Sellist rabamist kui viimased 2 päeva ei mäletagi. Ehkki mõlema päeva hommikul mainisin kohvitassi juures laisalt, et täna ei liiguta ma sõrmegi. Siis tuli aga kuller eile ja tõi mulle uue oksalõikuri ja see riistapuu nullis kõik mu head kavatsused puhata.
Algul mõtlesin, et lähen proovin vaid selle kuuse varjus kasvama poolraagus mustsõstrapõõsa peal, mis see lõikur ka teeb. Kui tera esimesse oksa sisse lõin, pidin imestusest pikali kukkuma - et tõesti tehaksegi kohe selliseid lõikureid, mis lähevad oksast läbi nagu pehmest võist?! No ja siis ma kukkusin vihtuma - kõik oksad maha. Siis labidas kätte ja juured välja - valmis.
Ok, see väike põõsas, see oli soojendus. Nüüd aga ootas maha võtmist suur punane sõstar. Selle asemele pidi tulema hortensia Vanilla Fraise. Oksad said maha ludinal, juurte kangutamine oli pirakal põõsal aga juba raskem. Kangutasin labidaga, rebisin juuri kuni lõpuks sain kõik puhtaks. Oma tund läks vähemalt. No ja mis siin pikalt oodata - hortensia kohe uude kohta maha ka. Aga ta sobis sinna hästi! Isegi köögi aknast on teda näha kui õitsema hakkab. :)
Kuna lapsel oli mängukaaslane külas, tuli väike paus teha, neile süüa serveerida ja ise ka keha kinnitada. Ja siis taas töö kallale. Mis siis järgmiseks? Eks ikka taimepotid - valge murtudsüda ja ülaseõieline pojeng läksid kõrvuti eesaeda sealse hortensia ette. Super koht - maja eest kohe näha. Kust mul sel hetkel nii head mõtted pähe tulid?! Ok, edasi - astilbed. Väga tihe peenar, raske labidatki sisse lüüa. Enamus läksid prügimäele, osad jäid alles ja õrnlillad kolisid tagaaeda hostade taha. Et neid sinna panna, tuli veel pisut viimast naati välja kaevata, et neile kohad ette valmistada - 8 auku. Selle rea istutamise peale sai mul kogu vihmavee tagavara otsa. Homseks lubas aga uut vihma, seega pole hullu.
Vana astilbepeenra vabanenud otsa sai aga istutatud kirjulehine veigela Florida Variegata.
Viimane asi, mis ma eile istutasin, oli liblikapõõsas eesaeda. Ja siis hakkas päev ka õhtusse saama. Läksin veel roosidelt lehetäisid otsima, kuid selleks ajaks mul väsimusest nii virvendas silme ees, et isegi kui seal oleks lehetäid olnud, ma poleks neid näinud. :)
Kogu selle müttamise peale oli mul magama minneski veel selline adrenaliin sees, et ma ei suutnud kuni kella 5-ni hommikul uinuda . . . Lõpuks ikka jäin magama, kuid 8 olin taas üleval - väga kudend olemisega läksin alla kohvi tegema . . .
Kohv joodud, kuid tunne endiselt kudenud, polnud raske endale tõotada, et täna nüüd küll mitte midagi ei tee, ainult puhkan. Alguses täitsa puhkasingi - küll õunapuu all, küll võrkkiiges. Kui ma oma puhkamisega rooside imetlemiseni olin jõudnud, kõik pungas ja ei ühtegi lehetäid, ilmus mu kõrvale laps, kes tahtis ka seda imelist oksalõikurit näha, mida ma talle kiita olin jõudnud. Ütlesin, et ok, tule proovi, suure värava kõrvalt ongi vaja mõned oksad maha võtta, et värvimiseks vabaks saaks. Ja siis läks lapsega nii, nagu minuga eile kui olin korra proovinud. :D Ühest oksast sai mitu ja märkamatult hakkasime peale värava ümbruse korrastamist kõike muud maha võtma, mida võtta andis. Meie maja ees on suur välja kasvanud sirelihekk, kuhu aja jooksul on end sisse seadnud kasvama ka mõned vahtrad ja saared. Nüüd sai sissetungijad maha naksatud. Eks lapsel oli ka ikka vinge tunne endast 2x suuremat puud maha langetada. :)
Järgmisena võtsime ette pähklipuud. Kõik olid ammu rääkinud, et neid hiigelsuuri sarapuid maja kõrval tuleb tugevasti piirata. Nende pikad oksad ulatuvad juba üle selle ees oleva lillepeenra, kus suvelilled varju tõttu enam hästi kasvadagi ei taha . . . Isegi muru ei kasva enam seal puude all. Võtsime aga need hiigel-kämblad oksad maha. Nii kaua võtsime kuni päike hakkas taas peenrale paistma. :) Kui nüüd sügiseks muru seal taastumise märke ei näita, külvan sinna muruseemne - kunagi seal ju oli muru.
Peale seda tööd teatasin väheusutava kindlusega, et nüüd enam midagi ei tee. Kui me siis lapsega mitte midagi tehes maasikapeenras marju suhu pistsime, häiris kangesti silma seal kõrval olev viimane harvendamata porgandipeenar. Vaikides asusin seda harvendama ja käigu pealt rohima. Laps kohe hüüatas, et aga sa ei pidanud ju midagi tegema. Ma vastu, et ega ma ei teegi, ma ainult natuke harvendan. :P No terve peenra harvendasin ära. Peale seda veel üks rutiinne tõotus, kuidas ma ülejäänud päeva enam midagi ei tee. Millele järgnes sujuvalt kastmine, kasvuhoone ning kurgilava rohimine ja kõige lõpus kirsside ja ploomide kuivanud okste maha lõikamine. Aedniku jaoks aiatöö ongi ju puhkus . . . :)
laupäev, 28. juuni 2014
neljapäev, 26. juuni 2014
Kahuri jalg
Jõudsin ka nii kaugele, et teha klõpsu oma lilleamplitest enne kui nad ära õitsevad. :) Kahju, et lõhnafaili ei saa postituse juurde lisada - taustal oleva jasmiini oma siis, see aroomipilv tervitab iga kord kui uksest käia . . .
 |
| Sitsilled, petuuniad ja kuldkakrad (mis ühes amplis veel ei õitse) |
Vahepeal tõi kuller maiuspala - Aavikuemanda hortensiad. :) Täitsa värske väljanägemisega saabusid.
Ai, ja nüüd ma valetasin käte mullaseks tegemise kohta. Ma sain küll käed mullaseks - ma tegin peenra. Ehkki küll pisikese peenra - sellepärast see mul ilmselt meelest läkski. :P Nimelt meil on tagaaias muru sees kahurijalg, mida keegi ei saa kätte, sest tundub, et kogu see kaadervärk on maa sees ja selle tõstmiseks oleks kopat vaja. Või kolme meest kaevama. Tegelikult ega ma ei tahakski seda maa seest välja saada - kuhu ma selle tapariista oma aias paneks?! Levitaks veel halba energiat . . . Kuna tal aga on ots maast väljas, siis niita seal ei saa (selle otsa ma meie bensiinimootoriga muruniiduki ära lõhkusingi), seega tegin selle koha peale hoopis pisikese ümmarguse peenrakese. Ja istutasin sinna ammu oma kohta ootavad valge tunbergia taimekesed. Õitsegu need valged lillekesed seal siis kõigi nende mälestuseks, keda see kahur seal kunagi põrmuks põmmutas . . .
Tagaaia murus turritas muidu veel üks puhmas - oblikas. No miks ma kõik need aastad seda seal taga muru sees kasvatasin? Võtsin ta välja ja kolisin oma taastatud ja hetkel vähe hõredasse maitseainepeenrasse üle.
Ja see oli tõesti kõik tänase aias käte määrimise osas. :) Isegi lehetäidega ei pidanud käsi määrima, sest neid lihtsalt ei olnud roosidel.
kolmapäev, 25. juuni 2014
Muruniiduk
Ah, mida kõike kasulikku on saanud viimaste soojade päevadega aias teha! :) See kõik pole aga nii huvitav selle kõrval, et täna saabus mu lapsele tellitud käsiniiduk. Oli teine juba ammu peale ajanud, et tema tahab muru niitmise enda peale võtta. Mis mul võis sellise asja vastu olla - ainult et siin oli üks et. Kuna elektrilist muruniidukit isa ei luba meil kummalgi puutuda, see pidavat "tapma", ja bensiinimootoriga muruniiduk on parandamatult katki, siis oli vaja sellist muruniidukit, mis ei tapaks ega läheks iga asja peale katki, ja et laps ka saaks sellega niita ilma, et ma peaksin ta elu ja tervise pärast muretsema.
No kui me selle riistapuu karbist välja võtsime ja kokku kruvisime, siis võib öelda et ülejäänud päeva me tõesti ainult niitsimegi. :D Peaagu terve krundi niitsime kahepeale ära. Mina vahepeal lõppesin ära ja käisin mingit pooletunnist lõunauinakut lapse voodis tegemas, tema aga läks ja niitis sel ajal marjapõõsaste vahelt rohu maha. Õhtul, kui mesilased olid magama läinud, sai ka tarude eest niidetud. Mehetöö sai ikka tehtud! Nüüd alles märkasin kui palju meil on muru! Varem olin ikka arvanud, et mul on liiga palju peenraid, aga ei - tuleb välja, et meil on hoopis liiga palju muru. :P Käis lausa peast läbi mõte rajada paar tõsiselt lahmakat turbapeenart ja panna täis rododendroneid, mustikaid jm hapu pinnase taimi - säästaks hiiglama pinna nii rohimisest kui niitmisest. Njah, ainult see oleks hullult kulukas projekt ja peale selle niiduki ostu on mul näpud põhjas. Kuid rahul olen ma selle ostuga küll. Lükata polnud raskem kui bensiinimootoriga niidukit ja isegi oma 20cm-kõrgusest naadist sai see ta ka suure pusimise peale jagu, mõned rootsud jättis vaid püsti. Isa lubas need kohad oma elektrilise niidukiga üle käia. Edaspidi me aga rohtu enam pikaks kasvada ei lase ja seega peaks niiduk kenasti kõigest üle käima.
Kogumiskast oli ka kaasas, hiljem proovisime ka selle ära - üsna ruttu sai vaid täis. Hakke puistasin köögiviljapeenarde vahekäikudesse.
