Kolmapäev, 28. mai 2014

Kevadised külmapühad

Ahi köeb, väljas on 8C, tormab ja sajab jäist vihma. Kass ka ei pressi end õue nagu tavaliselt, vaid lesib aknalaual oma asemekesel ja eelistab väljas möllavat raju pigem toast jälgida. Ja nii juba teist päeva. Ega ise pole ka need päevad aias näppugi liigutanud, mida sa seal rohid, kindad käes . . . mina olen harjunud ikka paljakäsi aias toimetama. Niisiis lappan pigem ajakirju ja loen oma uute istutatud taimede kohta internetist, kuidas neid hooldada ja kas said ikka õigesse kohta maha. Elulõngad kohe kindlalt ei saanud - lugesin, et vaid väikeseõielised elulõngad saavad õunapuu all kasvatud, hmm.

Tegelikult peaks nüüd isa sünnipäevaeelse koristamise ära tegema - isegi aknad jäid sel kevadel pesemata. Tulebki hakata end tasapisi liigutama. :)

Esmaspäev, 26. mai 2014

Aias ja rannas

Kui aednik ei kirjuta, siis ta on järelikult parajasti aias tegus. :) Lisaks peab selliste kuumade päevadega ju ka randa jõudma. Ja õnneks jõudsime ka - igal õhtul käisime meres. Mina olin liiga mugav, et end rannakõlbulikuks teha ja bikiinid üles otsida - lahmasin vaid jalgupidi vees. Laps aga käis ikka suplemas ka. Peale sellist jahutust tuli siis õhtul alles tõeline tööind. Nii me siis tegutsesime naati kaevata, kõblata, kasta jne kuni külmad hoovused kella 22.00 paiku tuppa ajasid. No ja siis ei jaksanud enam muud kui süüa ja voodisse koperada.

Küll aga aed õitseb hetkel - kõik õunapuud on otsast otsani õides! Isegi amplid hakkasid selle kuuma mõjul lõpuks õitsema. Lillekastid küll veel mitte, kuid juba moodustuvad petuuniatel pungad. Istutasin veel ka ühe eriti suure, ligi meetripikkuse lillekorvi ja panin selle lillepeenra äärde maha, keskele petuuniad, servadesse lobeeliad. Väiksemad lillekorvid asetasin kõrvale. Ühes juba õitseb suutera, teises on sarvkannikesed pungas. Isa käis aias tiiru tehes seda vaatamas aga ei öelnud sõnagi.  Varasematel aastatel oleks ta hakanud kindlalt torisema - et milleks sellist asja siia vaja jne . . .

Ka viimane taimesaadetis tuli reedel - roniroosid ja asalead saabusid lausa täies õites! Roosid leidsid omale lõpuks kohad, asalead näivad end aga pottides hästi tundvat, need tõstsin keldri ette põhjapoolsesse varju ning peavad koos minuga palgapäeva ootama. Siis saab osta turvast ja peenrakangast ja rajada neile turbapeenar.

Reedel helistas ka sõbranna, et kui ma tahtvat elulõnga, pean kohe tulema ja nad ära viima, muidu viskab minema. No sõitsimegi siis lapsega pangede kolinal ratastega aiamaale, et ta elulõngad ära päästa. :D Olin talle maininud, jah, et tahaksin palju elulõngasid omale aeda, hetkel on vaid üks tilluke Piilu . . .
Need elulõngad olid tal juba pikad! Õiepungad ka küljes. Panin nad lihtsalt õunapuu ja ploomi alla kasvama. Ploomialune elulõng haaras kohe puutüve ümbert kinni ja nägi algusest peale uues kohas hea välja. Õunapuualune taim aga näeb kehvem välja, osa varsi sai välja kaevamisel viga, seega pole siin vist kohe õiteilu loota. Ja ma ei tea üldse kui hea mõte oli nad viljapuude alla panna, kas neile seal toitugi jagub . . . Aga no oli vaja ruttu koht leida ja seda üle +30C kuumusega - pea nagu ei võtnud enam ja keha tõrkus kuumemasse kohta kaevama minemast. :P

Köögiviljapeenrad näevad ka head välja, pea kõik seemned on kenasti tärganud. Nagu öeldakse - hernes tahab varsti juba keppi saada, ainult till ei tõuse. :P

Kolmapäev, 21. mai 2014

Padukad - aedniku sundpuhkus

Viimaste päevade padukad on olnud sellised, et peenarde ja vagude vahel on lausa kanalid. Aednik on seega tuppa sundpuhkusele saadetud, oma aeda saab vaid läbi akna kaeda ega oska toas midagi peale hakata. :D Mitte et seal midagi teha poleks, kaugel sellest. Kogu selle istutusperioodi vältel pole toad näiteks ammu tolmuimejat näinud. Ja lapse kampsuni varrukast on vaja viimased 10cm lõpetada. Aga mis teha, first things first. Tolm pole elusolend nagu taimed, ja kampsuni jaoks ongi hetkel liiga palav.

