Aktsioon öölilled

. . . on nüüdseks edukalt lõpule viidud. Kogu tagaaed sai mõne päevaga ära rohitud ja kobestatud ning igale poole öölilli külvatud, valgeid ja lillasid. Peale pikka uurimist ja vaatlemist oli selge, et ega peale öölille kedagi teist ei ole, kes juunis peale tulpe nii massiliselt õitseks ja lõhnaks. Täidaksid selle 3 nädalat lausrohetamist ära. Ning mulle meeldivad pastelsed ja summutatud toonid. Eks neid aktsente ole mul ka, aga need on kõik olnud emotsiooniostud. Eriti eesaias on mul hetkel selline hullumeelne plahvatus - Flammentanz ja halli (Fraseri) kuningakepimeri kiiskavad kõrvuti, hoia või silmi kinni kui mööda lähed. Aga olgu, kuniks ma sinna midagi muud välja mõtlen. Eesaed ongi pigem selline väravast sisse astuja pilgupüüdja, tagaaed on koht, kuhu mind kisub, ja last ka. Mitmeid kordi päevas lähme sinna roose nuusutama, istume majakese trepil, kuulame linnulaulu ja kuuskede kohinat ning ajame juttu. Oleme ikka vaadanud, et peaks mingi aiapingi sinna kuhugile panema, kuid pole sellist kohta, kus oleks parem istuda, kui majakese trepil. Kui see putka kunagi kokku kukub, siis sinna see pink ilmselt tulebki, mitte enne. :D

Mõned vaated ka tagaaiast. Sellist asja juhtub harva, et kõik saab korraga rohitud, harilikult on nii, et kui ühest otsast lõpetad, on teine juba jälle rohus. Roosid alles alustasid piltide tegemise aegu, neid on veel vähe näha:

Ja mulle meeldib, et rooside ja pojengide õitsemisel pole vahet sees:

Nurmnelke on mul igal pool, Ülle poolt lahkelt jagatud. On ikka rõõmsad õitsejad!

Nurmnelgid

Kellukaid olen ka tagaaeda toonud:

Kellukas Sarastro

Laialehist kellukat on mul mitmes kohas. Eesaias on nüüdseks juba õitsemine lõppemas . . .

Laialehine kellukas

. . . tagaaias aga veel täies värskuses . . .

. . . ning saarepuude all alles alustamas. Tagaplaanil need pikad oksad on veel pungas kurekellukad:

Keskmine kellukas, ise külvatud paar aastat tagasi. Roosa õitses ka eelmisel aastal, sel aastal on kadunud, nuuks!

Keskmine kellukas

Muskus-kassinaerist olin ammu soovinud, eelmisel aastal jõudiski minuni Suvelillekeselt ja veel kelleltki.

Muskus-kassinaeris Alba

Kukemagunaid ka vupsab siin ja seal isekülvist üles - kuidas ma nendeta varem üldse elatud sain? :D

Võsa-raudrohtu on mul nii ees- kui tagaaias, jõudnud minuni Suvelillekeselt ja Kristiinalt. Tagaaias peavad nad end paremini üleval, ei lamandu, ja mulle meeldib, kuidas nad seal rooside vahel õõtsuvad. Tuleb kõik sinna üle kolida:

Võsa-raudrohi

Mõned kaasaegsed roosid ka, vahelduseks eelmise postituse vanaaegsetele:

Alfred Sisley

Summer Song

Lady of Shalott

Benjamin Britten

Novalis

Kadakalt paari aasta eest minuni jõudnud Siberi iiris Wine Wings näitas esimest korda oma õisi. Seni ma polnud isegi kindel, kes ta on, arvasin, et tradeskantsia. Ja lilla on just minu värv:

Siberi iiris Wine Wings

Ka piimjaõieline kellukas on Kadakalt:

