Floksid said veel enne pensioniikka jõudmist jahukaste ka külge . . . Samas kõrged kukeharjad on kenamad kui ei kunagi, aga neil on ka hoopis teine eluiga. Kevadel rajatud sissekäigupeenrad on ka sellised eatu välimusega, ainult langevaid õunapuulehti paksult täis. Võiks nagu lehed ära võtta, samas äkki on taimedel, lehed ümber, mõnusam talvele vastu minna? Tegelikult kes keelab, võikski kogu aia sellises eatus stiilis teha, kus sügise saabumine ei näeks nii valulik välja - aga ma ei taha. Tahan üle kõige õitsvaid lilli, ja siis tuleb sügisel õite hääbumisega leppida.
Tegelikult ei tohiks kurta, mul on aias sel sügisel rohkem värve kui ei kunagi varem. Seda sai kevadel taimi ostes ka silmas peetud, sest eelmine sügis oli mul siin üsna värvivaene. Ka aknast on muidu ilus vaade, kollased puud ümberringi  ja puha. Ma muidu olen ikka selline, kes hea meelega ootab aastaaegade vaheldumist, teagi, mis minus sel aastal sügisele vastu punnib.
Vähemalt tulbisibulad said eile mulda, koos viimaste krookuste ja kirgaslilledega. Ning Aavikuemanda roosa ahtalehine pojeng. Paar nädalat tagasi saabusid ka Sulev Savisaarelt pojeng Prairie Moon ja longus ebahüatsint. Viimaseid olin tellinud oma paarkümmend, sain aga - ühe! Loodan, et leian ta sealt õunapuu alt kevadel üles . . . Homme tuleb veel viimased roosid üles mullata. Eile tegin juba ühe peenraga algust ning tõotasin endale, et ei osta kevadel enam ühtegi juurde! Ma ei tea, kas äsjapõetud viirus või borrelioosijäänukid võtsid nii võhmale, et tuli labidas nurka visata ja minna tuppa ära teed jooma.

Jätsin muideks oma suure kire, kohvi joomise, maha ning joon nüüd teed. Idee saime lapsega Miyazaki animefilmi "Howli liikuv kindlus" (mida saab inglise keeles vaadata siit) hommiksöögistseenist. Me nüüd sööme pea iga päev peekonit ja muna ja joome kausikesest teed juurde nagu sääl. :P Taaskord üks film, mis paneb last ja ennastki õhkama, et tahaks endale ka seda ja toda. Eks tuli näppudel nikerdada lasta ning nüüd on meil olemas koer Heen ning Howli kaelakee ja kõrvarõngad. :D Einoh, lõbus. :) Aga film ise on võimas ja haarav ja täiskasvanule vast isegi paremini mõistetav - nii palju nüansse, mida esimese korraga mitte ära ei tabagi. Ja kus ei rõhuta peenikesele pihale ja välisele ilule, vaid pigem sisemistele väärtustele. Võib ainult soovitada vaadata.

Howli kaelakee

Howli kõrvarõngad



Ja koer Heen :D