Puhtalt toas istumist pole muidugi olnud, sest padukad on tulnud õhtupoole. Eile saabus näiteks kauaoodatud pakk Repsust ja kõik taimed sai just enne vihmavalingu algust ära istutatud. Kui siis kallama hakkas, tilluksed helmikpöörised jäid puha vee alla - loodan, et see neid ei hukuta . . . ma pole kunagi helmikpööriseid kasvatanud ja olen väga põnevil, missugust õite- ja lehevärvi nad näitama hakkavad.

Homseks lubas õnneks täispäikselist päeva ja tööle on mul vaja minna hommikul vaid üheks tunniks. Koju tulles saab õitsva õunapuu all rahus kohvi nautida - mu lemmik suvine tegevus. :)

Teisipäev, 20. mai 2014

Eilne kuumuse päev . . .

Ma ei tea, kuidas ma selle eilse kuumuse päeva üle elasin, mäletan, et olin šokis sellest temperatuurist, mis mind töölt lahkudes väljas tervitas.
Oli lõuna ja pidin minema bussi peale, et linna hambaarstile sõita. Üle poole tunni oli veel aega, seega lippasin kähku poest läbi, et osta paar tšeburekki - sellise kuumusega ja näljasena poleks mul mingi probleem ära minestada. Toidupoolis käes, ruttasin bussipeatuse kõrval olevasse parki, et seal puude vilus keha kinnitada ja oma huugavat pead jahutada - ükskõik kui pikk või lühike mu tööpäev ka poleks, pea on pärast seda ikka paks. Pargis oli mõõnus jahe, isegi nii vilu, et võis jaki selga tagasi panna ja isegi luku kinni tõmmata. Sinna pargipingile oleks võinud jäädagi, tiigivaadet nautima, polnud üldse isu end kuhugile linna vedada - linnud nii sädistasid ja metstuvi hõikas . . .
Kuna aega veel oli, helistasin lellenaisele Mallele, kes on mulle parima sõbranna, ema ja kelle kõige eest veel. Kahjuks kolis ta üle aasta tagasi minema, seega meie ühised kohvitamised ja jalutuskäigud loodusse on asendunud iganädalase helistamisega. Eks temagi igatseb oma vana kodukohta taga, eriti siinset loodust ja sõbrannasid. Õnneks käib ta mul ikka suviti külas ja siis pikemalt. Küll ta sel aastal imestab kui näeb kui palju me lapsega aias ära oleme teinud. :) Ehkki teeme küll kõike iseendale, on hea tunne ka oma kätetööd kellelegi näidata - eriti sellele, kes seda ka hinnata oskab. Teised mu vähesed sõbrannad ei ole ju aiafanaatikud. Lobisesimegi nii kaua kuni ma bussipeatusse jõudsin ja buss ette keeras.
Kui linna kohale jõudsin ja välja astusin, vaat seal tabas mind KUUMUS. Nüüd tundsin küll, et mul hakkab halb. Õnneks ei olnud hambaravikabinet kaugel ja seal sees oli külm, õnneks. Enesetunne oli aga endiselt sant - ajas iiveldama ja kuuma saanud pea tuksus. Läksin tualettruumi, loputasin nägu tükk aega külma veega ja lasin vett käsivartele voolata - pidavat ülekuumenemise korral aitama. Tundus, et aitaski pisut. Kuivatasin end ära ja läksin taas ooteruumi ootama. Maha istunult nägin kohe, et mul on imetilluke puuk käsivarrel. No mida. Tagasi tualetti ja õnneks polnud see elukas veel jõudnud mulle sisse ronida, võtsin ta lihtsalt paberiga ära. Vot siis mõnusat pargis istumist. Ette rutanuna võin öelda, et samal õhtul võtsin ka lapselt ühe puugi jalasäärelt välja, nii et nüüd on meil mõlemil 2-3 nädalat vaja enesetunnet jälgida, kas mingit palavikku ei teki.
Hambaarstiltoolil istudes polnud muud teha kui ingleid paluda, et hambaarst mulle haiget ei teeks. Seekord läks õnneks, hamba närv oli ise ära surnud ja puurides ei tundnud midagi. Sain ajutise plommi sisse ja uue aja 2 nädala pärast.

Nüüd oli veel tund aega aega ja läksin Selverisse, et midagi söögipoolist kaasa osta lapsele - midagi sellist, mida meie kolkapoes ei müüda. Näiteks mingeid paremaid komme, jogurteid ja kohukesi, lihakaid viinereid jmt. Teel bussijaama on aianduskauplus - kui oleks aega ja raha, kus seal veedaks aega ja ostaks . . . ! Seekord õnneks aeg pani piirid, rahale oli hambaarst enne juba piirid pannud, seega sai vaid lapsele lubatud päevalilleseemned ostetud. Ja siis bussi peale ja koju! Ah, kuidas mulle ei meeldi linnas käia.