Piimjaõieline kellukas

Piimjaõielise kellukaga oli niisugune lugu, et paar aastat tagasi sain ma selle palaviku. Sellised asjad on tegelikult ohtlikud, üldse ei pea taimega kokku puutuma, et nakkust saada, vabalt võib juba raamatust pilti vaadates haigestuda:

Pilt raamatust "Tasha Tudor's Garden"

Enne, kui Kadakas oma piimjaõielise mulle appi saatis, olin reanimatsiooniks tellinud eBay'st ühe Loddon Anna nimelise, tema on mul aga hõredam. Võibolla piimjaõielistega saabki suure puhmiku juures pilti teha alles nii vanana, nagu Tasha Tudor?!

Piimjaõieline kellukas Loddon Anna

Rambler New Dawn talvitus seekord nii hästi, et pidin esmakordselt kõrgema toe kasutusele võtma. Nüüd peab õite avanemist ootama:

Veel üks aiaelanik - ja pilt meenutab mulle, et ma polnud seda ammu lõpetatud valget Islandi kampsunit veel üles pildistada jõudnudki . . .

Belle'i punane kostüüm

Aias toimub praegu igasugu asju, enam ei pea kurtma, et midagi ei õitse - kõik õitseb, ja lõpuks ka roosid, mu lemmikud. Viimastest tahaks omaette teema teha - ma ikka üritan nad sel aastal kõik pildile saada, kogun klõpse.
Köögiviljaaia olen kontrolli alla saanud, nüüd püüan tagaaias sama kaugele jõuda. Eriti tühjade kohtadega, et need umbrohuvabaks saada ja uued seemned külvata. Habenelki juba külvasin, nüüd on vaja öölilli külvata. Ja osa tulpe üles võtta, kes olin kunagi pottidega maha pannud. Ilmaaegu - mutid meil tagaaias ei mölla, on need aastad näidanud.

Kuna ilmad on sellised mitte just otseselt rannailmad (kampsun ja villaseid sokid peavad ikka läheduses olema), siis lähevad mu tubased meisterdamised edasi sama hooga, nagu külmadel aastaaegadel. Viimati valmis mul Belle'i punane kostüüm filmist "Kaunitar ja koletis". Juba kinos käies hakkasid mul sõrmed sügelema neid kostüüme järele teha - nad olid nii võluvad oma lihtsuses. Eriti sümpaatne oli lugeda, et kasutati põhimõtteliselt materjale õiglasest kaubandusest, käsitsi kootud ja orgaanilisi materjale, taaskasutust ning kangad värviti taimedega. Sinised toonid saadi indigoga, punased krappi juurtega jne. Näiteks oli punase kostüümi kehaosa esipaneel tehtud nõgesekangast.
Seda kõike oleks olnud mul raske järele teha, hea, kui üldse mingidki ligilähedast tooni kangad kätte sain. Õnneks on mul siin väärt kaltsukad mõnikümmne sammu kaugusel kodust, kust sain parimad leiud.

Kõige rohkem kibelesin ma tegelikult sinist kostüümi järele tegema, kuna aga punase materjalid sain enne kokku, alustasin sellest. Selline oli kostüüm filmis (keepi ja jakki tegema ei hakanud, talvel ehk) - klippi saab näha siit:

. . . ja siin minu tehtu:

Särgi osas mul vedas, selle sain kaltsukast. Varrukaotsad tuli ümber teha, satsid ära võtta, muidu oli täitsa üks ühele õige asi, hulk vaeva säästetud:

Kehaosa kanga sain ka kaltsukast - suure tüki, et jaguks harjutamiseks. :D Mul polnud ju aimugi, mis lõike järgi üldse teha. Tegelikult polnudki vaja palju harjutada, kohe esimese korraga õnnestus ja lõiked konstrueerisin ka ise.
Seelikukanga tellisin UK-st, hirmus nunnu, broderiikangas. Peittaskud tegin ka seelikule, lihtsalt niisama, et igav poleks õmmelda. Põlle kanga tellisin Spoonflowerist ja muster on originaalne, kuna kunstnik, kes selle maalis, oli selle lahkelt oma kodulehele riputanud. Pisut Gimp'is nokitsemist, et see printimiskõlbulikuks saada ja tulemus sai selline:

Siit tuleb aga mu järgmine projekt, Belle sinine kostüüm - materjalid on juba peaaegu koos . . .

