Pühad peetud

Pühad möödusid rahulikult, tegelikult igal aastal aina rahulikumalt, sest ettevalmistuste tegemine on juba nii käpas. Kuuse tõime tuppa traditsioonidest hoolimata päev varem, et jõuaks seda rahus ehtida ja küünaldepundart harutada. Venna pere tuli lastega nagu alati, oli traditsiooniline suur jõulusöömaaeg ja kingituste avamine. Isegi köögipoolel polnud suurt rahmeldamist, selle töö tegid ahjud - 2 puuahju ja elektriahi. Kapsad tegin juba 23nda õhtul puuahjus valmis, kõik muu valmis õigel päeval. Minu asi olid vaid ahjud valmis kütta, praad, vorstid, kaalikad ja kartulid ette valmistada ning iga asi parajal ajal küpsema panna. Suurem töö oli vaid kringlitegu. Kui laud kaetud, polnud ka külalised enam kaugel.

Kiisu võttis esimesena platsi sisse

Peale jõulusöömaaega oli käes kingituste avamise aeg. Selleks puhuks sai kuusel ka päris küünlad süüdatud. Kingitustega võisid meil nii suured kui väikesed rahule jääda. Meie suguvõsa naispere sai peened kingid kosmeetikavallast. Minule tõi jõuluvana juustehooldustooted, et oma hallidele kiharatele uut läiget ja sära anda. Lapsed said oma unistuste mänguasjad, vend aga raamatu, mida endalegi oleks tahtnud, M. Marttila "Paranenud ravist hoolimata". Isa sai uue Kersna raamatu. Peale kingituste avamist on meil siis alati lihtsalt üks rahuaeg - lapsed mängivad, isa räägib, kuidas vanal ajal talus jõule veedeti, vahepeal tuleme kööki kringlile ja kohvile. Rahu ja õnnetunne, mida pildile panna ei saa, kuid mis on igal aastal sama ja ei unune kunagi.
Järgmisel päeval konfiskeerisin isalt tema raamatu, kui teda kodus polnud, et see ühe jutiga läbi lugeda. Üks inspireerivamaid lugemisi viimasel ajal üldse - sellest, kuidas ikka edasi elada kui on raske. Ja nii raske olemist ei kujuta mitte ettegi . . .
Teisel jõulupühal vaatasime lapsega jõuluvana toodud filmi "Lumekuninganna ja igavene talv". Disney multika Linuxi operatsioonisüsteemis mängima saamine on muidugi paras närvivirgutus . . . Viimases hädas helistasin oma tuttavale arvutispetsialistile, kellel polnud ka midagi rõõmustavat teatada - krüpteeritud filme ei pruugigi arvutis mängima saada. :/ No sellega ei saanud ma ju ometi leppida - lapse jõulukink ja nüüd ei saagi vaadata?! Tuulasin veel pool internetti läbi kuni lõpuks leidsin need võlusõnad, mis tuli terminali kirjutada, et asi käima saada! Laps vaatas mind pärast seda küll nagu geeniust. :P Film oli kaunis igal juhul.

Taimejuttu talvisel ajal nii palju, et jõululaupäevaks lõi pabernartsiss oma õied lahti. Ja see jääb ilmselt ka viimaseks  korraks kui ma neid aknalaual kasvatan - see vänge lõhn, mida need miniatuursed nartsissiõied levitavad . . .  Kasvu lubati neil ka kirjade järgi kuni 25cm, pildi järgi võib aga kõrguseks arvata kui palju? Tuli neile lehv toestuseks ümber siduda.

Pabernartsiss Paperwhite

Õied on muidugi kenakesed, lihavõttepühadeks oleks vist paras neid ajatada kui õiteigatsus on piinavalt suureks paisunud:

Kirjapanemist väärib ka fakt, et 1.jõulupühal kärgatas meil kõu ja lõi välku. Kõva tuisk käis samal ajal. Korra varem, paar aastat tagasi, on saanud ka lumetormiga äikest kogeda.
Muidu viimaseid pilte sirvides jääb mulje, et fotokat kasutatakse meie majas põhiliselt vaid kassi pildistamiseks - taaskord siis Kitty, unistaval ilmel õueelu jälgimas.

