. . . on nüüdseks edukalt lõpule viidud. Kogu tagaaed sai mõne päevaga ära rohitud ja kobestatud ning igale poole öölilli külvatud, valgeid ja lillasid. Peale pikka uurimist ja vaatlemist oli selge, et ega peale öölille kedagi teist ei ole, kes juunis peale tulpe nii massiliselt õitseks ja lõhnaks. Täidaksid selle 3 nädalat lausrohetamist ära. Ning mulle meeldivad pastelsed ja summutatud toonid. Eks neid aktsente ole mul ka, aga need on kõik olnud emotsiooniostud. Eriti eesaias on mul hetkel selline hullumeelne plahvatus - Flammentanz ja halli (Fraseri) kuningakepimeri kiiskavad kõrvuti, hoia või silmi kinni kui mööda lähed. Aga olgu, kuniks ma sinna midagi muud välja mõtlen. Eesaed ongi pigem selline väravast sisse astuja pilgupüüdja, tagaaed on koht, kuhu mind kisub, ja last ka. Mitmeid kordi päevas lähme sinna roose nuusutama, istume majakese trepil, kuulame linnulaulu ja kuuskede kohinat ning ajame juttu. Oleme ikka vaadanud, et peaks mingi aiapingi sinna kuhugile panema, kuid pole sellist kohta, kus oleks parem istuda, kui majakese trepil. Kui see putka kunagi kokku kukub, siis sinna see pink ilmselt tulebki, mitte enne. :D
Mõned vaated ka tagaaiast. Sellist asja juhtub harva, et kõik saab korraga rohitud, harilikult on nii, et kui ühest otsast lõpetad, on teine juba jälle rohus. Roosid alles alustasid piltide tegemise aegu, neid on veel vähe näha:
Ja mulle meeldib, et rooside ja pojengide õitsemisel pole vahet sees:
Nurmnelke on mul igal pool, Ülle poolt lahkelt jagatud. On ikka rõõmsad õitsejad!
 |
| Nurmnelgid |
Kellukaid olen ka tagaaeda toonud:
 |
| Kellukas Sarastro |
Laialehist kellukat on mul mitmes kohas. Eesaias on nüüdseks juba õitsemine lõppemas . . .
 |
| Laialehine kellukas |
. . . tagaaias aga veel täies värskuses . . .
. . . ning saarepuude all alles alustamas. Tagaplaanil need pikad oksad on veel pungas kurekellukad:
Keskmine kellukas, ise külvatud paar aastat tagasi. Roosa õitses ka eelmisel aastal, sel aastal on kadunud, nuuks!
 |
| Keskmine kellukas |
Muskus-kassinaerist olin ammu soovinud, eelmisel aastal jõudiski minuni Suvelillekeselt ja veel kelleltki.
 |
| Muskus-kassinaeris Alba |
Kukemagunaid ka vupsab siin ja seal isekülvist üles - kuidas ma nendeta varem üldse elatud sain? :D
Võsa-raudrohtu on mul nii ees- kui tagaaias, jõudnud minuni Suvelillekeselt ja Kristiinalt. Tagaaias peavad nad end paremini üleval, ei lamandu, ja mulle meeldib, kuidas nad seal rooside vahel õõtsuvad. Tuleb kõik sinna üle kolida:
 |
| Võsa-raudrohi |
Mõned kaasaegsed roosid ka, vahelduseks eelmise postituse vanaaegsetele:
 |
| Alfred Sisley |
 |
| Summer Song |
 |
| Lady of Shalott |
 |
| Benjamin Britten |
 |
| Novalis |
Kadakalt paari aasta eest minuni jõudnud Siberi iiris Wine Wings näitas esimest korda oma õisi. Seni ma polnud isegi kindel, kes ta on, arvasin, et tradeskantsia. Ja lilla on just minu värv:
 |
| Siberi iiris Wine Wings |
Ka piimjaõieline kellukas on Kadakalt:
 |
| Piimjaõieline kellukas |
Piimjaõielise kellukaga oli niisugune lugu, et paar aastat tagasi sain ma selle palaviku. Sellised asjad on tegelikult ohtlikud, üldse ei pea taimega kokku puutuma, et nakkust saada, vabalt võib juba
raamatust pilti vaadates haigestuda:
 |
| Pilt raamatust "Tasha Tudor's Garden" |
Enne, kui Kadakas oma piimjaõielise mulle appi saatis, olin reanimatsiooniks tellinud eBay'st ühe Loddon Anna nimelise, tema on mul aga hõredam. Võibolla piimjaõielistega saabki suure puhmiku juures pilti teha alles nii vanana, nagu Tasha Tudor?!
 |
| Piimjaõieline kellukas Loddon Anna |
Rambler New Dawn talvitus seekord nii hästi, et pidin esmakordselt kõrgema toe kasutusele võtma. Nüüd peab õite avanemist ootama:
Veel üks aiaelanik - ja pilt meenutab mulle, et ma polnud seda ammu lõpetatud valget Islandi kampsunit veel üles pildistada jõudnudki . . .