Kuldsed päevad ja tiba vihma

ON meile alles aeg antud - suvi keset maikuud, ja lausa päevade kaupa! Tundub, nagu tahaks kevad senise sooja puudumise mõne päevaga korvata, nagu ta seni korvas lume puudumist. Ahjusid kütta pole vaja, muudkui tee aias päevad läbi, mida hing ihkab, ning töö lausa lendab. Kõik see maaenergia, mis kehasse imbub, nii kui aga näpud mulda saab . . . ja päike jagab omakorda veel ülaltpoolt. Ei selle energiakogusega enam aiast tulema saa, kõik vaja kohe sinnasamasesse ka ära realiseerida. Õhtuks pole ühtegi kohta, mis ei valutaks ning kell 22 olen juba voodis ja kutu, kuid õnnelik.

Tehtud on saanud sel soojal nädalal üksjagu. Tomatid ja paprikad on kasvuhoones ning seemned on maas. Neid sai palju. Esmakordselt on mul terve põllumaa köögiviljade käsutuses. Noh, peaaegu terve, sest isa viimasel minutil kauples omale ühe vao kartulite jaoks, millest sujuvalt sai kaks. Sellest peaks talle tema tervist arvesse võttes lõbu laialt olema. Siiski, kaks vagu senise poole põllumaa asemel annab ikka mänguruumi. Panin kohe lõbuga kõike maha: 3 peenart sibulat, 2 herneid, 3 porgandeid, nuikapsast, brokulit, peeti, naerist, lehtpeeti, paksoid, pastinaaki, redist, salatit, tilli, oeh - kokku 15 peenart, puhas õnn! Ainult seller ja varsseller unusid õigel ajal külvamata, jäävad järgmiseks aastaks. Kurgid on kiletunnelis ning suvikõrvitsad ja kõrvitsad on ka kohe valmis välja kile alla kolima. Tänavu olen ma köögiviljakasvataja - ühtegi lille pole muretsenud.

Vaade aknast tehtud ja tegemata töödele - 15 peenart, mida täna esmakordselt kastis vihm, mitte mina oma paarikümne kastekannutäiega:

Lilleilupilte postitan järgmisel korral, kui olen pildituuri jaoks aega võtnud.

Viimased külvid ja istutamised

Viimastel päevadel on saanud muudkui istutada ja külvata, istutada ja külvata - ning kasta. Köögiviljamaad ma ei kasta, ainult külve ja värskelt istutatuid, kuniks jalad alla saavad. No ja lillherned on mul eriseisuses, neid ka kastan enne kui asi kriitiliseks läheb. Esimesed lillherned avanesidki täna. Täna said ka viimased magunad külvatud - idamagunad, unimagunad, pojengiõielised, kukemagunad ja kambria ebamagunad. Osade jaoks oli äkki isegi liiga hilja? Eks järgmisel aastal ole hea neid külvamiseasju blogist järele vaadata, et millal mida külvata, et hilja peale ei jääks. Päevalilled jäid mul teist aastat järjest külvamata. Kui ikka seemnepakki kusagile arvuti ette vedelema ei jäta, siis ta ka unub.