Õhtul sai veel ruutmeetrikese naati tagaaia peenras välja kaevatud. See peenar on sisuliselt valmis - seal kasvavad vaheldumisi kontpuud ja valged hortensiad. Kuna see riba on väga lage, siis istutasin nende ette hostad ja hostade vahele istutan veel astilbed, mida mul on ühes teises kohas kohutavalt palju üle. Algul ma kahtlesin, kas selline kooslus üldse sobib, kuid googeldades nende kolme koosluse pilte, tundus, et täitsa kena on. Lihtsalt need viimased kontpuud ja hortensiad seal reas ma istutasin naadi sisse kaevatud aukudesse - ja see ongi see naat, millest ma pea igas postituses räägin, mida ma sealt välja juurin. :) Aga nüüd tõesti on viimane meeter jäänud ja siis on see peenar valmis. Tegelikult oleks juba tänagi valmis saanud kui seda niidukit poleks saabunud.
Ja üldse plaanisin ma täna hoopis värava ära värvida kuna ilm oli ilus, aga kanalisatsioonitööde mees saabus ka täna rabama ja kuna väravast on siis käimist, tuli seegi töö homse peale edasi lükata. Ei, tegelikult ta tuleb homme ka, siis ka ei saa värvida . . .
Nüüd ongi selline mõnus rammestus peal, sihuke positiivne rügamisjärgne valu seljas, kaelas ja põlvedes - kuivõrd mingit valu üldse positiivseks saab nimetada. :)
No kui me selle riistapuu karbist välja võtsime ja kokku kruvisime, siis võib öelda et ülejäänud päeva me tõesti ainult niitsimegi. :D Peaagu terve krundi niitsime kahepeale ära. Mina vahepeal lõppesin ära ja käisin mingit pooletunnist lõunauinakut lapse voodis tegemas, tema aga läks ja niitis sel ajal marjapõõsaste vahelt rohu maha. Õhtul, kui mesilased olid magama läinud, sai ka tarude eest niidetud. Mehetöö sai ikka tehtud! Nüüd alles märkasin kui palju meil on muru! Varem olin ikka arvanud, et mul on liiga palju peenraid, aga ei - tuleb välja, et meil on hoopis liiga palju muru. :P Käis lausa peast läbi mõte rajada paar tõsiselt lahmakat turbapeenart ja panna täis rododendroneid, mustikaid jm hapu pinnase taimi - säästaks hiiglama pinna nii rohimisest kui niitmisest. Njah, ainult see oleks hullult kulukas projekt ja peale selle niiduki ostu on mul näpud põhjas. Kuid rahul olen ma selle ostuga küll. Lükata polnud raskem kui bensiinimootoriga niidukit ja isegi oma 20cm-kõrgusest naadist sai see ta ka suure pusimise peale jagu, mõned rootsud jättis vaid püsti. Isa lubas need kohad oma elektrilise niidukiga üle käia. Edaspidi me aga rohtu enam pikaks kasvada ei lase ja seega peaks niiduk kenasti kõigest üle käima.
Kogumiskast oli ka kaasas, hiljem proovisime ka selle ära - üsna ruttu sai vaid täis. Hakke puistasin köögiviljapeenarde vahekäikudesse.
Õhtul sai veel ruutmeetrikese naati tagaaia peenras välja kaevatud. See peenar on sisuliselt valmis - seal kasvavad vaheldumisi kontpuud ja valged hortensiad. Kuna see riba on väga lage, siis istutasin nende ette hostad ja hostade vahele istutan veel astilbed, mida mul on ühes teises kohas kohutavalt palju üle. Algul ma kahtlesin, kas selline kooslus üldse sobib, kuid googeldades nende kolme koosluse pilte, tundus, et täitsa kena on. Lihtsalt need viimased kontpuud ja hortensiad seal reas ma istutasin naadi sisse kaevatud aukudesse - ja see ongi see naat, millest ma pea igas postituses räägin, mida ma sealt välja juurin. :) Aga nüüd tõesti on viimane meeter jäänud ja siis on see peenar valmis. Tegelikult oleks juba tänagi valmis saanud kui seda niidukit poleks saabunud.
Ja üldse plaanisin ma täna hoopis värava ära värvida kuna ilm oli ilus, aga kanalisatsioonitööde mees saabus ka täna rabama ja kuna väravast on siis käimist, tuli seegi töö homse peale edasi lükata. Ei, tegelikult ta tuleb homme ka, siis ka ei saa värvida . . .
Nüüd ongi selline mõnus rammestus peal, sihuke positiivne rügamisjärgne valu seljas, kaelas ja põlvedes - kuivõrd mingit valu üldse positiivseks saab nimetada. :)
pühapäev, 22. juuni 2014
Down
Eile oli kohe üks selline down päev! Ega aednik ikka ei tunne end omas elemendis kui aeda ei lasta. Kes ei lase? No eks ikka ilm. Praegugi, lippasin kähku välja, et kurgid/kõrvitsad jäise vihma eest kinni katta ja pagesin kohe külmanäpistatud sõrmedega tuppa tagasi ja susasin need sooja vee alla sulama, uh . . .
Paremas küljes on ka mingi tuim valu sees juba teist päeva - eile sisuliselt magasingi lihtsalt päeva maha. Esiteks, et saaks vähegi sooja teki all, ja et see valu üle läheks. Ja et ei peaks seda jubedat ilma aknast nägema. Ärgates oli päike küll väljas, kuid valu endiselt küljes esimese asjana tuntav. Hakkasin juba mõtlema isa sõnadele, et ma rebestavat end veel ära seal tagaaias naati välja kaevates . . . Kujutasin juba ette, kuidas kiirabi mu haiglasse viib ja kõhu lahti lõikab, kuidas kõik mu peenrad nüüd rohtu kasvavad ja naat naerab tagaaias, sest opijärgselt pole minust enam aiapidajat! Teatud asendites seda valu siiski ei tunne - ehk ikka ei ole pimesool, vaid gaasid, need võivad ka väga erinevat valu tekitada, hmm.
Öösel mul selle pika magamise peale siis muidugi und polnud. Vaatasin arvutist ilusate aedade pilte ja lõpuks üks tuttav postitas FB-i oma täiusliku muru ja peenardega aiapildid. No sel hetkel ma tundsin, et minul ei saa kunagi sellist aeda olema, mida isegi pildistada kõlbaks! Et siin üksinda, vaid kohati lapse abiga aias rabades ei saa mina oma tagaaia naadist lahti, muru hooldatud ega peenardes taimekooslust kaunilt voogavaks. :/ Neil kaunite aedade omanikel on vähemalt mingidki mehekäed aias abiks olnud, minul on aga vaid vana haige isa, kelle tervis ei lase aias suurt midagi teha ja kes on mulle vaid piduriks olnud mu aiategude tegemisel . . . Oh seda hala (mõistsin ma täna)!
Täna on tuju õnneks normis tagasi, ehkki väljas tilgub ikka jäist vett taevast. Koristasin maja, kütsin ahju, tegin kooki, laps on külas mängimas. Joongi nüüd kohvi, naudin rahu ja katsun tagaaia naadile ja valule küljes mitte mõelda.
Paremas küljes on ka mingi tuim valu sees juba teist päeva - eile sisuliselt magasingi lihtsalt päeva maha. Esiteks, et saaks vähegi sooja teki all, ja et see valu üle läheks. Ja et ei peaks seda jubedat ilma aknast nägema. Ärgates oli päike küll väljas, kuid valu endiselt küljes esimese asjana tuntav. Hakkasin juba mõtlema isa sõnadele, et ma rebestavat end veel ära seal tagaaias naati välja kaevates . . . Kujutasin juba ette, kuidas kiirabi mu haiglasse viib ja kõhu lahti lõikab, kuidas kõik mu peenrad nüüd rohtu kasvavad ja naat naerab tagaaias, sest opijärgselt pole minust enam aiapidajat! Teatud asendites seda valu siiski ei tunne - ehk ikka ei ole pimesool, vaid gaasid, need võivad ka väga erinevat valu tekitada, hmm.
Öösel mul selle pika magamise peale siis muidugi und polnud. Vaatasin arvutist ilusate aedade pilte ja lõpuks üks tuttav postitas FB-i oma täiusliku muru ja peenardega aiapildid. No sel hetkel ma tundsin, et minul ei saa kunagi sellist aeda olema, mida isegi pildistada kõlbaks! Et siin üksinda, vaid kohati lapse abiga aias rabades ei saa mina oma tagaaia naadist lahti, muru hooldatud ega peenardes taimekooslust kaunilt voogavaks. :/ Neil kaunite aedade omanikel on vähemalt mingidki mehekäed aias abiks olnud, minul on aga vaid vana haige isa, kelle tervis ei lase aias suurt midagi teha ja kes on mulle vaid piduriks olnud mu aiategude tegemisel . . . Oh seda hala (mõistsin ma täna)!
Täna on tuju õnneks normis tagasi, ehkki väljas tilgub ikka jäist vett taevast. Koristasin maja, kütsin ahju, tegin kooki, laps on külas mängimas. Joongi nüüd kohvi, naudin rahu ja katsun tagaaia naadile ja valule küljes mitte mõelda.
reede, 20. juuni 2014
Küll nende roosidega on ikka tegemist!
Lisaks sellele, et ussid neid puresid (ok, hetkel enam mitte) ja et neil peab käima 2x päevas lehetäisid kontrollimas, avastasin nüüd osadel lehtedel ka tahmlaiksuse. Pritsisin mõlemat silmas pidades siis õhtul taas rohelise seebi lahusega, olles haiged lehed enne ära korjanud. Lugesin, et õitsemist see küll kuidagi ei pärsi, lihtsalt iluveana mõjub kui lehed on mustakirjud. Eks näis, mis häda järgmisena avaldub. Ja kaua neid roose ilma mürke aeda toomata pidada õnnestub. Ilmselt teen järgmisel kevadel kõik ennetavad pritsimised ära.
Ja köögiviljaaed. Alles ma hõiskasin, et kõik on kontrolli all. No on küll, aga lähemal vaatlusel selgub, et ega paha ei teeks taas mõned umbrohud välja tõmmata. Täna harvendasin porgandeid - jeerum kui nüri töö . . . ühe peenra tegin, 2 on jäänud veel harvendada. Seda aeglasemalt läks, kuna rohisin peenravahesid ka samaaegselt.