Kaunist jõuluaega!

Kuusk on toas, hanged on akna taga ja jõuluootus hinges nagu suurel lapsel - homne päev võiks juba alata. :)

Mõtlikkuse aeg enne pühade algust

Eile pidid mu näpud esmakordselt leinakimbu valmis meisterdama. Tänasel toomapäeval, mil hinged liikvel, saatsime ära kalli naabrinaise Helga.
Ilm oli ennelõunal karge ja vaikne ja päike piilus silmapiiril, kui sammud üle tee naabrite poole seadsime. Kui kirikuõpetaja lugemist alustas, muutus aknast sisse tulvav päike aina heledamaks ja säravamaks - just nagu Helga naeratus, mis oli alati ta kelmikat nägu kaunistanud. Miks aga surm vahel nii muudab lahkunu nägu . . . ei jälgegi enam tema ümaratest põskedest, alati naeruselt pruntis suunurkadest ja rõõmsalt vidukil silmadest. Puusärgis lebas vaid tema õhuke maine kest, 91 aastat kulutatud. Tema hing oli aga meie hulgas, andes aknast sissetulvava päikesesäraga oma kohalolust märku.

Matustele kaasa me ei sõitnud, kuid sängitamise arvatava lõppemise paiku tegi ilm uue pöörde - peale kahte läks peaaegu pimedaks ja hakkas lund tulema. Algul rahet, siis laia lund ja lõpuks läks päris tuisuks kätte ära. Tunnike hiljem läks taas valgeks, tuisk vaibus, laia lund jäi aga langema ja langema. Lahkuv hing viis sügise endaga kaasa, maa peale aga saabus talv.

Ei olnud täna tuju toomapäevale kohast suurpuhastust teha - tahtsin vaid mõtetes Helgaga olla. Meenutada meie lobisemisi tema köögis kohvitassi taga. Jagasime rõõme ja muresid, kööginippe, saladusi . . . Kuulsin tema käest lugusid oma emast, mida ma veel kuulnud polnud või olin unustanud - suri mu ema ju kui olin veel laps. Ikka ja jälle kutsus ta mind, et tulgu ma õhtuti, teeme väikesed veinid, ajame naistejutte. Mul on kahju, et ma piisavalt tihti aega ei võtnud, et seda teha.
Ma ei unusta kunagi, kui ma oma 7-kuuse lapsega Tallinnast tagasi lapsepõlvekoju kolisin ja Helga ühel päeval suure isetehtud kreemitordiga mulle katsikule tuli. Tema vanuses veel sellise meistritööga hakkama saada . . . oma kanade munadest ja kuldkollane tort! Ma olin nii liigutatud.
Kõige suuremad punased tulbid, mis ta mulle jagas, jäävad teda mulle nüüd igal kevadel meenutama . . . Samuti märtsikellukesed, mis tal endal pärast välja läksid, kukehari, tema aia uhkus, ja mürakas murulaugupuhmas mu maitseainepeenras. Õnneheina ja murtudsüdant ei osanud ma kahjuks hoida, need läksid välja.
Kui ta veel kõbus oli, jagas ta mulle igal kevadel pihuga suvelillede istikuid - peiulilled, rõngaslilled, virkliisud, leeksalveid, viltlehed, astrid. Ja kunagi ei saavutanud nad minu aias selliseid mõõte nagu tema peenardel. :) Isegi siis kui tal juba ammu enam kanu polnud, mille rammuga lilli poputada. Ja need meie õnnelikud jalutuskäigud tema lillepeenarde ümber, kus ta mulle kui noorele ja rohelisele aednikule näpunäiteid jagas, mu laps samal ajal kukerpalle viskamas tema avaral murul . . . 
Sellest kõigest on nüüd juba mõni aeg möödas - viimastel aastatel Helga enam aeda pidada ei jaksanud. Kahjuks ei olnud tema pea siis ka enam kogu aeg selge, mis tegi tema ja ta lähedaste elu lõpus veelgi raskemaks . . . Ehkki surm nii kõrges eas saab olla vaid vabanemine, siis teadmine tema viimase aja kannatustest teeb ikka väga kurvaks.

Vaatamata nukrusele ja jõuetusele ajas õhtul miski vägi mind sügavkülmast arooniad ja pihlakad võtma, et need koos õuntega valepohlamoosiks keeta. Ju siis kalli naabrinaise hing utsitas tagant - töö vajab tegemist. Sellise oli ju temagi elu aeg olnud, vana eestiaegne hing. Kui nutud nutetud, tuleb edasi toimetada.

Puhkus algas!

Puhkus algas ja jõulud on ees - mis saab veel paremat olla? :) Isegi lörtsine ilm ei saa head tuju ära võtta. Ja ma olen täitsa rahul praeguste plusskraadidega - ei meeldi mulle külmast krampi tõmbunud liikmetega väljas käia, ekstra energiakulu vaid! Oleks siis veel härmas ja sätendav võlumaailm ümberringi, mille nimel sedasi kannatada . . .

Puhkuse alguse tähistamiseks käisin lausa 2x köögis küpsetamas - kõigepealt skoone, pärast kooki. Mulle meeldib kui hommikuti on kohvi kõrvale midagigi kodus küpsetatut võtta. Muidu nagu ei teagi, mida hommikuti süüa, ehkki aeglaselt näksitud juustuvõileib on ka hea, aga kook selle lõpetuseks veelgi parem.

Kui homme väga lörtsiseid lärakaid ei saja (nagu täna), siis lähen teen kuuseokstest kaunistused aknalauakastidesse. Aga no midagi väga ei luba - olen seda mõtet juba üle kuu aja edasi lükanud. Samas nüüd ei ole enam kuhugile lükata - enne jõulu võiks väljas kaunistused tehtud olla, hiljem tulevad vaaritamised, koristamine jm tubased tegevused peale. Ja jõuluõhtuks tuleb venna pere külla.

Kuna eelnevas postituses kurtsin, kui palju näputööd mul hajameelsusest pildistamata on jäänud, siis nüüd tegin mingidki klõpsud viimaste päevade käevõrude tegemistest, ehkki valgust nappis ja välguga mulle pildistada ei meeldi:

 Sellised käevõrud läksid kooli päkapikulaadal kõige paremini kaubaks:

 Ja need olid käevõrud, mis päkapikulaadast järele jäid - ju siis kõige viletsamad. :P Ilmselt oli põhjus selles, et need ei olnud tehtud läikega kividest nagu eelmised. Ostetud käevõrude puhul imetlesid lapsed just nende sära.

Helmeid on veel palju järel, kuid ikka tuleb veel ka juurde tellida, sest kõik ei sobi kõigega ja pildi järgi tellides ei saa alati õiget ettekujutust. Näiteks osad kivikestega vahehelmed said suuremad kui klaashelmed ise. Aga küll need ära saab kasutatud kui sobivamõõdulised juurde tellida. Õnneks ei ole tegu kalli hobiga, nagu seda on aiandus. :P

Viimane taimeline tellimus oli mul muidu toanartsisside ja ratsuritähtede sibulad. Toanartsissid on praeguseks hiiglasemõõtu ja kohe pakatavate pungadega, ratsuritähed seevastu on täiesti pungatud ja seda juba kuu aega. Ei tea, kas oleksin pidanud nad kohe saabudes potti istutama . . .

Köögi- ja näputööd

Viimased nädalad on möödunud näputöö tähe all. Samas olen nii hajameelne olnud, et tehtud töödest pole mingit pildimaterjali ette näidata. 4 paari sokke, mis sai kingitusteks kududa, pakkisin ära ja viisin posti, unustades neid pildistada. :/ Millest on kahju - said teised nii ilusad. Olen oma kudumid muidu ikka enda tarbeks üles pildistanud, hiljem hea vaadata, mis kõik tehtud.

Sama lugu lapse päkapikulaada meisterdamiskraamiga - jäi kõik puha pildistamata. Kõige paremini läksid seal müügiks helmestest käevõrud. Ega see eelmises postituses mainitud käevõru ainsamaks jäänud. Selle peale sai Helmetoast kenake tellimus tehtud ja vihtusime lapsega koos õhinal igat sorti käevõrusid teha. Metallhelmed sai ka vahele pandud ja kasutasime AB-läikega (mida see tähendab?) lihvitud helmeid - sära sai kui palju. Selliste säravate vidinakestega on ikka jube mõnus tegelda. :)
Peale laata sai siis kohe uus helmetellimus tehtud kuna meisterdamishoog ei ole meil kummalgi üle läinud. :) Kasutame siis hasarti ja teeme mõned juba järgmiseks aastaks ka valmis. Ja kinkimiseks.

Vaatamata kevadistele temperatuuridele on mõtted juba pühade peal. Viimase ajakirja Maakodu kaanel olid uhked kuningliku glasuuriga kaunistatud piparkoogid. Kuna see ajakirjade hunnik on mul köögilaual ja kohvetades ja süües ikka silme all, siis teadsin, et ega ma  enne rahu ei saa kui olen selle kauni tehnika ära proovinud. Tuli minna YT-i õppima. Et siis poeglasuurist ikka selliseid filigraanseid kaunistusi ei tee.
Esimene glasuuritegu ja kaunistamised läksid aia taha. :P Mõtlesin, et prooviks ikka ära, kas saab ise jahvatatud tuhksuhkrust glasuuri, ehkki sai loetud, et ei saa. No ei saa, jah - teraline jääb. Ja tülle läheb umbe. :P Pealegi sisaldab poetuhksuhkur maisitärklist, mis teeb glasuuri konsistentsile vaid head ja kaunistades nire ei katke nii kergesti. Igal juhul õhtul küünlavalgel köögis glögi juues paistsid need esimesed kaunistatud piparkoogid ikkagi täitsa kenad - aia taha läinud või mitte. :D

Järgmisena tahaks köögitegudest ära proovida makroonid. Ise ei ole ma neid kunagi proovinud, kuid kiidetakse ikka kui erilised asjad need olevat. Laps sai neid kodunduse tunni raames Pätsi kohvikut külastades proovida ja talle väga maitsesid. Seega, läheb katsetamiseks.

Ja täna tegin lapse klassiõhtu tarbeks sibulapirukat - kahekordne kogus, s.o. 1 kg sibulat tuli ära hakkida. :P See on selline pirukas, mida isegi minu sibulat mitte suu sissegi võttev laps võib lõpmatuseni süüa. Tuleb asi lihtsalt ümber nimetada juustupirukaks. :P Millalgi lobisesin ikka kogemata jutu sees välja, et see oli tegelikult sibulapirukas, mida ta seal kahe suu poolega sõi . . . Kuid ennäe imet, ka edaspidi söödi seda sama hea isuga ja nüüd ta siis tellis mult seda klassiõhtu tarbeks. No et muidu kõik toovad vaid limpsi ja krõpsu ja magusat, et oleks midagi söödavat ka. Lugesin talle vaid sõnad peale, et ta meeles peaks seda ikka juustupirukaks nimetada . . .

Saaks nüüd vaid selle viimase töönädala ka üle elatud - erilist tööstressi ega väsimuse märke sel aastal isegi pole, kuid siiber on küll täitsa olemas. Pühi on vaja! Too hajameelsus ongi ehk varjatud väsimuse märk . . .