Pilte pole üldse teha jõudnud, homme loodan selle asja ette võtta. Täna jõudsin vaid ühe klõpsu teha - üheksast kimbust, mis laps lõpuaktusel oma õpetajatele viis. Muidu on sel ajal saanud ikka tulpe viia, kuid tänu maipõuale ja kuumusele on tulbid juba õitsemist lõpetamas. Sai siis seekord hoopis sellised lõhnabuketid tehtud - valged ja lillad öölilled, kevadfloksid, faasseni naistenõges ning valge sirel hostalehtede embuses:

Päikesesoe

Aprill on olnud nii ebaõiglaselt jäine, et pole isegi tuju olnud end suurt liigutada - eile tuli isegi lörtsi . . . Samas mingeid hulle öökülmi pole olnud, taimed on juba mõnda aega kasvuhoones katteta hakkama saanud. Mereäärse elu eelised.
Täna oli aga hommikust peale soe ja tuulevaikne, tõi kohe tegutsemistahte tagasi. Ehhki need teod jäid suures osas tubaseks. Hommikul pikeerisin 2 kassetitäit lõivilõugasid ära, siis vaatasin oma järelejäänud seemnepakid üle, et kas on veel midagi külvata. Oli. Püramiidjas kellukas, lõhis-mungalill ja valge Delavay ängelhein said mulda.

Aed on mul nüüd taas mõne roosi võrra rikkam - paar päeva tagasi saabusid Põltsamaa roosid:
Dr. Eckener - kurdlehine
Rosa Helenae - rambler
Ispahan - Damaskuse roos
Blush Damask
Blush Damask tuli tegelikult eksikombel, olin selle asemel tellinud hoopis Rosa Sancta, kuid ei hakanud teda tagasi saatmisega solgutama, istutasin koos teistega maha. Ei see üks damaskuslane mu aiale liiga tee - parem ongi, mida rohkem, seda uhkem. Andsin Põltsamaale siiski eksitusest teada, et mul on Püha Roosi ka ikka vaja. Ja juba järgmisel päeval saadeti mulle mu Rosa Sancta järele ning pakis oli üllatuseks ka üliõhnav roosieseep Bulgaaria roosi õlist. Selle sai laps kohe endale, ta jumaldab kõike roosilist ja roosilõhnalist. Seebi viisin vannituppa, tühja karbi panin lapse tuppa ja isegi sellest piisas, et tuba roosilõhnaliseks muuta.

Peale rooside istutamise polegi viimasel ajal aias midagi teinud. Tahtsin täna fotokatiiru teha ja krookuseid pildistada, nemad olid aga juba õitsemist lõpetamas. Nüüd on mul vaid nädalavanused klõpsud sellest, kui nad alles avanema hakkasid, ehkki lõpuks oli neid ikka kena laiguke:

Jeanne d'Arc

Pickwick

Mammoth on võimas - täitsa oma nime vääriline:

Minu sinilillekribal - milline rõõm igal kevadel avastada, et ta ikka alles on:

Ülejäänud tegevused olid kõik tubased. Söögitegu, aknapesu, koristamine, rullbiskviiditegu . . . päike annab ikka nii palju energiat.
Ja õhtul olin ametis filmiteemalise nikerdamisega - õmblesin lõpuks valmis lapsele voodipesu Miyazaki animefilmist "Howli liikuv kindlus". Selline ta pidi tulema . . .

. . . ja selline ta sai. Värvid on tegelikult õiged - olin lihtsalt õhtuks liiga kutu, et pildikvaliteedile suuremat tähelepanu pöörata:

Materjale sai tellitud igast maailma otsast. Kanga kujundasin Gimpis ja printida lasin USA's Spoonfloweris. Tutid tulid teisest maailma otsast, Hiinast ja kandipael Saksamaalt. Õmblemine oli sealjuures kõige väiksem asi. Suurem osa aega kulus, et mustrit piltide pealt kätte saada. Selle projektiga oli näha, et pole eriti mõtet pingutada, et kõike täpselt järele aimata. Esiteks see muster. Kui erinevatest vinklitest vaadelda, siis oli see iga kord isesugune, kordused ka ei klappinud. Noppisin, niisiis, lihtsalt siit-sealt detaile ja panin nad Gimpis üldmuljet silmas pidades kokku. Naersime lapsega, et tea kas Miyazaki oskaks kahtlustada, et kusagil teises maailma otsas keegi hull üritab tema joonistatud voodipesu järele teha ja poriseb, et muster ei klapi. :P
Teiseks kõik need tutid . . .