Istutamisi on ka saanud vahepeal planeerimatult teha. 3 hostat leidsin endale koha, 2 helmikpöörist, kontpuud ja hortensia Annabelle. Nüüd on veel jäänud leida kohad ülejäänud 6-le hostale. Kui ma nad tellisin, planeerisin nad panna tagaaeda aia äärde. Siis aga selgus, et see puude alune aiaäär ei ole siiski nii ilus, et sellele üldse tasuks tähelepanu juhtida, seega hostasid sinna panna ei saa. Nüüd ongi mul 6 hostat aias koduotsingutel.
Eile turnisin saega redeli otsas ja eemaldasin ploomilt kuivanud oksi. Ka värava ümbert sai sirelit vähemaks võetud kuna värav läheb värvimisele. Kraapisin ta ka traatharjaga üle, kuid ilm ajas plaanid nihu. Tegelikult lähipäevilgi pole veel täispäikselisi päevi oodata, et midagi värvima saaks hakata. Laps sai ka sae käsitsemisega kenasti hakkama - saagis ikka kohe nii nagu peab, ei mingit jõnksutamist. :) Pooled oksad võttiski tegelikult tema maha. Tegelikult oleks veel palju maha võtta, kuid selleks oleks mootorsaagi vaja, ja sellele isa mind oma eluajal ligi ei lase.
Isa ise on haiglast tagasi kodus - kergendus. :) Sai uue diagnoosi ka, arütmia . . . Ja uued rohud ning arsti poolt manitsused peale loetud mitte end üle pingutada.
kolmapäev, 18. juuni 2014
Külm on!
Eile saime meie ka oma lumesahmaka kaela. Olin jõudnud enne just kurgid, kõrvitsad ja suvikõrvitsad kile alla saada ja pesud ära korjata kui hakkasidki räitsakad langema. Eriline. :)
Maja oli ka jõudnud nii külmaks minna, et täna polnud kütmisest pääsu. Et sooja saada, kolisin eile lapse tuppa tema voodisse magama. Kui isa on haiglas, siis ma olen ikka temale seltsiks kolinud, et ta ei peaks üksinda allkorrusel magama. Öösel oli isegi palav, kuid päeval oli ikka vastikult jäine toas, nii et panin aga tule ahju. Ahi köetud, tuli nüüd ka päike välja.
Isa pidi ikka nädalaks haiglasse sisse jääma, uuringutele. Ei tea, kas nüüd saab mingi uue diagnoosi veel olemasolevatele lisaks - ja uued karbid rohtusid . . . Niigi on tal juba üle 10 erineva nimetuse rohtusid igapäevaselt menüüs. Oh jah, ei tea, kas enda vanadus saab ka selline olema - rohud, haigused, valud, suhkur ja vererõhk kõrged . . . vähemalt selline on mu ümberkaudsete vanade elu. Ilma rohtudeta ei ela neist keegi. :/
Aeda pole nina mitte pistnudki - kinnastega mina tööd ei tee, enne mingu soojaks tagasi. Hommikul oli vaid +6C.
Vend tõi mulle ka mu tellimise peale 3 purki metallivärve eri toonides ja pintslid - tahaks kõik väravad ja kiiged ära värvida, võibolla ka lapse mängumajakese ukse. Enne peaks nad traatharjaga üle kratsima. Ja selle kõik tahaks tehtud saada enne kui isa haiglast tagasi tuleb, muidu hakkaks ta mind kohe keelama. Seega ilusat kuiva ilma on nüüd otsekohe vaja, et saaks tööle asuda. Ilmateade näitabki, et homme on sademed alles õhtul. Tegelikult peakski kohe minema garaaži traatharja otsima minema, küllaga arvuti taga istumisest!
Maja oli ka jõudnud nii külmaks minna, et täna polnud kütmisest pääsu. Et sooja saada, kolisin eile lapse tuppa tema voodisse magama. Kui isa on haiglas, siis ma olen ikka temale seltsiks kolinud, et ta ei peaks üksinda allkorrusel magama. Öösel oli isegi palav, kuid päeval oli ikka vastikult jäine toas, nii et panin aga tule ahju. Ahi köetud, tuli nüüd ka päike välja.
Isa pidi ikka nädalaks haiglasse sisse jääma, uuringutele. Ei tea, kas nüüd saab mingi uue diagnoosi veel olemasolevatele lisaks - ja uued karbid rohtusid . . . Niigi on tal juba üle 10 erineva nimetuse rohtusid igapäevaselt menüüs. Oh jah, ei tea, kas enda vanadus saab ka selline olema - rohud, haigused, valud, suhkur ja vererõhk kõrged . . . vähemalt selline on mu ümberkaudsete vanade elu. Ilma rohtudeta ei ela neist keegi. :/
Aeda pole nina mitte pistnudki - kinnastega mina tööd ei tee, enne mingu soojaks tagasi. Hommikul oli vaid +6C.
Vend tõi mulle ka mu tellimise peale 3 purki metallivärve eri toonides ja pintslid - tahaks kõik väravad ja kiiged ära värvida, võibolla ka lapse mängumajakese ukse. Enne peaks nad traatharjaga üle kratsima. Ja selle kõik tahaks tehtud saada enne kui isa haiglast tagasi tuleb, muidu hakkaks ta mind kohe keelama. Seega ilusat kuiva ilma on nüüd otsekohe vaja, et saaks tööle asuda. Ilmateade näitabki, et homme on sademed alles õhtul. Tegelikult peakski kohe minema garaaži traatharja otsima minema, küllaga arvuti taga istumisest!
esmaspäev, 16. juuni 2014
Üksi
Täna õhtul hakkas isal halb ja tuli kiirabi kutsuda . . . Ehkki abi peale hakkas tal parem, otsustasid nad ta siiski haiglasse kontrolli viia kuna esinesid südame vahelöögid. Eks ta murettekitav olukord ole, ehkki ma olen juba karastunud kiirabi kutsuja. Aga pea hakkas küll selle asja peale valutama - nii harva kui minu juures sellist asja üldse esineb. Tegin isegi viimase Toblerone šokolaadi lahti. Muidu ma enda tarbeks selliseid asju ei kuluta, hoian ikka lapsele.
Ja kuna laps luniti juba teiseks päevaks sõbranna juurde ööbima, siis nüüd olengi ma üle ilmatuma aja äkki ööseks üksinda koju jäetud - harjumatu. Ei ole nagu tujugi aiamõtteid praegu mõlgutada . . . Seda vaid ehk, et isa tundis täna juba muret, et kas ma oma tervisele liiga ei tee nii palju aias mütates. :) See mõte tekkis tal kui nägi mind taas tagaaias naate välja kaevamas. No ei mina usu, et naatide kaevamine võib tervisele halvasti mõjuda! :) Ja kibuvitste välja juurimine läks täna ka palju kergemalt kui olin oodanud - kõik sain välja. Homme saan seega hortensiaid istutama hakata. St teoreetiliselt võin ma seda teha, kui vaid ilma on. Hetkel on taevas küll ähvardavad tumedad pilved ja enne ka tuli juba kerge sahmakas maha.
Aga mure on täna magama minna. :( Hea vähemalt, et laps on küla peal ja ei saanud sellest asjast osa. Ehk tuleb isa homme juba koju. Aga kui tema vanuse (86) ja tervise peale mõtlema hakata, siis võib jäädagi muretsema - kõigeks tuleb valmis olla nii kõrges vanuses. Ja ma olen ka - neid lõplikuna tunduvaid kiirabiga haiglasse minekuid on olnud juba mitmeid ja sama süžee juba korduvalt läbi mängitud . . .
Ja kuna laps luniti juba teiseks päevaks sõbranna juurde ööbima, siis nüüd olengi ma üle ilmatuma aja äkki ööseks üksinda koju jäetud - harjumatu. Ei ole nagu tujugi aiamõtteid praegu mõlgutada . . . Seda vaid ehk, et isa tundis täna juba muret, et kas ma oma tervisele liiga ei tee nii palju aias mütates. :) See mõte tekkis tal kui nägi mind taas tagaaias naate välja kaevamas. No ei mina usu, et naatide kaevamine võib tervisele halvasti mõjuda! :) Ja kibuvitste välja juurimine läks täna ka palju kergemalt kui olin oodanud - kõik sain välja. Homme saan seega hortensiaid istutama hakata. St teoreetiliselt võin ma seda teha, kui vaid ilma on. Hetkel on taevas küll ähvardavad tumedad pilved ja enne ka tuli juba kerge sahmakas maha.
Aga mure on täna magama minna. :( Hea vähemalt, et laps on küla peal ja ei saanud sellest asjast osa. Ehk tuleb isa homme juba koju. Aga kui tema vanuse (86) ja tervise peale mõtlema hakata, siis võib jäädagi muretsema - kõigeks tuleb valmis olla nii kõrges vanuses. Ja ma olen ka - neid lõplikuna tunduvaid kiirabiga haiglasse minekuid on olnud juba mitmeid ja sama süžee juba korduvalt läbi mängitud . . .
pühapäev, 15. juuni 2014
Maitseainepeenar korrastatud!
Täna oli otsast lõpuni päikesepaisteline päev ja lausa nii soe, et oleks pidanud minema pika varrukaga särki lühikese vastu vahetama, kuid mul polnud aega - nii hoiab aed vahel kohe varrukast kinni, et ei saa minna särkigi vahetama. :P Nimelt tõmbas miski mind täna mu ammust maitseainepeenart sonkima. ~10a. tagasi sai ta rajatud, paekividega ääristatud ja taimed sisse kasvama pandud. Mida kõike mul seal polnud - mägi-piparrohi, estragon, pune, salvei, murulauk, tüümian, kurgirohi, leeskputk . . . Nende aastatega olid neist järgi jäänud vaid murulauk, pune ja leeskputk, kuid põhiliselt orashein.
Kui palju kordi olin ma ohates seda peenart takseerinud . . . täna lõin aga labida sisse. Välja tuli selline pehme huumuserikas muld, millist seal kunagi polnud olnud! Oras tuli välja isegi käega tõmmates, kuid labidaga veelgi paremini. Kõige suurem jamamine oli leeskputkega. Isa oli selle kunagi sinna peenrasse suranud, et hea supile maitseks panna. No minule pole see maitse kunagi istunud, see puhmas oli aga minust laiem ja kõrgem juba! Jupikaupa ma ta välja kaevasin, kuid poleks arvanud, et see juurikas tal nii jäme ja sügaval on! Teadmiseks siis, et kui keegi tahab omale huvi pärast sellise vängelõhnalise puhma aeda tuua - peenras küll temale õige koht ei ole. Ja supi peale on seda ka keeruline panna nii, et supi maitset ära ei rikkuks. Üldiselt õnnestub see kui valmis supile üks väike oks sisse panna ja paari minuti pärast jälle välja õngitseda - nii vänge on ta.
