Mõtlikkuse aeg enne pühade algust

Eile pidid mu näpud esmakordselt leinakimbu valmis meisterdama. Tänasel toomapäeval, mil hinged liikvel, saatsime ära kalli naabrinaise Helga.
Ilm oli ennelõunal karge ja vaikne ja päike piilus silmapiiril, kui sammud üle tee naabrite poole seadsime. Kui kirikuõpetaja lugemist alustas, muutus aknast sisse tulvav päike aina heledamaks ja säravamaks - just nagu Helga naeratus, mis oli alati ta kelmikat nägu kaunistanud. Miks aga surm vahel nii muudab lahkunu nägu . . . ei jälgegi enam tema ümaratest põskedest, alati naeruselt pruntis suunurkadest ja rõõmsalt vidukil silmadest. Puusärgis lebas vaid tema õhuke maine kest, 91 aastat kulutatud. Tema hing oli aga meie hulgas, andes aknast sissetulvava päikesesäraga oma kohalolust märku.

Matustele kaasa me ei sõitnud, kuid sängitamise arvatava lõppemise paiku tegi ilm uue pöörde - peale kahte läks peaaegu pimedaks ja hakkas lund tulema. Algul rahet, siis laia lund ja lõpuks läks päris tuisuks kätte ära. Tunnike hiljem läks taas valgeks, tuisk vaibus, laia lund jäi aga langema ja langema. Lahkuv hing viis sügise endaga kaasa, maa peale aga saabus talv.

Ei olnud täna tuju toomapäevale kohast suurpuhastust teha - tahtsin vaid mõtetes Helgaga olla. Meenutada meie lobisemisi tema köögis kohvitassi taga. Jagasime rõõme ja muresid, kööginippe, saladusi . . . Kuulsin tema käest lugusid oma emast, mida ma veel kuulnud polnud või olin unustanud - suri mu ema ju kui olin veel laps. Ikka ja jälle kutsus ta mind, et tulgu ma õhtuti, teeme väikesed veinid, ajame naistejutte. Mul on kahju, et ma piisavalt tihti aega ei võtnud, et seda teha.
Ma ei unusta kunagi, kui ma oma 7-kuuse lapsega Tallinnast tagasi lapsepõlvekoju kolisin ja Helga ühel päeval suure isetehtud kreemitordiga mulle katsikule tuli. Tema vanuses veel sellise meistritööga hakkama saada . . . oma kanade munadest ja kuldkollane tort! Ma olin nii liigutatud.
Kõige suuremad punased tulbid, mis ta mulle jagas, jäävad teda mulle nüüd igal kevadel meenutama . . . Samuti märtsikellukesed, mis tal endal pärast välja läksid, kukehari, tema aia uhkus, ja mürakas murulaugupuhmas mu maitseainepeenras. Õnneheina ja murtudsüdant ei osanud ma kahjuks hoida, need läksid välja.
Kui ta veel kõbus oli, jagas ta mulle igal kevadel pihuga suvelillede istikuid - peiulilled, rõngaslilled, virkliisud, leeksalveid, viltlehed, astrid. Ja kunagi ei saavutanud nad minu aias selliseid mõõte nagu tema peenardel. :) Isegi siis kui tal juba ammu enam kanu polnud, mille rammuga lilli poputada. Ja need meie õnnelikud jalutuskäigud tema lillepeenarde ümber, kus ta mulle kui noorele ja rohelisele aednikule näpunäiteid jagas, mu laps samal ajal kukerpalle viskamas tema avaral murul . . . 
Sellest kõigest on nüüd juba mõni aeg möödas - viimastel aastatel Helga enam aeda pidada ei jaksanud. Kahjuks ei olnud tema pea siis ka enam kogu aeg selge, mis tegi tema ja ta lähedaste elu lõpus veelgi raskemaks . . . Ehkki surm nii kõrges eas saab olla vaid vabanemine, siis teadmine tema viimase aja kannatustest teeb ikka väga kurvaks.

Vaatamata nukrusele ja jõuetusele ajas õhtul miski vägi mind sügavkülmast arooniad ja pihlakad võtma, et need koos õuntega valepohlamoosiks keeta. Ju siis kalli naabrinaise hing utsitas tagant - töö vajab tegemist. Sellise oli ju temagi elu aeg olnud, vana eestiaegne hing. Kui nutud nutetud, tuleb edasi toimetada.