. . . härra Miyazaki joonistades ilmselt ei vaevanud pead, kuidas Howli voodipesu üldse pestud saab. Mina pidin sellega aga arvestama ning vähemalt tekikotil tutid ära jätma. Padjapüüridel ei tahtnud aga kuidagi tuttidest loobuda. Lõpuks nuputasin neile nurkadesse aasad, kust saab nad enne pesu ära võtta:

Ja lõpuks matrejal ka seadis piirid. Kui ma selle kanga ligi aasta tagasi Spoonflowerist tellisin, olid lapsel väiksemad padjad ja tekk kasutusel. Vahepeal sai aga suuremad ostetud ja nüüd tuli juba kalkuleerida. Kui patjade tagaküljed sai ühevärvilisest samblarohelisest tehtud, siis kandipaela lihtsalt ei jagunud. Tekikoti serv sai seega topeltrea asemel vaid ühe ääristuseks. Laps aga ei kurda ja  arusaadav ka - tema ju pole pidanud seda mustrit nii pikalt ekraanilt jõllitama kui mina. :P

Õhkan õndsusest :)

Eelmine nädal pidi kõigi eelduste kohaselt tulema vaikne - ei mingit töömurdmist, pidin rannet hoidma. Oksalõikurit ei puutunud, pikeerisin hoopis toas taimi ja külvasin. Mulda said kurekell-ängelhein, ibeeriselehine tukalill, aed-balsamiin ja sinine kurekell. Pikeerisin ära teise kassetitäie kaenal-lõhiskellukat, puna-valge sitsilille, jaapani humala ning jalapeno pipra. Huvitav, et pikeerimata taimed nägid kopsakamad välja kui pikeeritud - et siis ongi parem pikeerimisega hiljaks jääda?
Siinkohal tahaks presenteerida ühte isekülvanud nalja, keda ma detsembrist saati ämbliklille pähe toas sossutanud olin. No ämbliklille ma eelmisel kevadel sinna potti ju külvasin. Kardan, et tema liigikaaslased pole kunagi nii head elu nautida saanud . . . :P Noh, nimetage, kellega tegu?

Aiategudeni jõudsin alles neljapäeval kui avastasin, et labidat juba annab käes hoida ning läksin ja kaevasin haldjaringi suuremaks.
Reedel läks soojemaks ning patt oli tuppa jääda. Uitasin fotokaga aias, kolisin taimekassetid kasvuhoonesesse ja vaatasin, millises seisus on imelille juurikad keldris. Olid teised sellised mitte just imelises konditsioonis - pooled hallitasid, ülejäänud siiski kõvad. Tahaks juba maha panna - tea, kas peavad aprilli lõpuni seal vastu . . .
Haldjaroosi The Fairy tõin ka keldrist välja, lõikusin teda tsipa ja istutasin ümber. Ööd veedab ta nüüd kasvuhoones, päeval on õues. Samuti väetasin ära aiaroosid, seekord puhta lämmastikuga (Ammooniumsalpeeter+S).

Laupäeval saabus aga õnn minu õuele. Õigemini kaks õnne. Istusin arvutis, et koguda täpsemat infot peatselt saabuvate pargirooside kohta. Olin oma lehega peaaegu valmis jõudnud kui tuli postimees ja tõi mulle mu Schultheis roosid. Oi, siis läks kiireks. Pistsin roosid vette, printisid värskelt kogutud info välja ning peale kiiret hommikusööki läksin, paber näpus, aeda uitama, et uutele tulijatele sobivad kohad leida. Eks mul need vabakujulise heki mõtted meelel olid kui nad tellitud sai. Kohta üle vaadates oli aga selge, et mingeid roose maha panna ei saa kuniks need vana kirss ja kuivand ploom seal aianurgas edasi istuvad. Ja see tõdemus viis järgmise õnneni, sest sel aastal võttis isa mind kuulda! Tahtsin kohe hüpata rõõmust - lõpuks ometi saab midagigi liikuma! Taime- ja peenramajandus on aias juba mõnda aega minu käe all, kuid suuremad otsused nagu seesamune puude maha võtmine või aia tegemine on isa lubamise taga kinni ning iga võit selles vallas raske tulema. Kui siis järgmisel hommikul naabrimehe saag vinguma hakkas ja puud langesid, tahtsin kohe õndsusest õhata. 