Ok, aga siis sai see peenar mul nüüd vabaks. Labidaga leidsin üles ka muru sisse vajunud paekivist äärekivid ning seadsin needki kenasti paika. Vau, tahtsin selle peale kohe hõisata. :) Kuna mul mingeid ürte enam polnud, siis tõin sinna üle oma 4 lavendlit. Ja petersellid toast aknalaualt. Igal pool laiutava pune kolisin üle ühele peenraservale ning puhastasin ta orasest. Super peenrake, lavendel esiplaanil päikese pool. :)
Kuna laps oli külas mängimas ja ta kaubeldi sinna ka ööseks jääma, siis oli kogu mu aeg enda päralt. Pärast pisukest koibade sirutamist tegin vähe ka sellist tööd, mis kusagilt välja ei paista. Näiteks katkusin naati vaarikate vahelt, aia äärest ja käokingade tagant - kohad, kus keegi ei käi ja kust see välja ei paista, kuid vaja ikkagi üle käia, et see kutsumatu külaline võimust ei võtaks.
Siis puistasin roosid tuhaga üle, olles neilt enne mõned lehetäid leidnud. Ka pojengide alla jagus tuhka. Esimesed hilised pojengidki hakkasid täna selle soojaga avanema. Minul oli aga nii palju siblimist, et nad jäid mul isegi nuusutamata. Nii küll ei tohi - mööduda pojengist ilma nuusutamata! Homme teen selle tasa. Aga mis teha kui ma naudin aias rabamist sama palju kui selle imetlemist. Mulle kohe meeldib end aias võhmale rahmeldada - lausa selline sõltuvuse tunne tekib, et mida veel annaks teha, et end veelgi rohkem ära väsitada. :D
Enne magama minekutki sai veel mõned potitaimed ära istutatud ja ligi tund aega aias ringi tiirutatud, et hortensiatele kohta leida. Aga ei leidnud - ennem hakkas õhtune rõskus ligi hiilima ja tuli tuppa ära minna. Praegu kondid on küll nii haiged, et oleks tahtnud kohe voodisse ära minna, samas nagu ei tahtnud ka veel päeva lõpetatuks lugeda, seega saigi hoopis arvuti taha blogima istutud. :)
Homme tuleb hommikul tööle rahmeldama minna - kolimisasju on mu ruumis veel palju paigutada vaja ja vaat see on igav! Aga lõunaks hiljemalt kavatsen ma tagasi olla ja eks näis, mis tööd aed siis mind tegema kutsub. :)
Kui palju kordi olin ma ohates seda peenart takseerinud . . . täna lõin aga labida sisse. Välja tuli selline pehme huumuserikas muld, millist seal kunagi polnud olnud! Oras tuli välja isegi käega tõmmates, kuid labidaga veelgi paremini. Kõige suurem jamamine oli leeskputkega. Isa oli selle kunagi sinna peenrasse suranud, et hea supile maitseks panna. No minule pole see maitse kunagi istunud, see puhmas oli aga minust laiem ja kõrgem juba! Jupikaupa ma ta välja kaevasin, kuid poleks arvanud, et see juurikas tal nii jäme ja sügaval on! Teadmiseks siis, et kui keegi tahab omale huvi pärast sellise vängelõhnalise puhma aeda tuua - peenras küll temale õige koht ei ole. Ja supi peale on seda ka keeruline panna nii, et supi maitset ära ei rikkuks. Üldiselt õnnestub see kui valmis supile üks väike oks sisse panna ja paari minuti pärast jälle välja õngitseda - nii vänge on ta.
Ok, aga siis sai see peenar mul nüüd vabaks. Labidaga leidsin üles ka muru sisse vajunud paekivist äärekivid ning seadsin needki kenasti paika. Vau, tahtsin selle peale kohe hõisata. :) Kuna mul mingeid ürte enam polnud, siis tõin sinna üle oma 4 lavendlit. Ja petersellid toast aknalaualt. Igal pool laiutava pune kolisin üle ühele peenraservale ning puhastasin ta orasest. Super peenrake, lavendel esiplaanil päikese pool. :)
Kuna laps oli külas mängimas ja ta kaubeldi sinna ka ööseks jääma, siis oli kogu mu aeg enda päralt. Pärast pisukest koibade sirutamist tegin vähe ka sellist tööd, mis kusagilt välja ei paista. Näiteks katkusin naati vaarikate vahelt, aia äärest ja käokingade tagant - kohad, kus keegi ei käi ja kust see välja ei paista, kuid vaja ikkagi üle käia, et see kutsumatu külaline võimust ei võtaks.
Siis puistasin roosid tuhaga üle, olles neilt enne mõned lehetäid leidnud. Ka pojengide alla jagus tuhka. Esimesed hilised pojengidki hakkasid täna selle soojaga avanema. Minul oli aga nii palju siblimist, et nad jäid mul isegi nuusutamata. Nii küll ei tohi - mööduda pojengist ilma nuusutamata! Homme teen selle tasa. Aga mis teha kui ma naudin aias rabamist sama palju kui selle imetlemist. Mulle kohe meeldib end aias võhmale rahmeldada - lausa selline sõltuvuse tunne tekib, et mida veel annaks teha, et end veelgi rohkem ära väsitada. :D
Enne magama minekutki sai veel mõned potitaimed ära istutatud ja ligi tund aega aias ringi tiirutatud, et hortensiatele kohta leida. Aga ei leidnud - ennem hakkas õhtune rõskus ligi hiilima ja tuli tuppa ära minna. Praegu kondid on küll nii haiged, et oleks tahtnud kohe voodisse ära minna, samas nagu ei tahtnud ka veel päeva lõpetatuks lugeda, seega saigi hoopis arvuti taha blogima istutud. :)
Homme tuleb hommikul tööle rahmeldama minna - kolimisasju on mu ruumis veel palju paigutada vaja ja vaat see on igav! Aga lõunaks hiljemalt kavatsen ma tagasi olla ja eks näis, mis tööd aed siis mind tegema kutsub. :)
laupäev, 14. juuni 2014
Köögiviljaaed kontrolli all!
Täna hommikul ärgates lõpuks ometi vaatas päike aknast sisse - imeline! :) Soojust oli nii palju, et oleks võinud isegi hommikumantlis õunapuu alla kohvi jooma minna. Paraku olid täna töömehed kohal kanalisatsioonitöid tegemas, seega jäi kohvi joomine ikka kööki.
Laps ärkas ka rõõmsalt päikese peale ja esimese asjana oli tal meeles, kuidas ta mult eile puugi seljast välja tõmbas - pintsettidega ja ühe ropsuga. Ikka asjalik laps juba. :) Ise pakkus end tõmbama, mul varem polnudki kunagi sellises kohas puuki olnud, kuhu ise ligi ei ulatuks.
Ilus ilm tähendas muidugi seda, et täna tuleb olnud vihmapäevad aias tasa teha. Teatasingi lapsele, et täna kavatsen ma terve päeva aias rabada. Temal miskipärast erilist rabamise tuju ei tekkinud, paar umbrohtu katkus välja, siis kadus tuppa lugema ja kirjutama. Mina aga uhasin ikka tõsiselt köögiviljaaias. Tulemus oli selline, et rohitud said mõlemad kõrvitsahunnikud, maasikapeenar, porrulaugud, herned ja kurgilava. Harvendatud + käigupealt rohitud said peedid ja nuikapsad. Rohitud porrupeenar sai tühjaks tehtud ja sinna asemele istutatud harvendamisest üle jäänud nuikapsaid. Sellega võib öelda, et nüüd on köögiviljaaed eeskujulikus korras ja kontrolli all. Homme võiks veel ka sibulad ära rohida ja porgandid ära harvendada, kuid viimase tööga pole kiiret ja võib teha ka palju hiljem.
Seejärel olin ma võhmal ka. Sai kiire pasta ja kalapulgad valmis tehtud ja siis, midagi polnud teha, vajusin lapse voodisse unne. :) Tunni-paari pärast olin ma taas inimene ja tegime lapsega poeretke ära.
Roosipeenart käin ikka vähemalt paar korda päevas kontrollimas, et kuidas lehetäidega on. Roheline seep on vihma poolt maha uhutud, kuid seis on endiselt hea - mingi 3-4 lehetäid terve peenra peale + 1 roheline uss. Aga eks võib ju uuesti rohelise seebiga pritsida kui asi peaks hullemaks minema. Roosid on ka kenasti kasvanud ja pungaski. Nii tahaks juba õisi näha! Minu esimesed roosid . . . :)
Aiasõbra lillepotid on endiselt istutusootel, kuid nad näevad väga head välja nagu poleks neil üldse kiiret peenrasse saamisega. See sobib mulle ka, ei pea end aias ära rebestama. Enamusele neist on mul nüüd ka kohad juba välja mõeldud, seega ainult teoks tegemise vaev jäänud. Hostad, mis ma pottidega keldri ette asetasin, et nende teokindlust katsetada, osutusid ka teokindlaks, just nagu lubatud - super.
Homsed plaanid ongi siis istutustöödega algust teha, tasapisi ja mõnuga.
Laps ärkas ka rõõmsalt päikese peale ja esimese asjana oli tal meeles, kuidas ta mult eile puugi seljast välja tõmbas - pintsettidega ja ühe ropsuga. Ikka asjalik laps juba. :) Ise pakkus end tõmbama, mul varem polnudki kunagi sellises kohas puuki olnud, kuhu ise ligi ei ulatuks.
