Kuukingad ümber istutatud

Jootsin just oma kuukingasid, kui tuli sõnum, et täna saabub mu orhideemuld. See käis küll kähku - eile tegin Bauhofist tellimuse ja täna juba kohal. Tegelikult tobe on tellida ühte asja ja maksta sama palju saatekulu, kuid mida teha kui kohalik lillepood müüb vaid Substrali orhideemulda, mis pidi olema paha-paha. Ja egas linnaskäik ka odavam tuleks.

Olin alati omale mõnda orhideed tahtnud, nad on ju nii erinevad teistest toataimedest, samuti nende hooldus. Sõbranna pidas mu soovi meeles ning paar aastat tagasi kinkiski mulle ühe rõõmsavärvilise kuukinga.

Hiljuti tõi ta mulle veel kaks tillukest kuukingatopsi, sõnadega, et ehk nad edenevad sinu juures paremini. No mis mul sellise väljakutse vastu sai olla. Ehkki lehed olid neil suht dehüdreerunud ning taimed ise kaelani sambla sees. Orhideekasvandustes pidi sammal juurutatamiseks väga levinud olema, pikemas perspektiivis see aga substraadiks ei sobi.

Kastsin, väetasin ja jälgisin oma uusi kasvandikke järgneva kuu jooksul, üks neist ajas isegi uue lehe, muidu nägid nad aga endiselt närtsinud välja. Oli selge, et viga on potis peituvas ning ilma ümber istutamata siin suuremat muutust ei näe.  
Uurisin siis netist substraatide kohta, sõelale jäid sellised nimed nagu Currlin, DCM, Biolan ja Kekkilä. Jamad (liiga samblased või peene tekstuuriga) pidid olema Matogard, Compo, Substral jpt. Minu hammas hakkas hetkel vaid Kekkilä peale ning sellega ma kohe tegutsema asusingi kui kuller ära käis.

Kõigepealt substraat ja taimejuured märjaks, elutud juured ära lõigata ning otsad kaneelitada. Kõige viletsamal kuukingal polnudki potis suurt midagi, oli teine vaid õhujuurte peal elus püsinud. Tema kaaslane oli tunduvalt paremas seisukorras ning vajas ka suuremat potti - milleks ma valmis ei olnud. Lõpuks lõikasin ühest majapidamises leiduvast topsist talle sellise kõveriku servaga eluaseme. Nüüd tuleks talle viisakas ümbrispott leida . . .

Kuna mulda oli kõvasti üle, uurisin ka oma suurt kuukinga. Olin tal sügisel  õievarred maha lõiganud (viimane õitsemine oli kehvem), ja kuna ta kippus end ka külili ajama, otsustasin temagi uude substraati istutada. No et kui, siis juba - rohkem uudishimust, et mis seal potis pealtnäha lihavate juurte vahel toimub. Tegelikult leidus keskel tõesti kaks mädanenud juurt - ehk ka sellest jäi viimane õitsemine tagasihoidlikuks.

Nüüd on vaid küsimus, kes mu kuukingadest esimesena õievart hakkab ajama.

Lõpetuseks üks mu lapse tehtud kiisupilt:

Kitty

Lopsakus

Aias on palju rõõmustavat. Esiteks on roosidel pungad, isegi Flammentanzul, kes sai kolimise järgselt varrepõletiku ja tuli lühemaks lõigata. Pungad on ka eelmisel aastal kingituseks saadud nimetul roniroosil, kes tookord õisi ei näidanud. Roosid on üldse ülivõimsate võrsetega sel aastal ja lopsakad. Eriti tihe on New Dawn. Põimisin teda sel kevadel toele rohkem horisontaalselt nagu siin videos õpetab, sest sedasi pidi ta kasvatama palju väikeseid püstiseid võrseid, mis taime eriti lopsakaks teevad. No kasvatas tõesti!

Teiseks on pungas mu sel aastal jagatud ja ümber istutatud iirised. Sain nad oma 10a. tagasi sõbranna kadund emalt, kuid nad polnud mul kunagi õitsenud. Sel aastal siis esmakordselt.

Lillherned on hirmus lopsakad. Ma ei tea, kas nad peavadki olema suuremad kui tavalised herned või läheb neil lihtsalt liiga hästi.

Enneolematult lopsakad on ka liiliad. Eelmisel aastal enamikul neist õisi kahjuks ei näinud, keegi pahalane rikkus veel avanemata pungad ära. Huvitav, kas seesama pahksääsk, kes käib päevaliiliate pungasid rikkumas? Uued, sel aastal ostetud liiliad on veel maa all ja otsivad omale teed maapinnale - ma loodan vähemalt seda.

Avamaale külvatud seemned on suures osas tärganud - piimalill, rand-kibikilbik, kurekellukas, keskmine kellukas ja mõni üksik taim kaljukilbirohtu. Suvifloksi külvi osas ei ole ma kindel, kas tärganu on ikka suvifloks või umbrohi. Idamagunat külvasin kahte sorti kahte kohta, kummastki pole midagi veel näha.


Täna sai üldse palju aias tehtud kuna laps tuli mulle otsustavalt appi. Kaevasime tagaaias saarepuude all viimase jupi naati välja ja istutasin sinna hulgim kuningakeppi. Üks punane raudrohi tuli ka täitsa ise kuningakepi sees kantuna kohale. Ei olnud mul tema vastu midagi, sai ka sinna päikese kätte istutatud.


Välja said istutatud ka kuulehtertapud, kolme erinevasse kohta. Olid teised kasvuhoones juba parajalt pikaks kasvanud ja hakkanud üksteist kägistama - oli tegu, et neid üksteise kaelast vabastada. Veranda otsa tekitasin neile täitsa mõnusa ronimistoe hernekeppidest, mis ülevalt kokku sidusin. Teised panin maha võetud ploomi jalamile kasvama, tugedeks nöörid. Seal on neile seltsiks ka tumesinine suureõieline elulõng.

Õhtul ei saanud me kuidagi tuppa ära, nii mõnus ja soe oli. Laps oli tegevuses siili jälgimisega, viis talle kassikrõbinaid, mida too end tükiks ajaks sööma unustas, vee aga jättis joomata. Mina sel ajal käisin kõik majaesised lillepeenrad üle, eemaldasin umbrohud ja brunnerate pealsed, mis teod olid võrguks närinud. Nüüd said kõrvalasuvad taimed kohe hingamisruumi, kus brunneraid enam kuklasse hingamas polnud. Kuniks nood uued lehed kasvatavad. Samas sel aastal tellitud sordibrunneraid pole teod veel avastanud ja nemad õitsevad veel ennastunustavalt, eriti valge brunnera Betty Browing.

Üldiselt peaaegu kõik on aias sel aastal lopsakas, ei olegi kohe kurta millegi üle. Ehk siis mõjus kevadine peenardele komposti kärutamine.

Pilte tegema täna, käed mullased, ei jõudnudki. Lõpetuseks üks paari päeva eest tehtud tubane klõps kuukingast, kelle sain septembris sünnipäevaks, kes juba teist korda õitseb, kuid pildistamiseni ei ole varem jõudnud.