Jõudsin koju just lapsega ühel ajal, kes tuli muusikakoolist. Temagi oli kuumusest pisut šokis. Õue sööma polnud mõtet minnagi, seal oleks paha hakanud, õnneks köögis oli jahedus ja lasime linnakraamil hea maitsta. Aga aiahoolikud nagu me oleme, ei saanud me tuppa pikalt passima jääda - ikka aed kutsub ju, taimed janused . . . Ajasime kõige õhemad suvekleidid selga ja siis kastma. Lapse kastsin ka üle, küll nautis teine. :) Kõik lillekastid ja amplid olid kuivad, jõudsime õigel ajal ära päästa. Laps nii naudib kastmist, tema jätkas veel lillepeenardega ja kastis ära kõik viimati istutatud taimed. Lõpuks panime teki aeda varju maha ja niisama uimerdasime kuni temperatuur hakkas õhtu saabudes normaliseeruma. Üldse polnud isu 21.00 magama sättima hakata, uni poleks ju niikuinii sellise ilmaga tulnud, seega olime tund aega kauem üleval. Aga siis vajusime ka üsna ruttu ära. :) Laps oli veel frustreeritud, et sellise ilmaga peab veel 2 nädalat koolis käima! No ega tema üksi, mina ju ka. Lohutasin, et peame ikka vastu, suvi on ju kohe-kohe käes. Aga ega ei mäleta küll kordagi, et üle 30C kuumusega oleks pidanud kevadeti veel koolis käima.

Öösel tuli siis veel vihmavaling pisukese äikesega ja kastis meie kastetud aia veelkord põhjalikult üle. :)


Laupäev, 17. mai 2014

Lõpuks üks tõsiselt tegus päev selja taga!

Täna oli siis lõpuks see päev, kus sai tõesti hommikust peale kuni pimedani aias mütata. Mitte et see mul kohe plaanis oleks olnud kui ma hommikumantlis õunapuu all istusin ja kohvi nautisin. Kägu kukkus taamal ja metstuvi huikas. Aga amplid oli küll plaanis lõpuks oma kohale välisukse ette riputada ja rõdukastid aknalaudadele tõsta, ja need asjad saigi kõigepealt tehtud. Istutasin siis veel ühe korvitäie rippuvat põisrohtu. Ja täitsin lilledega ka vana aiakäru - luuderohulehised pelargoonid, kard-hõbepaelad ja rippub sarvkannike, selline kooslus sai siis sinna.  Ei jõua ära oodata, et näha, kuidas nad kõik üle kärvuserva alla voogama hakkavad. :)
No ja siis hakkasingi tasapisi suvelilli istutama. Selleks tuli kõigepealt kõik peenrad läbi kõblata ja kohati ka rohida. Ja siis ma istutasin - nii kaua kuni silme eest võttis uduseks ja tundsin, et enam ei suuda ühtki uut kohta taimedele välja vaadata. Siis läksin tuppa keha kinnitama. Söögi olin juba hommikul targu valmis teinud, samuti oli poes käidud, nii ei pidanud nüüd väsinuna selliste asjadega tegelema hakkama. Laps rõõmustab viimased paar päeva juba oma uue ratta üle ja kimab sellega ümber maja sõita - nagu siis kui ta veel väike oli. :D
Peale väikest puhkepausi sai jätkatud, kust enne pooleli jäi. Ja ega ma päris valmis saanudki, pimedus hakkas peale tulema. Aga küll töö alles kiitis tegijat! Kui mitu tiiru käisin ikka aias, et end kiita lasta. :) Kangesti tahaks vanikkuljuse ka juba lapse majakese äärde ära istutada, ehkki igal pool kirjutavad, et juuni algul alles tohib . . . no paneks äkki ööseks katte peale. Ta nii tahab ronida juba mul toas. Ah, parem ei planeeri - aiaasju ei saa planeerida, läheb, kuidas läheb. :) Võibolla homme ei liiguta ma lillegi ja panen vaid kurgiseemned idanema. :P Ehkki plaanis on sama ennastunustavalt rügada nagu täna - no nii hea tunne on kui päeva lõpuks kui kõik kohad valutavad, ja seda asja pärast. :D

Neljapäev, 15. mai 2014

Tore päev :)

Üks soe, mõnus ja ka parajalt tegus päev möödas. Sain lillepoest lõpuks oma kauaoodatud suvelillede mulla kätte ja istutasin lilled rõdukastidesse ära. Töö, mida võib ainult nautida. :) Taimede valik oli mul küll väga lai, kuid valisin siiski ripp-petuuniad, sest need olid kõige suuremad. Nende vahele istutasin viltlehe taimed - 60cm kastidesse siis 3 petuuniat ja 2 viltlehte. Kokku 6 kasti ja need jäid kasvuhoonesse, sest ööseks lubati -1C. Ütlus, et täiskuuööd on külmad, peab siis paika. Hetkel vaatabki aknast sisse suur tumekollane kuu nagu kook. :)

Siis tegin ära tüütu töö, vedasin tagaaiast minema kaevamisel välja tulnud telliskivid - 3 kivi korraga, aga tehtud sain.
Ja järgmine tüütu töö, kaevasin üles kõik maapirnid. Kunagi sai need aeda toodud vanadele söömiseks - alandab ju maapirn suurepäraselt veresuhkrut. Keegi neid aga ei söönud ja ei saa ka pahaks panna - mina ka ei suuda neid suust sisse võtta, ükskõik kui tervislik. :D Õitseb ta sügiseti väga ruttu ära, vaasis ka ei seisa, seega välja kõik nad aiast. Lapsel tuli hiilgav idee külvata selle koha peale päevalilled. Varakevadel oligi juttu, et peaks päevalilli kasvatama, on talvel seemneid lindudele omast käest võtta, aga ei tea, kuidas ma selle täiesti ära olin unustanud! Nüüd siis saab tehtud, vaja vaid seemneid. Tegelikult tahtsin selle koha peale seisma panna vana aiakäru ja sisse suvelilled külvata. Selle võib aga päevalillede ette asetada, veelgi uhkem. :)