Sel päeval sai hobuse moodi rügatud. Naaber tükeldas maha võetud puud ära ning vedas puuriida juurde, mina kogusin oksarisu kokku ning panin tule otsa. Ranne küll vingus kohate oksi tõstes, üritasin teda mitte koormata - kes mul siis roosid ära istutab kui ta jälle errorit ette lööma hakkab . . .
Naaber, hea mees, kooris saega ka me vanad kuused alumistest okstest vähe lagedamaks, nii et sai seegi koht vähe viisakamaks. Kui siis viimnegi praht oli riisutud ja põletatud, olin nii võhmal, et poleks tahtnud sõrmegi liigutada. Õige töö pidi aga alles nüüd lahti minema - rooside istutamine. 10 auku kaevata, õigemini 10 +3, sest osa roose pidin kolima. Õhtuks olin . . . nii läbi, kuid õnnelik. Polnud vist ühtegi kohta, mis poleks valutanud ja selline tunne oli, et ei taha kunagi enam ühtegi roosiistikut näha. Kunagi aga upub see aiaäär mul lõhnavatesse pargiroosidesse, ah . . . ! Kaua seda oodata tuleks - 7, 10 aastat?
Nüüd peaksid kõik mu peamised roosiunistused täidetud olema. Ok, Põltsamaalt ja Roosojalt on veel mõned pargikad tulemas, kuid neid pole palju ja osa auke on juba ette kaevatud. Peenraroose ma enam ei ihka, neid poleks mul kuhugile panna.

Täna hommikul ärgates avanes aga silmale vihmapestud aed, mis oli üleöö rohetama löönud. Kõige eredamalt rohetas naat . . .

Puhkus algas!

Kui muidu oleme kolmanda kooliveerandi lõpuks ikka üsna ära lõpnud, siis seekord laps ütles, et polegi nagu sellist tunnet, et vaheaeg peaks hakkama - üldse pole väsinud. Sama siin. Tea, kas äkki hernevõrsete söömine andis energiat - täna külvasin juba kolmanda karbitäie. Tegelikult see lõpnud tunne oli, veebruaris, siis käisime küll ja kurtsime, et ei taha, ei jaksa . . .

Esmaspäeval saabusid mu Barnhaveni priimulaseemned ning neljapäeval teine Chiltern Seeds seemnelaar. Sai siis kohe ka uusi külve tehtud: nemeesia, Jaapani humal, ämbliklill, tiiviklill, Jalapeno pipar, ibeeriselehine tukalill ja suur lõvilõug said tuppa mulda ning priimulaseemned läksid karpidega õue. Kuna siin aeg-ajal möllab hull raju, siis vaatan ikka aknast, ega need karbikesed mul lendu pole läinud. Seni on paigal püsinud, kivid kaane peal.