Ilus ilm tähendas muidugi seda, et täna tuleb olnud vihmapäevad aias tasa teha. Teatasingi lapsele, et täna kavatsen ma terve päeva aias rabada. Temal miskipärast erilist rabamise tuju ei tekkinud, paar umbrohtu katkus välja, siis kadus tuppa lugema ja kirjutama. Mina aga uhasin ikka tõsiselt köögiviljaaias. Tulemus oli selline, et rohitud said mõlemad kõrvitsahunnikud, maasikapeenar, porrulaugud, herned ja kurgilava. Harvendatud + käigupealt rohitud said peedid ja nuikapsad. Rohitud porrupeenar sai tühjaks tehtud ja sinna asemele istutatud harvendamisest üle jäänud nuikapsaid. Sellega võib öelda, et nüüd on köögiviljaaed eeskujulikus korras ja kontrolli all. Homme võiks veel ka sibulad ära rohida ja porgandid ära harvendada, kuid viimase tööga pole kiiret ja võib teha ka palju hiljem.
Seejärel olin ma võhmal ka. Sai kiire pasta ja kalapulgad valmis tehtud ja siis, midagi polnud teha, vajusin lapse voodisse unne. :) Tunni-paari pärast olin ma taas inimene ja tegime lapsega poeretke ära.
Roosipeenart käin ikka vähemalt paar korda päevas kontrollimas, et kuidas lehetäidega on. Roheline seep on vihma poolt maha uhutud, kuid seis on endiselt hea - mingi 3-4 lehetäid terve peenra peale + 1 roheline uss. Aga eks võib ju uuesti rohelise seebiga pritsida kui asi peaks hullemaks minema. Roosid on ka kenasti kasvanud ja pungaski. Nii tahaks juba õisi näha! Minu esimesed roosid . . . :)
Aiasõbra lillepotid on endiselt istutusootel, kuid nad näevad väga head välja nagu poleks neil üldse kiiret peenrasse saamisega. See sobib mulle ka, ei pea end aias ära rebestama. Enamusele neist on mul nüüd ka kohad juba välja mõeldud, seega ainult teoks tegemise vaev jäänud. Hostad, mis ma pottidega keldri ette asetasin, et nende teokindlust katsetada, osutusid ka teokindlaks, just nagu lubatud - super.
Homsed plaanid ongi siis istutustöödega algust teha, tasapisi ja mõnuga.
neljapäev, 12. juuni 2014
Tööd ja taimed ootel
Täna saabusid ootamatult hoopis Aiasõbra taimepakid - ootasid ukse ees kui töölt saabusin. Oletasin, et enne tuleb ikka arve meilile koos transpordikuludega, mille nõusolekut ma siis kinnitama peaksin. Aga ei midagi - taimed järsku ukse ees ja arvel postimaks ligi 30,- . . . :O Võimalik, et ma ei lugenud tellimistingimusi hoolikalt läbi, kuid kuidagi loogiline oleks, et enne tuleb ikka tellimuse kinnitus meilile? Taimed nägid küll kõik head ja suured välja, eks need rasked potid selle transpordikulu taevasse ajasidki. Aga no las ta olla - inimesed käivad autoga teises Eesti otsas puukoolides taimejahil ja maksavad sama palju bensiini eest, minule toodi kõik vaevata ukse ette kätte. Järgmine kord olen aga targem ja enam suurt kogust ei telli.
Kuna vihma ladistas terve päeva, siis istutamiseks ei läinud, tõstsin vaid potid aiatee serva oma aega ootama. Hostad pidid kõik teokindlad sordid olema ja selle testimiseks tõstsin nad keldri ette, kus on meil kõige rohkem tigusid. :) Saab siis näha, kas nad tõesti jätavad nad puutumata.
Kahjuks jäid tulemata punane murtudsüda, hosta Thunderbolt, kitsekakar, karulauk ja kanada kuusk Daisy's White. Samas on iga tellimisel saamata jäänud taim ka kergendus - jälle üks mure vähem mõtlemisega, mida kuhu aias paigutada. :D
Homme tuleb hommikupoole veel vähe tööl rabamas käia - asjad vaja kappidesse ära paigutada ja uus ruum vajab ka remonti. Puhkus on küll ukse ees, kuid suuremad remondiasjad tahaks seal enne tehtud saada. Ja kuna pealelõunast lubas ilmateade vihma lõppemist, siis tahaks vähehaaval juba ka uusi taimi istutama hakata. Täna ei teinud aias ju muud kui vaid kaesin roosid üle - ikka veel pole ühtegi lehetäid ega ussi naasnud, tore.
Kuna vihma ladistas terve päeva, siis istutamiseks ei läinud, tõstsin vaid potid aiatee serva oma aega ootama. Hostad pidid kõik teokindlad sordid olema ja selle testimiseks tõstsin nad keldri ette, kus on meil kõige rohkem tigusid. :) Saab siis näha, kas nad tõesti jätavad nad puutumata.
Kahjuks jäid tulemata punane murtudsüda, hosta Thunderbolt, kitsekakar, karulauk ja kanada kuusk Daisy's White. Samas on iga tellimisel saamata jäänud taim ka kergendus - jälle üks mure vähem mõtlemisega, mida kuhu aias paigutada. :D
Homme tuleb hommikupoole veel vähe tööl rabamas käia - asjad vaja kappidesse ära paigutada ja uus ruum vajab ka remonti. Puhkus on küll ukse ees, kuid suuremad remondiasjad tahaks seal enne tehtud saada. Ja kuna pealelõunast lubas ilmateade vihma lõppemist, siis tahaks vähehaaval juba ka uusi taimi istutama hakata. Täna ei teinud aias ju muud kui vaid kaesin roosid üle - ikka veel pole ühtegi lehetäid ega ussi naasnud, tore.
kolmapäev, 11. juuni 2014
Kuhu kadus tänane päev?
Täna on selline päev, et pean pingsalt mõtlema, kuhu ta kadus ja mida ma tegin, et ma sellest midagi eriti ei mäleta.
Ok, ma käisin 2x lillepoe vahet ja ostsin 2 pikka rõdukasti aknalaudadele ja viimase koti suvelillede mulda. Mulle tundub juba, et mina olen ainukene, kes neilt üldse seda mulda ostab, sest nad ei telli seda üldse eriti sisse ja kui mul seda vaja on, siis neil seda pole. Tänagi olin sunnitud pisikese koti kalli hinna eest ostma, ehkki mul oleks vaja olnud vähemalt 3 suurt.
Sain rõdukastidesse oma viimased petuuniad istutatud ning siis oligi vaid nii palju mulda üle, et ühte väikesesse korvi veel mõned kaksikkannused istutada. Aga kaksikannuseid on mul veel, ja palju! Samuti lobeeliaid, rippuvat põisrohtu ja tunbergiat. Selline tunne, et ma suran nad kuhugile lillepeenrasse ära ja kogu lugu. Järgmisel aastal olen targem ja ei külva kõike nii palju. :P Või no tegelikult ma olin arvestanud kevadel ka mõnede taimede välja minemisega - mul polnud ju aimu, kui palju neist mulle uutest ja tundmatutest taimedest üldse kasvuikka jõuab. No et parem olgu rohkem kui et on puudu. :D
Roosidega on peale eilset rohelise seebiga pritsimist head lood - hommikul leidsin vaid 3 lehetäid, mis sai kohe lömastatud, ja õhtul polnud ühtegi. Rohelisi usse pole üldse näole andnud. Ainult üks paha lugu on roosipeenraga - peale puude lehte minemist on ta üsna varju jäänud. :( Ei saa enam seda minimaalset 6h päikest päevas kätte. Kui palju nad sellistes tingimustes õitseda üldse jaksavad . . . eks näis.
Õhtul enne magamaminekut aias ringkäiku tehes imestasingi, et kuidas ma siis ei jõudnud täna kõrvitsaid ja seda poolikut lehtpeedipeenart ära rohida? Nii lühike töö, kuid sai unustatud ja jäi tegemata. Hommikul pesin veel ka aknaid ja tegin süüa . . . ja rohkem ma meenutada ei suuda, mida ma tegin ja kuhu see päev kadus, müstika! Äkki toimus ajanihe. :P
Homne päev peaks tulema meeldejäävam, sest peaks saabuma mu kauaigatsetud hortensiad. :) Ka turbapeenra materjali ootan juba pikisilmi ning oleks päris hull kui need 2 saadetist ühel päeval saabuks. :P Hommikul on vaja veel ka tööle minna ja seal pisut füüsilist teha - vaja kolida kogu oma kolaga teise ruumi ümber. Nüri tassimine. Õnneks on kolleeg ka seltsiks, saame üle pika aja lobiseda, muidu nii harva trehvame.
Ok, ma käisin 2x lillepoe vahet ja ostsin 2 pikka rõdukasti aknalaudadele ja viimase koti suvelillede mulda. Mulle tundub juba, et mina olen ainukene, kes neilt üldse seda mulda ostab, sest nad ei telli seda üldse eriti sisse ja kui mul seda vaja on, siis neil seda pole. Tänagi olin sunnitud pisikese koti kalli hinna eest ostma, ehkki mul oleks vaja olnud vähemalt 3 suurt.
Sain rõdukastidesse oma viimased petuuniad istutatud ning siis oligi vaid nii palju mulda üle, et ühte väikesesse korvi veel mõned kaksikkannused istutada. Aga kaksikannuseid on mul veel, ja palju! Samuti lobeeliaid, rippuvat põisrohtu ja tunbergiat. Selline tunne, et ma suran nad kuhugile lillepeenrasse ära ja kogu lugu. Järgmisel aastal olen targem ja ei külva kõike nii palju. :P Või no tegelikult ma olin arvestanud kevadel ka mõnede taimede välja minemisega - mul polnud ju aimu, kui palju neist mulle uutest ja tundmatutest taimedest üldse kasvuikka jõuab. No et parem olgu rohkem kui et on puudu. :D
Roosidega on peale eilset rohelise seebiga pritsimist head lood - hommikul leidsin vaid 3 lehetäid, mis sai kohe lömastatud, ja õhtul polnud ühtegi. Rohelisi usse pole üldse näole andnud. Ainult üks paha lugu on roosipeenraga - peale puude lehte minemist on ta üsna varju jäänud. :( Ei saa enam seda minimaalset 6h päikest päevas kätte. Kui palju nad sellistes tingimustes õitseda üldse jaksavad . . . eks näis.
