Pidin selle kohe enda jaoks siia kirja panema, et teinekord teaks arvestada - 8 päeva tagasi külvatud muru on tänaseks juba ühtlaselt üleval. :) Vaat siis milleks need igapäevased paduvihmad head olid. Mina veel arvasin, et näen tärganud muru alles kevadel.
Ilmad on muidu sellised, et päeval kallab aga õhtuti särab päike ja on suht soe ja vaikne - saab mõnusasti aias uidata, pisut tööd teha ja päikeseloojangut nautida. Täna ei teinud muud kui külvasin mesiputke seemned maha. Eile möllasin pisut mullas - kaevasin välja oma kõige viletsama floksisordi, mis on kohutavalt kõrge, lamandub ja õitseb kiiresti läb. See peenar jääb nüüd kevadet ootama. Seal on mul ka nartsissid ja kevadel, kui need on tärganud, näeb nende vahelt veel viimaseid tärganud floksipoegi välja kaevata, et siis uued ja paremad sordid asemele istutatada. Mida mul nüüd on kogunenud ja paljunenud.
Siis on mul veel tulemas poeedinartsissi Plenus sibulad. Kui neid Aiahoolikute grupis pakuti, ei saanud ma kuidagi tellimata jätta (ehkki rahaline seis on selline, et sel aastal ei tohiks taimedest enam mitte unistadagi) - need on ju need tsivilisatsiooni vanimad nartsissid, erilise gardeenialõhnaga. Ei ole küll leidnud, et neid kusagil Eestis müüdaks - ja veel hinnaga 30,- senti tükk! Minu taimeunistused tasapisi ikka täituvad. :) Aga kui üks unistus täitub, siis tekib uus kohe asemele. Mul on ju terve nimekiri, 12 lk. pikk, mida kõike veel saada tahaks . . . aga sellest nimekirjast keegi siis nihkub jälle esimeseks ja minu järgmiseks sooviks veel sel sügisel oleks mandžuuria elulõng. No unistada ju võib - kui ka osta ei või, unistused kipuvad ju täituma. :) Normaalset puhkusjärgset palka hakkan töö juurest ju alles siis saama kui igasugune istutusaeg on juba ammu möödas ja võibolla maagi jääs . . .
Ja seemnetest unistan ma valgest võõrasemast. Pole kunagi võõrasemasid kasvatanud, kuid lapse idee oli need järgmiseks aastaks aknalauakastidesse istutada ja see kõlas kui hea mõte. Nad ju hakkavad vara õitsema ja õitsevad pikalt ega ole sellised vihmakartjad nagu petuuniad, mis mul praegu on. Samuti on nad madalad - minu ripp-petuuniad kukutasid oma massiga mul 3 aknalauakasti maha sel aastal, ja veel mitu korda. :) Seda pole ühelgi aastal juhtunud, kuid olen ka varem ainult madalaid petuuniaid kasvatanud. Õnneks õnnestus mul lilled iga kukkumise järel päästa - kinnitada ei saa ma neid kaste aknalaua külge ju kuidagi . .
Roosid õitsevad ikka veel meie rõõmuks ja homme peaks Augusta Luise ka lõpuks pärani avatud olema, et pilti teha. Täna oli kauaoodatud õis vaid poolenisti lahti, kuid lõhna oli kohe mitme jagu. Hea kui on ikka veel uusi õisi, mida oodata. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar