Belle'i jakk valmis

Järjekordne riideese filmist "Kaunitar ja koletis" sai valmis - Belle'i jakk, mis käib mu varem valminud sinise kostüümi juurde. Jakki on näha siin klipis.

Kangaste kokku ajamine polnud selle töö puhul mingi eriline vaev, sellist triibulist linast kangast võis leida mitmelt poolt, tuli vaid kõige soodsam pakkuja leida. Ainuke häda kangaga oli, et kui ta kätte sain, ta oli hulga tumedam kui pildil. No ikka pruunikashall! Tagasi saatmisega ka ei hakanud jändama, valgendasin paar korda ning lasin siis pool suve päikese käes pleekida.
Lindudega kangast tuli pisut kauem taga ajada. Päris sama oli lootusetu leida, või isegi sarnast, sest nad olid enamuses lumivalgel taustal. See, mille lõpuks sain, oli üks alla meetri jupp, kangarest eBay'st. Sellega pidin siis välja mängima.
Sinist voodrikangast oli mul kodus olemas ja nööbid sain kaltsukast, ehk siis ostsin sentide eest ühe särgi lihtsalt nööpide pärast. Tegelikult oli veel hullem - mõte seda jakki üldse tegema hakata saigi alguse neist nööpidest, kui mul neile pilk pidama jäi. Hämmastav ikka, mis pisiasi võib millekski tõuke anda.

Jakk on tehtud sellise lõikega, mida eluski kusagilt ei leia, tuli oma aruga tegutsema asuda. Suuri pilte ka eriti saadaval ei olnud, et ninapidi detaile uurida. Niipalju nägin ära, kus olid õmbluseid, et hõlmad on diagonaalkangast, et jakk on tagant keskelt kõrgem ning et ideaalis võiks üks lind kukla peale jääda. :D Muus osas polnud miski kindel. Peale selle tuli veel triipe sobitada ning lindudega kangast oli vähe! Katsu seal siis veel diagonaalitada ja mustrit sobitada, et mõni lind peata ei jääks ja üks veel kuklale ka jaguks.

Tegelikult ei olnud midagi hullu, varrukalõike õigeks saamine võttis kõige suurema aja, kuna nad ulatuvad harjumatult kaugele selja peale. Vana voodilina peal tegin proovitöö, enne kui päris kangastesse käärid sisse lõin. Lindude osas läksin ehku peale välja. Õnneks said nad paika, kuhu vaja ning kõigil jäid pead otsa. :D

Üks jagus isegi kukla peale. :D

Ise jäin väga rahule ja kuna see jakk mulle ka selga mahub, siis võtsin nõuks seda kandma hakata. Lapsel kandmise plaane pole, liiga vanamoodne olevat. No 18. saj. stiil on veits vanamoodne tõesti!

Aeg mõtluseks

Kuidas kirjeldada kirjeldamatut, väljendada väljendamatut, lohutada lohutamatut?
Ehkki aed parandab kõik haavad, nagu Eve blogi päitses kunagi seisis, ei kutsu aed neil päevil tegudele. On aeg mõtluseks, ning aed on hetkel koht, kuhu poetuda omaette olemiseks. Iseenesest jääb pilk pidama taimedel, mis sai tema käest soetatud - hortensiad, pojengid, igavesti lopsakaks kasvanud valge murtudsüda . . .
Eve blogi oli üldse esimene aiablogi, mida ma lugema hakkasin. Ja see polnud ainult aed, mis mind paelus, vaid ka see inimene selle taga. Keegi, kes absoluutselt ei allu elult lüüa saamisele, kelle sitkuse kirjeldamiseks ei ole üldse sõnu, kellest saab aimu vaid tema blogi algusest peale lugema hakates. Kuid kes oskas ka võtta aega puhkamiseks ja elu nautimiseks. Nüüd lõpuks saab Eve puhata kohas, kus ei pea naadiväljadega rinda pistma ega võsaga maadlema, nagu ta nii sageli ja värvikalt kirjeldas.

Hüvasti, kallis Aavikuemand!❤

Belle'i sinine kostüüm

Mitu päeva järjest paduvihma päädis sellega, et sain Belle'i sinise kostüümi lõpuks valmis. Oleks ilus ilm olnud, poleks vist enne septembri algust lõpetanud. :D See oli mu kõige lemmikum kostüüm filmist "Kaunitar ja koletis", mida saab näha siit klipist. Selline ta mul sai:

Ning originaal:

Juba eelmist, punast kostüümi tehes, avastasin ma käsitsi õmblemise võlu. Sinise kostüümi juures tuli seda veelgi rohkem ette. Sain kohe augu sõrme, enne kui märkasin sõrmkübara kasutusele võtta. :D Kõik need palistused . . . ma ei tea, kas 18. sajandil tõesti õmmeldi nii, et pisted kõik puha paremal pool näha? Aga võibolla see liialdus oli taotluslik, et kostüümid võimalikult ajastutruult mõjuksid:

Filmist

Eks ma siis ka püüdsin käsitsi palistuste pealt mitte kokku hoida:

Taskupilu jaoks võtsin enne magama minekut kaks kooliaegset õmblemisõpikut voodisse kaasa, kuid isegi uinudes ei saanud sotti, kuidas seda teha tuleks . . .

Filmist

. . . hommik on aga õhtust targem. Veel poolärkvel, alfatasandil, libistasin vaimusilmas joonised silme eest läbi, kuni äkitselt saabus selgus. Kohvgi joomata, suristasin tasku valmis. Pidin kohe niuksuma rahulolust, kui hästi ta välja tuli. Kahju vaid, et sarnasemaid kangaid ei leidnud:

Kogu see sinine kostüüm on suuremas osas taaskasutus, kangaleiud enamuses kohalikest kaltsukatest. Põlle tegin näiteks ühest meestesärgist, ruute neljast tükist kokku klapitades, kehaosa aga vanast teksajakist.
Esipaneelikangast oli kõige raskem sarnast leida, samas on see kostüümi keskne osa, millele pilk esimesena pidama jääb ja millega väga mööda ei tahaks panna. Lõpuks tegin nii, et õmblesin kaltsukast leitud kardinakanga suvaliste pistetega läbi. Kui siis tulemust originaaliga võrdlesin, tekkis mul kahtlus, kas nad seal Disney stuudio õmblusruumides mitte sama ei teinud. :D Lähivaade originaalist näitusel:

. . . ning minu lahendus:

Triibupaelad keerutasin ka ise mulineedest kokku. Oleks muidugi võinud nad paari euroga Hiinast tellida, aga need mulineed olid mul pool elu kasutult kapis seisnud, mõtlesin, et kasutaks neid siis kusagilgi ära. Hiinast paari euroga tellisin hoopis kaelakee.
Minu lemmiktöö oli aga ööside ette panek, võibolla kuna see oli kõige viimane asi ja siis oli kostüüm valmis. Selline tunne, et ostaks kohe mitu pakki ja haamerdaks neid kõikvõimalike riiete külge. :D

Vaid seelikukanga tellisin Etsystudio'st, sest tahtsin saada indigoga värvitud kangast, nagu filmis. Ning alusseeliku servakanga tellisin Spoonflower'ist:

Ok, ka püksid tellisin valmiskujul, Hiinast. Leidsin küll sama kanga, kuid 30,- meetrihind oli lõbutsemiseks liiga krõbe, pealegi oleks mul vaja läinud 2m.

Tegelikult hakkas mulle kogu see käsitsi õmblemine täitsa meeldima. Võimalus midagi untsu keerata on palju väiksem. Masinaga vuristades kipub töö vahel eest ära jooksma, käsitsi tehes on aga kõik kontrolli all. Samuti saab tööd igale poole kaasa võtta - kööki pannkooke praadima või õue õunapuu alla kohvi jooma . . . Õmblusmasinat ju igale poole kaasa ei vea. Huvitav, äkki ma peaksin tikkimist proovima, kui mulle nii meeldib nõela käes hoida.

Siit tuleb aga mu uus projekt, Belle'i jakk - ja mul pole aimu ka, kuidas seda konstrueerida, saab olema paras väljakutse . . .