Toalillede seas tekitab hetkel aga põnevust bugenvillea, mis üleöö õiepungad välja aias. Tundub, et puu hakkas jumet võtma siis kui hakkasime lapsega teda veega pihustama. Sai ta kuu aega tagasi Bakkerist tellitud ja poleks uskunud, et ta nii ruttu õitsema läheb! Kui asi nii kaugel on, siis pean küll pilti tegema. :)  Bakkerist tahaks veel paar laternakujulist solaarvalgustit tellida aga see jääb juunikuusse - sel kuul ma midagi enam aia tarbeks ei osta, seda ma lubasin omale ja pool kuud olen juba suutnud sõna pidada. :P Isa sünnipäev on ka kuu lõpul tulemas, ei ole siin midagi rahaga priisata.

Kolmapäev, 14. mai 2014

Keegi tööd ei tee, ainult unistatakse :)

Kogu tänane aiatöö seisnes selles, et rohisin kasvuhoone ära kui käisin sealt õhtul rediseid ja salatit toomas. Polnud just suur töö. Nagu igal aastal, jõuan ma esimese rohimise rediste vahelt alles siis ära teha kui nad juba lõppema hakkavad. Saak oli igal juhul kenakene sel aastal - redised on kõik närimata olnud maakirbu poolt või kes iganes see närija muidu on.
Salatit jagub ka juba tüütuseni, nii et vitamiinipuudust pole ilmselt vaja enam karta. Järgmine laar rediseid ja salateid on avamaal ka juba üleval, samuti sibulad. Teised seemned pole veel tärganud.

Käin iga päev mitu korda päevas ka tagaaias oma esimest uut roosipeenart kaemas - kisub kohe sinna. :) Roosid on kõik kenad ja pungades, kes vähem, kes rohkem. Peenra ümbert on aga ainult naat. Nii ma siis mõlgutan mõtteid, kuidas see peenravahe kenamaks teha. Kas kaevata läbi, juurida naat välja ja külvata muru? Või panna astmeplaadid ja vahele külvata muru? Olen googeldanud igasugu aiateede variante aga arvatavasti jään esialgu lihtsalt muruvariandi juurde. Kui ma nii tubli olen . . . sest ruutmeeter naati kaevan ma välja tund aega, on elu näidanud. Peaks omale mingi preemia välja panema kui ma selle tehtud saan, et mingigi stiimul oleks. :)

Tagaaed on üldse üks avastamata maa veel. Aastaid tagasi tahtsin ma sinna ainult puid ja istutasingi alustuseks paar sirelit, vahtra ja tamme. Kuna sirelid jäid märgistamata, siis isa niitis nad teadmatusest lihtsalt maha. Kahest tammest üks on nüüdseks inimesepikkune, teine aga ainult päkapikkune. Ei teagi, mis sellele teisele seal ei meeldi. Ja vahtra istutamine oli üldse viga. Esiteks kasvab see igavese kiirusega, teiseks puistab oma seemneid igale poole, nii et mul on aed täis pisemaid ja suuremaid vahtravõsusid. :S Võimalik, et ma võtan ta üldse maha, ehkki hästi ei raatsi - enda istutatud puu ju ikkagi.
Muu maa tagaaias on aga söötis maa, aia ääres vaid igasugu puid kasvamas - kibuvitsad, lodjapuu, viirpuu ja hiiglaslikud saared (aiast väljapool). Nii ma siis mõlgutan juba varakevadest peale mõtteid, mis sinna aiaosasse siis veel võiks istutada. Hortensiad ja rododendronid on kaks suurt soovi, kuid ei suuda ära otsustada, kumb variant. Hortensiatega poleks muret, nad kasvaks suht ruttu ja oleks ka aknast vaadates kena vaade. Rododendronid võluvad aga oma uudsusega, pole neid kunagi kasvatanud, nad on mu ammune unistus, samas kasvavad nad aga aeglaselt. Samuti pole kindel, kas mõne puu vari seal piisav on, et neid lõunapäikese eest ära varjata. Teiseks vajaksid nad suure turbapeenra projekti. Ilmselt jääb hortensiate ehk mõistuse hääl peale. :P
No aega on - ega ma ühe suvega jõua kõik projektid ellu viia.
Pealegi on suvel vaja ka lapsega mere ääres käia, kuumade ilmadega kas või iga päev. Kui varem ma olin suur rannas lebotaja, siis viimastel aastatel on see mulle vaid suur ajaraiskamine. Eelmisel suvel suutsin lapse isegi pehmeks rääkida, et hakkaks lõuna asemel õhtuti rannas käima. No et väiksem nahavähi risk ja nii. Varem sai ikka juba lõunaks randa mindud, vahel varemgi ja kui siis kella 14-15 vahel naasime, olime mõlemad kuumusest nii läbi, et mina hea meelega varisesin voodisse ja tukkusin seal õhtuni, laps magada ei tahtnud, aga oli muidu väsinud ja tusane. Täielik päeva raiskamine. Ok, nüüd jõudsin oma mõtetega lausa juulikuusse välja . . . :P