Õhtul enne magamaminekut aias ringkäiku tehes imestasingi, et kuidas ma siis ei jõudnud täna kõrvitsaid ja seda poolikut lehtpeedipeenart ära rohida? Nii lühike töö, kuid sai unustatud ja jäi tegemata. Hommikul pesin veel ka aknaid ja tegin süüa . . . ja rohkem ma meenutada ei suuda, mida ma tegin ja kuhu see päev kadus, müstika! Äkki toimus ajanihe. :P
Homne päev peaks tulema meeldejäävam, sest peaks saabuma mu kauaigatsetud hortensiad. :) Ka turbapeenra materjali ootan juba pikisilmi ning oleks päris hull kui need 2 saadetist ühel päeval saabuks. :P Hommikul on vaja veel ka tööle minna ja seal pisut füüsilist teha - vaja kolida kogu oma kolaga teise ruumi ümber. Nüri tassimine. Õnneks on kolleeg ka seltsiks, saame üle pika aja lobiseda, muidu nii harva trehvame.
teisipäev, 10. juuni 2014
Roosikahjurid on kohal
Paari päeva eest avastasin roosidel esimesed augulised lehed. Lehetäid oli esimene mõte - ja neid ma ka leidsin. Kuid tegelikult osutusid nendeks sööjateks cm-pikkused rohelised ussikesed, inglise keeles sawfly, nagu nad ära tuvastasin. Kuidas eestikeelne nimi on, ei tea veel. Pritsisin tabatud roosid kohe nõgeseleotise veega üle, kuid selle peale kolisid nad lihtsalt kahjustamata roosidele üle. Kuna täna sai taas linnas käidud, siis varustasin end uue pritsi ja rohelise seebiga:
 |
| Halvimaks juhuks sai ka Decis ostetud . . . Alustasin siiski rohelise seebi lahusest. |
pühapäev, 8. juuni 2014
Taimi tellides oled sa õnnelik. :)
Tänasesse päeva on palju mahtunud - eelkõige palju vett (suurim äikesevihm), kuid ka aiatööd. Täpselt enne äikest jõudsin viimase pika porgandipeenra ära rohida ja õhtul kaevasin tagaaias 2m² naati välja. Viimase tööga sain nii puretud mingite sääselaadsete pinisejate poolt - sääsepunnide asemel on punased laigukesed näos. Ei tea, mis mu kolleegid mõtlevad kui ma homme sellise punasetähnilise näoga tööle lähen. :P Igal juhul palju valusamalt ja tihedamalt hammustasid kui tavalised sääsed. Tulin sügelevate põskedega tuppa ja otsustasin, et enam õue nende ründajate kätte ei lähe.
Aga kus ma siis sain - kasvuhoonesse vast ikka võib minna. Läksin ja istutasin tšillipiprad ära. Parem hilja kui ei kunagi, eks näis, kas jõuavad kaunad küpseks saada . . . No ja korra kasvuhoones, rohisin selle ka käigu pealt ära.
Kasvuhoone vundamendi alt oli sisse tunginud üks ülimalt meeldiva aroomiga taim - liialt healõhnaline, et umbrohi olla. Pisikesed lillakad õied ka küljes, nägi välja nagu hiigelsuur maajalg. Nimetasin ta mõttes sidrunmelissiks. Ilmselt naabrinaise aiast meile kolinud. Väike googeldamine näitas, et ilmselt oligi sidrunmeliss. Korraks tekkis kahtlus ka naistenõgese osas, kuid selleks olid tal liiga ümarad lehed ja õitsemise ajal pidi naistenõges ebameeldivalt lehkama. Sellel taimel oli igal juhul väga meeldiv sidruni aroom. Jätsin ta esialgu sinna kasvama, pidi külmaõrn olema, ei hakka seega teda ürdipeenrasse ümber kolima.
Kuna ma maikuus olin tubli olnud ja oma lubadust pidanud mitte üht taime enam juurde osta, siis nüüd on käes juuni ja võib taas taimetellimusi teha. :) Tellisin kohe mõnuga - kõigepealt kauaoodatud suurelehelised hortensiad Aavikuemandast ja siis veel Aiasõbrast 28 taime. Viimaste hulgas 10 teokindlat hostat, 2 siberi kontpuud, punane murtudsüda, kanada kuusk Daisy's White, karukell, liblikapõõsas, 2 helmikpöörist, kukehari Frosty Morn, punane lupiin, kitsekakar, karulauk ja 2 tähklavendlit. Ah, life! :) Taimi tellides oled sa õnnelik . . . kui parafraseerida ühe puukooli lööklauset. :)
Aga kus ma siis sain - kasvuhoonesse vast ikka võib minna. Läksin ja istutasin tšillipiprad ära. Parem hilja kui ei kunagi, eks näis, kas jõuavad kaunad küpseks saada . . . No ja korra kasvuhoones, rohisin selle ka käigu pealt ära.
Kasvuhoone vundamendi alt oli sisse tunginud üks ülimalt meeldiva aroomiga taim - liialt healõhnaline, et umbrohi olla. Pisikesed lillakad õied ka küljes, nägi välja nagu hiigelsuur maajalg. Nimetasin ta mõttes sidrunmelissiks. Ilmselt naabrinaise aiast meile kolinud. Väike googeldamine näitas, et ilmselt oligi sidrunmeliss. Korraks tekkis kahtlus ka naistenõgese osas, kuid selleks olid tal liiga ümarad lehed ja õitsemise ajal pidi naistenõges ebameeldivalt lehkama. Sellel taimel oli igal juhul väga meeldiv sidruni aroom. Jätsin ta esialgu sinna kasvama, pidi külmaõrn olema, ei hakka seega teda ürdipeenrasse ümber kolima.
Kuna ma maikuus olin tubli olnud ja oma lubadust pidanud mitte üht taime enam juurde osta, siis nüüd on käes juuni ja võib taas taimetellimusi teha. :) Tellisin kohe mõnuga - kõigepealt kauaoodatud suurelehelised hortensiad Aavikuemandast ja siis veel Aiasõbrast 28 taime. Viimaste hulgas 10 teokindlat hostat, 2 siberi kontpuud, punane murtudsüda, kanada kuusk Daisy's White, karukell, liblikapõõsas, 2 helmikpöörist, kukehari Frosty Morn, punane lupiin, kitsekakar, karulauk ja 2 tähklavendlit. Ah, life! :) Taimi tellides oled sa õnnelik . . . kui parafraseerida ühe puukooli lööklauset. :)
laupäev, 7. juuni 2014
Vihma tegemas
Ilmateade lubas täna terveks päevaks täispäikest ilma ühegi pilveta, tegelikkuses on hommikust peale külm ja pilves olnud ja lõunast hakkas veel ka vihma ladistama. Vihma osas võime meie lapsega vastutuse enda peale võtta, sest meie soovisime seda. :D Me vahel, kui midagi väga tahame, siis harrastame seda koos soovimist - ja kui sageli see on mõjunud. :)
Aed on nüüd küll põhjalikult kastetud, samas tööd pole saanud seal juba paar päeva teha. Üleeile tegime küll ühe korraliku rohimise õhtu, 2 porgandipeenart sai rohitud. Nüüd on veel 1 porgandipeenar jäänud rohida, siis on köögiviljapeenrad kõik laitmatus korras.
Käisime täna lapsega ühel väliüritusel, kus müüdi ka taimi. Käsi sügeles taskus rahakoti järele, et ostaks ka ühe taimepotikesegi, aga mõistus sai ikka võitu. Mul on ju endalgi veel karpide kaupa suvelilli istutamata, oma kohti ootamas. Isegi rododendroneid müüdi, täisõites, aga nimeta ja sildita nagu kõik need taimed seal olid, ega ei kutsunud ikka ostma küll. Parem tellin ikka teada-tuntud veebipoodidest, mugavam ja haiguskindlam.
Aed on nüüd küll põhjalikult kastetud, samas tööd pole saanud seal juba paar päeva teha. Üleeile tegime küll ühe korraliku rohimise õhtu, 2 porgandipeenart sai rohitud. Nüüd on veel 1 porgandipeenar jäänud rohida, siis on köögiviljapeenrad kõik laitmatus korras.
Käisime täna lapsega ühel väliüritusel, kus müüdi ka taimi. Käsi sügeles taskus rahakoti järele, et ostaks ka ühe taimepotikesegi, aga mõistus sai ikka võitu. Mul on ju endalgi veel karpide kaupa suvelilli istutamata, oma kohti ootamas. Isegi rododendroneid müüdi, täisõites, aga nimeta ja sildita nagu kõik need taimed seal olid, ega ei kutsunud ikka ostma küll. Parem tellin ikka teada-tuntud veebipoodidest, mugavam ja haiguskindlam.
teisipäev, 3. juuni 2014
Leitsak, jee! Lõpuks sai aeda rabama.
Ok, liiga vara sai lubatud, et ei lähe aeda näppe külmetama. :) Temperatuur tõusis oma 15 pügala võrra ning otseloomulikult olin ma selle peale kohe labidaga tagaaias naatide kallal. Viskasin aga riideid iga tund seljast vähemaks - nii kiire oli, et polnud aega kraadiklaasigi vaadata, kuid leitsak ta oli ja mõnus. Ning naadipeenrast hakkan ma ka võitu saama - üle poole olen juba puhastanud seda mängumajakesetagust riba! Seal on väga mõnusa pehme mullaga maa ja vot sinna kavatsen ma ritta osta hortensiad - neid värvilisi ja suurelehelisi, ei jõua ära oodata kuniks aeg sealmaal! :) Sõnajalgu kasvab ka seal peenras metsikult ja need istutan ma ilmselt hortensiate taha aia äärde, varjab naabrite metsikut aiaserva natukenegi.
Kui olime lapsega oma 2m² naati välja kaevanud (mina kaevasin, tema kõplas pärast ja viis muudkui umbrohtu ämbriga ära käru peale), siis hakkas selline tunne, et nagu aitab. Tõin kannutäie morssi ja eilset pitsat mängumajakesse ja kinnitasime keha. Pärast uitasime niisama aias ja imetlesime oma senist kätetööd. Õhtupoole tundsin, et sai ikka vähe rabatud ja asusin pikka peedipeenart rohima. Laps ka kohe ühines minuga, kuid sääsed tegid olemise väga ebamugavaks, nii et jäin peagi üksi rohima. Lasin siis ikka tuimalt enda poolt peenra lõpuni, homme teen siis teise poole.
Siis sai veel amplid üle vaadatud, kastetud ja näpistatud, kust vaja. Amplites kasvavad mul sellised rõõmsavärvilised sitsililled.
