Kudumishooaeg on alanud

Kui kallis lellenaine Malle meil suvel külas käis, tõi ta ühelt kaltsukaretkelt mulle kotitäie lõngasid kaasa. Et äkki koon talle ka talveks midagi, näiteks sokid. Eks ta teab mu kudumiskirge. :) Ja ju siis need sokid-kindad, mis on saanud talle kinkida, on sobinud kui juurde soovitakse.
Kui siin vahepeal need jäised päevad olid, saigi kudmisvardad välja otsitud. Et rutiini vältida, tegin algust kohe kahe asjaga - sokid ja õlasall Mallele. Sall hakkas kohe kiiresti kasvama - kudusin kuni lõng sai otsa. Tegin uue lõngatellimuse ja jätkasin sokkidega. Kuna see on mul siin ikkagi aiablogi, mitte käsitööblogi, siis pildi tegin aias. :P

Muidu käsitööblogisid lapates olin ikka imestanud, et miks inimesed viivad oma pooliku kudumistöö õue, et seda siis kusagil märgade lehtede või lume peal pildistada. :D Sain sellele nüüd ka vastuse kui toas pildistamiseks kuidagi sobivat kohta ei leidnud - õues on lihtsalt parem valgus!

Aiatoimetustest nii palju, et tegin karbitäie pistikuid - luuderohulehised pelargoonid ja virkliisu. Ma ei ole kunagi varem pistikuid teinud, seega olen põnevil, millega see asi lõpeb. :)

Eile õhtul teatas laps veel kriitiliselt, et meie püsikupeenrad veranda otsas ei olevat üldse korras - et peaks rohima. Olgu või oktoober, kui on vaja, eks siis rohime. Puhastasime peenrad umbrohust ja puulehtedest ja lõikasime kärbunud oksad ära. Vaade sai tõesti palju viisakam. Ehkki palju on juba musta mullapinda - hilissügistest õitsejatest on mul tõesti puudus. Samas tänu kevadistele taimeostudele ja planeerimistele on sel sügisel aias juba ka rohkem värvilaike ja kontraste kui varem - helmikpöörised, kukeharjad, viltleht, täpiline iminõges, kollase tooni omandanud hostad jne. Neid kontraste on järgmisel aastal veelgi juurde vaja. Kuna tagaaia kõige uhkem õitseja on olnud viimastel nädalatel sinine hortensia, siis kindlasti kuluks mõni selline ka eesaeda värvilaiguks ära. Eriti kena oleks kui neid oleks terve rivi . . .