Teisipäev, 13. mai 2014

Sinise esmaspäeva asemel ootamatu puhkepäev

Eile oli siis nii, et laps jäi haigeks ja olukorda hinnates oli näha, et targem oleks seekord hoolduslehele jääda - palavikus last ikka üksi koju ei jäta.
 Kuna tüdruk on juba nii suur (11a.) ja minu töötundide arv päevade lõikes väga erinev, kord 2h, kord 6h, sekka isegi päev vaba, siis polnud oma paar aastat hoolduslehel olnud - laps lihtsalt polnud nii ammu raskemalt haige olnud. Tüüpiline põdemiste muster olnud ikka selline, et paar päeva kurguvalu, paar päeva nohu, paar päeva köha ka (või siis mitte) ja siis terve. Mis on ikka lihtne põdemine, võrreldes aastatetagusega -  lõputu köha kuni oksendamiseni, kõrge palavik, kopsupõletik, astma diagnoosi saamine, puue . . . Kuni siis ühel hetkel hakkas asi ikka paremuse poole liikuma ja lõpuks kasvas tüdruk astmast välja.

Aga eile siis kuniks laps tukkus, sai isegi herned maha pandud ja 2 amplit istutatud. Lihtsalt nemeesiad istutuskassetides olid nii suureks ja lopsakaks läinud, et lausa karjusid suurema ruumi ja toidu järele. Ei siin olnud enam aega kolmapäevani oodata, mil lillepoodi mulda lubati tuua - kallasin viimased lillemulla jäänused kottidest amplitesse, kõige peale tühjendasin idanemata jäänud seemnete karbid ja vedas, sain täis küll.

Õhtul vaatasin aknast välja ja mõtisklesin, et mida nüüd siis süüa võiks teha. Pilk jäi pidama porrulaukude vaol, need on mul vist oma 3-4a juba täiesti iseseisvalt kasvanud ja väljas talvitunud. Maikuus on nad alati juba nii jämedad, et on ülim aeg nad ära süüa, muidu lähevad õitsema (nagu eelmisel aastal juhtus :P). Otsustasingi siis peotäie porrulauke vormitoidu jaoks tuua. Ilma labidata neid kätte ei saanud ja sedasi kangutades arutlesin seal, et harvendaks nad siis ka kohe käigu pealt ära. Mõeldud-tehtud. Ja kuna ilmateade lubas 2 päeva püsivat vihma, jätsin kastmise osa üldse tegemata. Öösel siis tuligi vihm ja ladistab siiani.

Täna tuli ka Repsust vastus aprillis tehtud eeltellimusele, et saadavad taimed ära. Oi-oi, mis sealt kõik tulemas on - 7 hostat, 4 leeklille, 5 helmikpöörist, korea kitseenelas, hiina latern, täpiline iminõges,  bergeenia, raudrohud ja hulk aed-kukekannuseid. Küll nüüd läheb siblimiseks kui need saabuvad. :) Kõik puha uued asjad ka, mida ma pole kunagi kasvatanud (va leeklilled) - vaja enne veelkord tudeerida, et nad ikka sobivasse kohta saab istutatud.

Nüüd on oodata veel vaid ühte tellimust Juhanist - 3 asalead, roos Augusta Luise ja roniroosid Flammentanz ja New Dawn. Ma väga loodan, et nad veel viivitavad saatmisega, sest neile taimedele ma pole küll suutnud veel ühtegi sobivat kohta välja mõelda! Ma ei tea üldse, mis mul arus oli kui ma suure hurraaga need asalead tellisin. Jah, ma olen juba üle 10a. rododendroneid aeda soovinud, kuid on selge, et neile on vaja turbapeenart ja sel kuul mul pole vahendeid, et sellega tegelda. Juunis, palun väga, siis olen ma selleks valmis. Aga no olid alla hinnatud ja pidin kohe ostma, vahel harva võib ju lasta end ilusate piltidega ära meelitada. :) Küll ma neile ka kohad leian ja selle turbapeenra rajatud saan.
Samuti pole mul aimu, kuhu võiks mu aias sobida Flammentanz. Üks tühi ronitaimede redel mul oli, kuid selle hõivas elulõng Piilu ehk Piilupart, nagu mu laps seda kohe kutsuma hakkas. :) See koht oleks roniroosile vist ka liiga kuum olnud - lõunapoolse heleda seina ääres . . . Ma olen tegelikult juba kuu aega aias ringi uidanud, et sellele roosile kohta otsida ja alati on see lõppenud sellega, et olen hoopis aia kutsele järgnenud ja tööd vihtuma kukkunud. :P Ok, kui ta nüüd saabub, siis ma olen fakti ette seatud ja küll ma siis selle koha ka leian. 