Kärusse istutatud luuderohulehised pelargoonid ka õitsevad nüüd ja roosa õiega. Nende seltsi sai istutatud rippuva sarvkannikese, mida ma kunagi varem kasvatanud polnud. Pakendil nägid nad välja sellised, tegelikkuses on kõik õied rukkilillesinised ja täpselt nagu lobeelial. :D Ei tea, kas on seeme segi läinud või . . . Et siis see kärukooslus ei saanud sugugi selline nagu olin ette kujutanud. :) Mitte et mul siniste lobeeliate vastu midagi oleks, lihtsalt et mul on juba 66 taime lobeeliat KA veel olemas ja ma ei tea, kuhu neid panna. :D
Lisaks on käruotsa istutatud ka 4 taime kardhõbepaela, kuid need näevad väga nirud ja vihmast vettinud välja. Ilmselt tuleb nende rippuma hakkamist ja lopsakaks minemist veel tükk aega oodata.
Suutera õitseb ka ühes korvis, lillade õitega ja näeb nunnu välja. Kui need korvid mul juba päris lopsakaks on kasvanud, siis pean ikka pilte ka tegema hakkama - mingi mälestus võiks ikka mu selleaastastest püüdlustest aias jääda. :)
Homme on aga vaja end vara üles ajada ning kella 8-ks tööle koosolekule kobida - küll saab seal haigutamist olema. Õnneks sellega mu tööpäev ka piirneb. Ja ülehomme tuleb taas vastumeelselt linna sõita, seekord lapsega LOR-ile. Et saab siis ehk sotti, miks ta mul sel õppeaastal nii tihti põdes. Küll kergelt, aga ikkagi liiga tihti. Kuna minu tervis on peale sügisest mandlioppi ilus nagu ime, siis poleks mul ka midagi selle vastu kui lapsel mandlid ära võetaks. Mida nooremalt see tehtud saab, seda kergem taastumine ka.
Kui olime lapsega oma 2m² naati välja kaevanud (mina kaevasin, tema kõplas pärast ja viis muudkui umbrohtu ämbriga ära käru peale), siis hakkas selline tunne, et nagu aitab. Tõin kannutäie morssi ja eilset pitsat mängumajakesse ja kinnitasime keha. Pärast uitasime niisama aias ja imetlesime oma senist kätetööd. Õhtupoole tundsin, et sai ikka vähe rabatud ja asusin pikka peedipeenart rohima. Laps ka kohe ühines minuga, kuid sääsed tegid olemise väga ebamugavaks, nii et jäin peagi üksi rohima. Lasin siis ikka tuimalt enda poolt peenra lõpuni, homme teen siis teise poole.
Siis sai veel amplid üle vaadatud, kastetud ja näpistatud, kust vaja. Amplites kasvavad mul sellised rõõmsavärvilised sitsililled.
Kärusse istutatud luuderohulehised pelargoonid ka õitsevad nüüd ja roosa õiega. Nende seltsi sai istutatud rippuva sarvkannikese, mida ma kunagi varem kasvatanud polnud. Pakendil nägid nad välja sellised, tegelikkuses on kõik õied rukkilillesinised ja täpselt nagu lobeelial. :D Ei tea, kas on seeme segi läinud või . . . Et siis see kärukooslus ei saanud sugugi selline nagu olin ette kujutanud. :) Mitte et mul siniste lobeeliate vastu midagi oleks, lihtsalt et mul on juba 66 taime lobeeliat KA veel olemas ja ma ei tea, kuhu neid panna. :D
Lisaks on käruotsa istutatud ka 4 taime kardhõbepaela, kuid need näevad väga nirud ja vihmast vettinud välja. Ilmselt tuleb nende rippuma hakkamist ja lopsakaks minemist veel tükk aega oodata.
Suutera õitseb ka ühes korvis, lillade õitega ja näeb nunnu välja. Kui need korvid mul juba päris lopsakaks on kasvanud, siis pean ikka pilte ka tegema hakkama - mingi mälestus võiks ikka mu selleaastastest püüdlustest aias jääda. :)
Homme on aga vaja end vara üles ajada ning kella 8-ks tööle koosolekule kobida - küll saab seal haigutamist olema. Õnneks sellega mu tööpäev ka piirneb. Ja ülehomme tuleb taas vastumeelselt linna sõita, seekord lapsega LOR-ile. Et saab siis ehk sotti, miks ta mul sel õppeaastal nii tihti põdes. Küll kergelt, aga ikkagi liiga tihti. Kuna minu tervis on peale sügisest mandlioppi ilus nagu ime, siis poleks mul ka midagi selle vastu kui lapsel mandlid ära võetaks. Mida nooremalt see tehtud saab, seda kergem taastumine ka.
Tahan päikest tagasi!
Jälle üks jäise vihmaga päev, mis see olgu! Kuidagi ei taha minna aeda sõrmi külmetama ja riideid märjaks tegema - ja vot ei lähe ka. :P Istun parem toas arvutis ja harin end teoreetiliselt taimede alal - ka sedasi saab oma aiale kasulik olla, mitte loll olles. :P
Eile tegin ht.ee-st tellimuse ära turbapeenra tarbeks - turbaplokid, peenravaip, turvas, rodomuld ja rodoväetis. Kokku ligi 80,- euro eest. Ja seda veel ilma saatekuluta - selle pakkumist tuleb nüüd meilile oodata. Vaat siis millise hinnaga asi lõpeb kui emotsiooniostuna 3 soodushinnaga asalead osta. :P Ma tõesti lootsin, et see peenar tuleb odavam, no nii kuni 50,- eurot kokku . . . aga no nüüd pole pääsu, taimed on kohal ja ootavad aset. Unustasin tellida muruseemet aga ehk saan selle veel tellimusele lisada kui vastus transpordipakkumisega tuleb.
Eile tegin ht.ee-st tellimuse ära turbapeenra tarbeks - turbaplokid, peenravaip, turvas, rodomuld ja rodoväetis. Kokku ligi 80,- euro eest. Ja seda veel ilma saatekuluta - selle pakkumist tuleb nüüd meilile oodata. Vaat siis millise hinnaga asi lõpeb kui emotsiooniostuna 3 soodushinnaga asalead osta. :P Ma tõesti lootsin, et see peenar tuleb odavam, no nii kuni 50,- eurot kokku . . . aga no nüüd pole pääsu, taimed on kohal ja ootavad aset. Unustasin tellida muruseemet aga ehk saan selle veel tellimusele lisada kui vastus transpordipakkumisega tuleb.
esmaspäev, 2. juuni 2014
Teod lähenevad hostadele. Pipi põll.
Täna pole kohe üldse mingi aias tegutsemise ilm - hommikust peale on ladistanud sadada! Ok, las aed joob, kuid oleks tahtnud oma tööst vaba päeva kuidagi paremini ära kasutada. Vaid paar korda sai aias tiiru tehtud - et hostadelt tigusid korjata. No kuidas nad sinna ronivad, üle mu paksude munakoorevallide?! Järgmised hostad tellin igal juhul teokindlad. Salvestasingi arvutisse nimekirja sellistest sortidest. Tegelikult ainult 2 mu 7st hostast on need, kust olen teo lehe küljest leidnud ja lehed on kohati auklikud. Kuid ma ei taha auklikke hostasid . . .
Olingi siis selline tubane sunnitud täna olema. Tegin pitsa valmis, kütsin ahjusid, lugesin . . . Siis tuli meelde, et vaja ikka oma ammune lubadus lapsele täita, õmmelda talle Pipi põll. Selline rohelisetriibuline nagu filmis. Suur laps mul küll, aga kui on mingi unistus, siis tuleb see täita - muidu jääb eluks ajaks vaevama. :)
Võtsingi asja käsile. Kõigepealt hulk googeldamist ja filmiklippide vaatamist YT-is. Et asi ikka võimalikult täpne saaks, tagant on see põll selline omapärane. Ise ma filmi algusest lõpuni ei ole näinud, kuid paistab, et neid põllevariante oli 2 - rohelisetriibuline punaseruuduliste taskutega ning kollasetriibuline roheliseruuduliste taskutega. Kuna minul on rohelisetriibulist riiet, siis tuli kõne alla esimene variant.
Esialgu konstrueerisin lõiked paberile ja siis kleepisin kokku särgiks. Nüüd tuleb last külast koju oodata, et ta selle pabersärgi selga ajaks, kas on ka paras. Siis saab sama asja juba kangaga teha. Taskumaterjali ei ole mul ainult samasugust punaseruudlist, on vaid ligilähedast. Arvan, et laps lepib ligilähedasega. Endale mulle meeldiks muidugi samasugust teha. :) Siis peaks aga kaltsukasse minema ja otsima sealt midagi, mis oleks õige mustriga.
Hah! Tegelikult just praegu Pipi pilte googeldades leidsin lehe lõike ja valmistamisjuhendiga. :D Ok, prindin selle välja, saab näha kui ligilähedane see minu konstrueeritud variandile on. :)
Olingi siis selline tubane sunnitud täna olema. Tegin pitsa valmis, kütsin ahjusid, lugesin . . . Siis tuli meelde, et vaja ikka oma ammune lubadus lapsele täita, õmmelda talle Pipi põll. Selline rohelisetriibuline nagu filmis. Suur laps mul küll, aga kui on mingi unistus, siis tuleb see täita - muidu jääb eluks ajaks vaevama. :)
Võtsingi asja käsile. Kõigepealt hulk googeldamist ja filmiklippide vaatamist YT-is. Et asi ikka võimalikult täpne saaks, tagant on see põll selline omapärane. Ise ma filmi algusest lõpuni ei ole näinud, kuid paistab, et neid põllevariante oli 2 - rohelisetriibuline punaseruuduliste taskutega ning kollasetriibuline roheliseruuduliste taskutega. Kuna minul on rohelisetriibulist riiet, siis tuli kõne alla esimene variant.
Esialgu konstrueerisin lõiked paberile ja siis kleepisin kokku särgiks. Nüüd tuleb last külast koju oodata, et ta selle pabersärgi selga ajaks, kas on ka paras. Siis saab sama asja juba kangaga teha. Taskumaterjali ei ole mul ainult samasugust punaseruudlist, on vaid ligilähedast. Arvan, et laps lepib ligilähedasega. Endale mulle meeldiks muidugi samasugust teha. :) Siis peaks aga kaltsukasse minema ja otsima sealt midagi, mis oleks õige mustriga.