Eelmises postituses mainitud sätendava lõnga kudusin kohe ahnelt uueks projektiks. Randmesoojendajad Gondori Valge Puu ja seitsme tähega peaks hoidma käed soojas ning ("Sõrmuste isanda" austajale) andma ehk ka mõningast lootust inimkonna lunastusse. :P

Aasta esimesed idanejad

Tegelikult kõige esimene idaneja oli mul üks üksik ämbliklill, kes sündis juba eelmise aastanumbri sees lillepotti jäänud kevadisest idanemata külvist. Vaat nii kaua võtab mõnel aega otsutamisega, kas tulla või mitte tulla siia ilma. Pean nüüd vaatama, kuidas see enneaegne laps mul toas vastu peab. Minu silmad näiteks seletavad tal isegi miniatuurseid õienuppe:

Detsembrikuulaps - ämbliklill

Järgnevad veebruarilapsed peen iluürt ja suutera:

Peen iluürt ja suutera 

Basiilik ja kaenal-lõhiskellukas. Viimase seemne korjasin ise, kohati vettinuna, ning polnud üldsegi kindel, kui valminud see üldse oli. Kuid nagu näha, tõusmed tulevad:

Kaenal-lõhiskellukas ja basiilik

Kaksikkannus tuleb nagu muru üles ja lobeeliast väiksemaid taimebeebisid vist pole olemas:

Kaksikkannus ja lobeelia

Täna tõin ka tomatimulla kelguga poest ära ning ei hakanudki naistepäeva ootama, panin kohe seemned mulda - Brutus, Härjasüda, Marmande ning Brandywine Yellow. See kollane ei olnud suurem asi maitseomadustega (liiga hapu), samas aga väga eeskujulikud talvised voodialused järelvalmijad ja säilijad. Viimased seemned pakis, pistsin nemadki mulda ära.

Veel sai täna külvatud porrulauku, lilltubakat, metstubakat, kapimaa ööpalsamit, teise laari suhkruhernest tubaseks söömiseks - ning veelkord ämbliklille.

Palju külvamisi ootab aga veel ees, sest täna sai tehtud veel kaks seemnetellimust. Kõigepealt Chiltern Seeds lehelt:

Unimagun                   - Papaver somniferum var. paeoniflorum, 'Lilac Peony'
Sinine kurekell            - Aquilegia caerulea
Sinine kurekell            - Aquilegia caerulea, 'Rose Queen'
Tiiviklill                       - Scaevola crassifolia
Kurekell-ängelhein      - Thalictrum aquilegifolium
Delavay ängelhein       - Thalictrum delavayi, 'Album'
Lõhis-mungalill            - Tropaeolum peregrinum
Pruudisõlg                   - Zinnia elegans, 'Benary's Giant White'
Pruudisõlg                  - Zinnia elegans, 'Luminosa'
Unimagun               - Papaver somniferum var. paeoniflorum, 'Flemish Antique'
Unimagun                  - Papaver somniferum var. paeoniflorum, 'Scarlet Peony'
Unimagun                      - Papaver somniferum, 'White Cloud'
Kukemagun                    - Papaver rhoeas, 'Mother Of Pearl'
Kukemagun                    - Papaver rhoeas, True Shirley Poppy
Nemeesia                       - Nemesia strumosa, 'Triumph National Ensign'
Meelespea                      - Myosotis alpestris, 'Ultramarine'
Aedlevkoi                       - Matthiola incana, Giant Excelsior Column
Hispaania käokannus    - Linaria maroccana, 'Fairy Bouquet' Mixed Colours
Jaapani humal                - Humulus japonicus variegatus
Rukkilill                          - Centaurea cyanus, True Wild Form
Püramiidjas kellukas      - Campanula pyramidalis
Püramiidjas kellukas      - Campanula pyramidalis var. alba
Pastinaak                        - Parsnip, 'Tender and True'
Kõrvits                             - Pumpkin, 'Atlantic Giant'
Jalapeno pipar                 - Capsicum, Chilli Pepper, 'Jalapeno'
Kambria ebamagun         - Meconopsis cambrica, 'Frances Perry'
Barnhaven lehelt sai tellitud mõned priimula seemneid: Footlight Parade (Juulia priimula) Garnet Cowichan Apple Blossom (Jaapani priimula) Oeh . . . need olid vist need mu peamised une ja meelerahu röövijad viimasel ajal. :)