Pilte pole ma ikka veel postitustesse lisanud, ehkki ikka plaanisin seda ka tegema hakata. Aga küll ma nad tagantjärele lisan, las päike tuleb enne välja. :)

Laupäev, 10. mai 2014

Lühikeseks jäänud laupäev

Tänane laupäev jäi lühikeseks ja lõpetas selle paduvihm. Olen õppinud taimedega koos vihma üle rõõmustama. Teisest küljest on kahju, et aias ei saanud mitte midagi teha. Külvata vaja ju veel herned, nuikapsad, lehtpeedid, kaalikad, istutamata on ikka veel kõrvitsad ja suvikõrvitsad. Eile sai ka vaid ruutmeetri jagu uue peenra pinda tagaaias naadist puhastatud, siis ajas vihm meid tuppa.

Hommikul ei saanud õieti vedama. Oleks tahtnud nagu midagigi aias teha, samas ei tahtnud ka käsi määrida, sest lõunaks oli vaja minna kooli emadepäevakontserdile ja olin hommikukohvi kõrval juba küüned ära lakkinud. :D Nii ma siis lugesin internetist, mis  uut, vaatasin toa- ja kasvuhoonetaimed üle, kastsin mida vaja, väetasin toataimi, käisin lillepeenraid imetlemas . . . sinna see aeg läks.
Kuna laps oli juba mõnda aega uut toalille luninud, olin talle eile lillepoest ühe säntpoolia ostnud, muude õitsvate potilillede valikut seal nagu polnudki. Lillemulda ei olnud IKKA veel müüki tulnud - no mida lillepoodi, kolmapäeval pidi tulema.
Säntpoolia kohta sai loetud, et tahab valget, kuid mitte täispäikselist kohta, öösel soovitavalt madalamat temperatuuri, ikka alla 20C, ja et mitte üle kasta. Samas tahtvat kõrget õhuniiskust, mille hoidmiseks võivat talle lausa aukudega kilekoti peale tõmmata. Njah, sedasi läheks raskeks õiteilu imetlemisega.
Hetkel on meie uus elanik köögis läänepoolsel aknalaual, kus ööseks on küte väljas. Õitseb seal oma kaunite helelillade õitega. Lugesin lapsele sõnad peale, et mitte kasta mulda enne sõrmega katsumata. Ennast ka katsun veekruusiga eemal hoida. :P Tahaks end ju uue taime puhul kuidagi kasulikuna tunda - tahad juua, süüa, veel midagi? Luuderohtude puhul olen õppinud end kastmisega tagasi hoidma ja nad edenevad suurepäraselt. Üks sõbranna ütles isegi, et pole kunagi nii lopsakaid luuderohtusid näinud. Peaks pildistama ja lisama siia hiljem - inimesed ikka lisavad pilte blogidesse, ma pole veel sinnamaale jõudnudki. :P Need luuderohud on mul aga kõrgel kappide otsas, nii et üle korra nädalas pole mul viitsimist veepudeliga nii kõrgele turnida ja see näib neile meeldivat.

Nüüd siis ongi õhtu käes, laps vaatab loodussaadet ja mina vaatan aknast igatsevalt aeda . . . peenravahedes on juba loigud. Vaatasin just järele, et homseks ka ei luba ilmateade teistsugust ilma, alles esmaspäevaks, kui on vaja tööle minna. Peale tööd, kudenud tunde ja paksu peaga minust suurt aiatöö tegijat pole. Eriti kui on teada, et ei saa end päris võhmale rügada kuna õhtuks peab veel pisut jõudu jääma tööasjade ette valmistamiseks. 3 nädalat veel jäänud ja siis hakkab suvi, puhkus! Kogu aasta läks kuhugile kiiresti, märkamatult, kuid need viimased nädalad, need küll nii venivad. Lapsed väsinud, ise väsinud . . . tahaks ainult aeda peituda ja rügada ühe päevagi hommikust õhtuni - küll see annab hea tunde!

Kolmapäev, 7. mai 2014

Külm, vihm, potimajandus

Ei tea, kas vahepealsetest jäistest ilmadest põhjustatud masendusest tuli vahepeal mingi viirus kallale, mis pani aias rügamise ootele. Ainus, mis sel ajal tegin, käisin soojalt riidesse pakituna kasvuhoones taimi vaatamas ja kastmas. Nemeesia, petuunia ja rippuv põisrohi pikeerimiskastides vajavad nii hädasti juba ümber istutamist! Selgus aga, et lillepoes ei ole müügil suvelillede mulda - vot siis, väikese koha eripära . . . Oleksin pidanud sellega aegsasti arvestama ja kohe rohkem mulda ära ostma - see tuleks lausa omale kirja panna, et järgmisel aastal targem oleks.

Nüüd on aga päike taas tagasi, küll mitte täissoojakraadidega, kuid neid lubati alates homsest. Õue istuma minna aga veel ei saa, taguots hakkab külmetama.