Hah! Tegelikult just praegu Pipi pilte googeldades leidsin lehe lõike ja valmistamisjuhendiga. :D Ok, prindin selle välja, saab näha kui ligilähedane see minu konstrueeritud variandile on. :)
pühapäev, 1. juuni 2014
Ideaalne hommik :)
Ideaalne hommik on selline kui tuled hästi välja puhanuna alla kööki, vaatad ukse vahelt, et laps veel magab sügavasti ja hakkad omale vaikselt kohvi tegema. Siis võileib ja kruus kohvi rahus ja vaikuses viimaste aiaajakirjade seltsis, heites vahepeal unistava pilgu aknast välja enda aeda. Ah, life . . . :)
Kui oled kõik ajakirjad lõpuks läbi lugenud, kohv on otsas ja laps ikka veel magab sügavasti, on ikka mõnus niisama oleskleda. Vaatad aknast välja aeda, kohe ilmuvad mõtted, mida seal veel täiustada annaks, mida muuta, kuhu uusi taimi . . .
Esimene, mida ma aknast näen, on köögiviljaaed. Ja mu 3 veel rohimata porgandipeenart. Tegelikult võiks vaade aknast olla muidugi teistsugune, midagi silmailule. Mõned õitsvad põõsad näiteks, rododendronid . . . ei, isa ei lubaks mul tema kartulimaast neid meetreid turbapeenra jaoks napsata. Niigi ei olnud ta õnnelik, et ma kevadel ta kartulimaa arvelt omale sellised mõttetud peenrad rajasin nagu lehtpeet, nuikapsas, redis ja salat - tema iial ei kasvataks sellist "maltsa". :) Ok, sel aastal ta enam ei keela, kuid pole ka rahul. Kuid mu 3 asalead ootavad ikka veel kannatlikult keldri ees pottides, millal ma neile aseme teen. Teen, teen - nädala pärast, siis kui palka saan. :)
Kui ilm oleks ilus, läheks nüüd hommikumantlis kohe aeda. Kuid lubatud +20C asemel on vaid +12C ja pilves. Seega mõnusam on ikka köögis aega parajaks teha. Kuniks veel saab laiselda. Pärast läheb niikuinii rabamiseks - ehkki ma seda kunagi ei planeeri! Nagu eilegi. Peale isa sünnipäeva pidamist, kõndisin niisama aeda nö ringkäigule - ja millega see lõppes? Rohisin ära kurgilava, hernepeenra ja hiljem ühines minuga laps, kelle tungival soovil rohisime ja kõplasime üle veelkord ka roosipeenra. Ehkki seal tõesti midagi nagu rohida polnudki. Aga kõblata võib ju ikka, ega siis saa lapse tööindu tagasi hoida. :) Ja värskelt kõblatud peenar näeb ikka välja nagu uus. Siis tuli teine laar ootamatuid külalisi isa sünnipäevale ja peale nende võõrustamist kõplasin läbi ka 3 majaesist peenart, istutasin ümber ühe sõnajala ja öölille puhma.
***
Nüüd on juba õhtu ja ei saanudki end õieti aias väsitada - külm hakkas! Isegi pesu ei kuivanud selles jäises tuules ära. Tänastest töödest on mul ette näidata vaid üks rohitud nuikapsapeenar - päevad ei ole vennad! :)
Ok, tomatitelt eemaldasin ka paar alumist lehte ja võsud, kokku pool ämbritäit. Kallasin nad veega üle ja panin kaane peale. Loodetavasti teeb see 2 nädala pärast sama välja kui et oleks nad keema pannud. Ei tahtnud hakata kööki selliste aurudega haisutama ega potti rikkuma. Varem pole sellist tõmmist teinud aga kui kiidavad, et tõrjub lehetäisid, siis mis ma neist lehtedest ikka ära viskan, olgu siis juba tõmmis. Lehetäisid on hetkel näha vaid õunapuudel ja neid ei ole ma kunagi pritsinud - saab õunu palju saab, alati saab ülearu.
Siis tekkis õhin, et teeks nõgeseleotist ka, enne kui nad õitsema hakkavad - suur puhmas laiutab ühe õunapuu all. Ajasin paksud talvekindad kätte, tõin käärid ja hakaksin nõgeseid maha naksama. Välja tõmmata ei tahtunud, siis ei kasvaks kasulik kraam enam tagasi - nõgest võiks ikka aias kusagil võtta olla. Kallasin sellelegi ämbritäiele vee peal ja jätsin päikese kätte kaane alla. 2 nädala pärast peaks siis kurnama ja kehtima kui väetis ja taimekaitse paljudele taimedele. Ma ei tea, kas tuli lahjendada ka, aga eks seda jõuab veel otsida ja lugeda enne kui kasutamiseks läheb.
Ja ühe leotise retsepti leidsin veel, vereurmarohust, samuti lehetäide, maipõrnika tõukude, lehekirpude, traatusside jt kahjurite tõrjeks. Panen siia kirja, et ära ei kaotaks, homme läheb tegemiseks, sest vereurmarohtu jagub mul aias keldri juures küllaga:
I variant:
Taimekaitsevahendina kasutatakse kogu maapealset osa taime õitsemise ajal. Neljast puhmast valmistatud materjalile (peenestatakse) valatakse 10 liitrit vett. Lastakse seista 10-20 minutit, misjärel vedelik muutub pruuniks. Seejärel kurnatakse ja kasutatakse pritsimiseks.
II variant:
4 taimepuhmast peenestada ning lisada 10 liitrit keeva vett, lasta seista 10-15 minutit, kurnata ja pärast vedela rohelise seebi lisamist ongi pritsimislahus valmis.
Kui oled kõik ajakirjad lõpuks läbi lugenud, kohv on otsas ja laps ikka veel magab sügavasti, on ikka mõnus niisama oleskleda. Vaatad aknast välja aeda, kohe ilmuvad mõtted, mida seal veel täiustada annaks, mida muuta, kuhu uusi taimi . . .
Esimene, mida ma aknast näen, on köögiviljaaed. Ja mu 3 veel rohimata porgandipeenart. Tegelikult võiks vaade aknast olla muidugi teistsugune, midagi silmailule. Mõned õitsvad põõsad näiteks, rododendronid . . . ei, isa ei lubaks mul tema kartulimaast neid meetreid turbapeenra jaoks napsata. Niigi ei olnud ta õnnelik, et ma kevadel ta kartulimaa arvelt omale sellised mõttetud peenrad rajasin nagu lehtpeet, nuikapsas, redis ja salat - tema iial ei kasvataks sellist "maltsa". :) Ok, sel aastal ta enam ei keela, kuid pole ka rahul. Kuid mu 3 asalead ootavad ikka veel kannatlikult keldri ees pottides, millal ma neile aseme teen. Teen, teen - nädala pärast, siis kui palka saan. :)
Kui ilm oleks ilus, läheks nüüd hommikumantlis kohe aeda. Kuid lubatud +20C asemel on vaid +12C ja pilves. Seega mõnusam on ikka köögis aega parajaks teha. Kuniks veel saab laiselda. Pärast läheb niikuinii rabamiseks - ehkki ma seda kunagi ei planeeri! Nagu eilegi. Peale isa sünnipäeva pidamist, kõndisin niisama aeda nö ringkäigule - ja millega see lõppes? Rohisin ära kurgilava, hernepeenra ja hiljem ühines minuga laps, kelle tungival soovil rohisime ja kõplasime üle veelkord ka roosipeenra. Ehkki seal tõesti midagi nagu rohida polnudki. Aga kõblata võib ju ikka, ega siis saa lapse tööindu tagasi hoida. :) Ja värskelt kõblatud peenar näeb ikka välja nagu uus. Siis tuli teine laar ootamatuid külalisi isa sünnipäevale ja peale nende võõrustamist kõplasin läbi ka 3 majaesist peenart, istutasin ümber ühe sõnajala ja öölille puhma.
***
Nüüd on juba õhtu ja ei saanudki end õieti aias väsitada - külm hakkas! Isegi pesu ei kuivanud selles jäises tuules ära. Tänastest töödest on mul ette näidata vaid üks rohitud nuikapsapeenar - päevad ei ole vennad! :)
Ok, tomatitelt eemaldasin ka paar alumist lehte ja võsud, kokku pool ämbritäit. Kallasin nad veega üle ja panin kaane peale. Loodetavasti teeb see 2 nädala pärast sama välja kui et oleks nad keema pannud. Ei tahtnud hakata kööki selliste aurudega haisutama ega potti rikkuma. Varem pole sellist tõmmist teinud aga kui kiidavad, et tõrjub lehetäisid, siis mis ma neist lehtedest ikka ära viskan, olgu siis juba tõmmis. Lehetäisid on hetkel näha vaid õunapuudel ja neid ei ole ma kunagi pritsinud - saab õunu palju saab, alati saab ülearu.
Siis tekkis õhin, et teeks nõgeseleotist ka, enne kui nad õitsema hakkavad - suur puhmas laiutab ühe õunapuu all. Ajasin paksud talvekindad kätte, tõin käärid ja hakaksin nõgeseid maha naksama. Välja tõmmata ei tahtunud, siis ei kasvaks kasulik kraam enam tagasi - nõgest võiks ikka aias kusagil võtta olla. Kallasin sellelegi ämbritäiele vee peal ja jätsin päikese kätte kaane alla. 2 nädala pärast peaks siis kurnama ja kehtima kui väetis ja taimekaitse paljudele taimedele. Ma ei tea, kas tuli lahjendada ka, aga eks seda jõuab veel otsida ja lugeda enne kui kasutamiseks läheb.
Ja ühe leotise retsepti leidsin veel, vereurmarohust, samuti lehetäide, maipõrnika tõukude, lehekirpude, traatusside jt kahjurite tõrjeks. Panen siia kirja, et ära ei kaotaks, homme läheb tegemiseks, sest vereurmarohtu jagub mul aias keldri juures küllaga:
I variant:
Taimekaitsevahendina kasutatakse kogu maapealset osa taime õitsemise ajal. Neljast puhmast valmistatud materjalile (peenestatakse) valatakse 10 liitrit vett. Lastakse seista 10-20 minutit, misjärel vedelik muutub pruuniks. Seejärel kurnatakse ja kasutatakse pritsimiseks.
II variant:
4 taimepuhmast peenestada ning lisada 10 liitrit keeva vett, lasta seista 10-15 minutit, kurnata ja pärast vedela rohelise seebi lisamist ongi pritsimislahus valmis.
Tellimine:
Postitused (Atom)