Kõrvitsa ja suvikõrvitsataimed on aknalaual ka nii suured juba, et lausa õiepungad küljes. Igal aastal olen unustanud nende seemned õigel ajal mulda panna - sel aastal siis mõtlesin, et vaat panen juba aprillis. Tulemus siis selline paks padrik aknalaual. :P Ma kardan, et ma panen nad siiski homme maha, kile alla muidugi.
Pikad kurgid ja tomatid on ka juba kasvuhoones kasvamas, kusjuures kurkidel on alumised lehed külmavõetud - kasvuhoone on meil selline nagu on, praod sees ja vana ja lagunev . . . Minu unistus on saada teine kasvhoone veel lisaks, kus kasvatada ka paprikaid (mis praeguses kasvuhoones pole kunagi edenenud) ja viinamarju. Unistada võib - unistused kipuvad täituma. :) Ehkki ma ei tea, kuidas, sest tööalaselt pidi järgmisest aastast kitsamaks minema - rohkem tööd sama palga eest ja ilmselt ka töötundide vähenemine . . .

Lisaks vohab aknalaual mehhiko vanikkuljus. Kui nad mul juba kardinast kinni haarasid oma kombitsatega, lõikasin neil kõigil ladvad maha - las harunevad enne kui õue kolivad. Nemad on mul kavas mängumajakese näotu seina äärde istutada, et selle ära varjaks. Loodan, et varjavad - ma pole neid varem kasvatanud. Ja õisi oleks ka tore näha. :)

Siis on mul toas veel 3 ilusat luuderohulehist pelargooni, õiepungad juba küljes ja puha. Kahe paki peale kuuest seemnest 3 idanesid. Ja need polnud odavad seemned! Kui tahta neid kõigisse rõdukastidesse, siis on selge, et taimi on odavam osta kui ise ette kasvatada. Kuid seda ei saa ma mingil juhul teha, sest juba uuest aastast hakkab mind alati vaevama kohutav rohenäppude sügelus! Seega pean ikka kallimat teed minema ja kõik ise ette kasvatama.
Samuti õitseb mul juba üks virkliisu toas ja teisedki on juba kes rohkem, kes vähem pungas.

Mis mul kuidagi ei edene, on rippuv sarvkannike, ripplobeelia ja suutera - hirmus aeglaselt kasvavad! Tegelikult pole nad oluliselt suuremad kui kuu aega tagasi. Kasvuhoones on neile ilmselt külm - kuid ma olen nad ju ööseks tuppa toonud. Samuti ei naudi kasvuhooneelu tunbergia, kaksikkannus ja kard-hõbepael - ilmselgelt vajavad soojemat kohta. Kuid seda pole mul võtta - toas hakkasid nad mul koledasti välja venima. Ühtki neist taimedest polnud ma ka varem kasvatanud, järgmisel aastal tean siis, mida teisiti teha.
Samas hästi kasvavad mul kasvuhoones kuldkakar ja viltleht.

2 amplit sain aga paar nädalat tagasi juba istutatud, need ripuvad mul nüüd kasvuhoone laes ja näevad head välja - sisuliselt ööpäeva jooksul viskas nemeesia amplisse saades kohe õiepungad otsa, mida olen nüüd regulaarselt näpistamas käinud, et nad veelgi tihedamaks läheks. Nemeesia istutasin siis amplite külgedele kahes reas (kokku 12 taime) ja peale istutasin 3 püstist petuuniat ja keskele ühe kuldkakra. 35cm amplid siis, kookosesisuga, kiletükk põhjas. Ampleid polnud ma ka varem kunagi teinud, tudeerisin enne hoolega veebis, et mitte vigu teha. No et kasta piisavalt, kasutada õiget mulda, so siis suvelillede oma ja kindlasti lisada istutamisel pihutäis pikatoimelist väetist. Seda kõike sai ka tehtud ja olen väga põnevil, kuidas nad välja hakkavad nägema kui õide puhkevad. Oluline olevat ka taimede kärpimine, et õieilu pikendada. Näib siis kas kõik õnnestub ka praktikas nii nagu teoorias. :) 2 amplit on mul veel vaja istutada, need siis ootavad, millal lillepoodi õiget mulda tuuakse . . . Sama asja ootavad lillekastid. Sel aastal tahtsin ju  maja kõikidele aknalaudadele lillekastid panna - eks näis, kas õnnestub, sarvkannike jt. peaksid siis küll juba kiiremini kasvama hakkama!


Pühapäev, 4. mai 2014

Roosidest


Mõte aed tõsiselt käsile võtta ja korda teha sündis tegelikult mitte ammu. Siis kui laps ütles, et tema tahab omale tagaaeda mängumajakese juurde roose, ja hästi palju . . .
Enne seda olin arvamusel, et aed olgu põhiliselt puhkamise koht, kus on ideaalne kohvitassiga õunapuu all istuda ja lasta soojadel päikesekiirtel põski paitada (see on tegelikult siiani mu meelistegevus nr.1!). Ja vahelduseks eesaed korras hoida, et seal õunapuu all ka viisakas vaade oleks - kuna see on koht, kus külla tulnud sõbrannadega istuda ja aega veeta saab. No ja tagaaias siis hoida köögiviljapeenrad nii palju korras, et saaki saaks. Viljapuud ja marjapõõsad, neid ma ei puutu ja kandku palju kannavad - ja seda on alati olnud rohkem kui tarbida jõuab.
Nii pisuke või paljuke aias tegutsemine ei murra konti ja annab vaid energiat, nii kui sõrmed mulda pista. Nii arvasin ma seni, olin arvanud viimased 10a.

Talvel, mil aga kevadeootus oli nii suur ja suvi valusalt kaugel, sai selle igatsuse vastu üle pika aja mõned aiaajakirjad tellitud. Kõigepealt "Kodu & Aed" ja "Maakodu" ning peale mõnepäevast kaalumist, no et kas liiga paljuks ei lähe, ka "Kodukiri". No et saaks ehk sisutus- ja aiainspiratsiooni.
Seda inspiratsiooni on nüüdseks saanud nii palju, et ütleme, viimased paar kuud, mu viimane raha on läinud taimetellimuste, amplite, lillekastide jmt. tarbeks! Hakkasin juba vaat et süümepiinu tundma, et enam kogu raha lapse peale ei kuluta. :P Et seda viga parandada, tellisin talle nüüd kauaigatsetud uue jalgratta ära. Selle väljaminekuga oli selge, et järgmisel kuul mingeid uusi taimtellimusi ei tule, vaja selle asemel olemasolevatele keskenduda. :P

Tulles nüüd aga tagasi selle juurde, et laps soovis tagaaeda roose, ja palju. Noo mul polnud kavas küll sinna naati kasvanud ja metsikusse aiaosasse hakata mingeid peenraid rajama, ammugi mitte suursugustele roosidele! Lapsele ma seda küll ei öelnud, vastupidi - et OK, saavad olema. Lootuses, et ehk läheb see tuhin tal lihtsalt üle, või unustab ära, nagu ennegi ette tulnud. Sest ma ei tea roosikasvatusest mitte midagi. Ja ma ei olnud huvitatud mingit erihoolt nõudvaid taimi oma aeda tooma, mis vajavad asjatundlikku lõikamist, katmist, väetamist ja mida kõike veel.
Aga no lapse soov, miks mitte huvi pärast siis uurida, kus neid roose müüakse ja kuidas neid hooldatakse. Nagu tellitult, oli ühes viimases "Maakodu" kevad-suvi numbris ka artikkel kirglikest roosikasvatajatest. Mulle meeldivad inimesed, kes teevad midagi kirega . . . Ma ei tea, mitu korda ma seda roosiartiklit seal lugesin, kuid asi päädis sellega, et panin sealt omale 28 erinevat nimetust roose kirja ja suundusin siis otsustavalt internetti nende otsingutele! Võib vist öelda, et armusin roosidesse esimesest pilgust - nii kergesti armuv siis olen. :D

Rohkem mul ei õnnestunud osta oma nimekirjast kui 9 nimetust, siis tuli eelarves piir ette: Summer Song, Auguste Luise, Lady Emma Hamilton, Alfred Sisley, James Galaway, Maurice Utrillo, Novalis ning 2 roniroosi - New Dawn ja Flammentanz.
Tegelikult mul süda põksus kui ma selle tellimuse ära tegin . . . Mõtlesin ikka, et see ei saa ju olla, et meil saavad olema roosid! Ja veel seal metsa kasvanud tagaaias. Kujutasin ette, et varsti tuleb veebipoest teade, et see ja see sort on otsas ja tulevad alles järgmisel aastal . . . Tegelikult tuli teade küll - et roosid on saabunud ja saadetakse välja aprilli lõpul. :) No selle peale polnud enam ootamist - teatasin lapselegi seda rõõmusõnumit, ning kibekiiresti labidad/ämbrid kaasa ja tagaaeda, läbi naatide peenart kaevama! 
Aega see võttis päevi, kuid ära tegime. :) 11a. laps on ikka tubli aiatööhuviline mul sel aastal. Ega eelnevatelgi aastatel läks ta vahel omal algatusel midagi rohima või kõplama, kuid sel aastal on ta täitsa aedniku mõõtu juba. :)

Kui need kuninglikud kõrgused siis ühel reedel saabusid, siis kasti avades hakkas mu süda taas erutusest põksuma - kui suured ja võimsad nad olid! Nii suured isegi, et mul oli tegu, et nii kõrget ämbrit leida, kuhu nad vette panna nii, et pookekoht ka vee all oleks. Lõpuks sain ühed mahutatud ämbrisse ja teised kastekannu, ja tõstsin ööseks keldrisse. Õnneks oli nädalalõpp ees ja oli aega laialt, et istutustöödega tegelda.
Istutatud ma nad sain, enne sai veel internetis kõik üle loetud ja isegi videosid vaadata, et kõik ikka õigesti saaks tehtud - ei saa ju sellistel kõrgest soost lilledel lasta teadmatusest välja minna . . .  Nüüd oleme käinud iga päev neid mullakuhilaid vaatamas, kust vaid otsad paistavad. Ei jõua ära oodata, et saaks mulla tagasi laiali ajada ja jälgida nende kasvama hakkamist. Et kas nad tõesti kasvavad nii kõrgeks nagu pildil ja on nii suurte õitega - ja lõhnavad . . . kujutan juba seda lõhna ette . . .

Algus tehtud!


Selline külm ja rõske ilm (+4C!) oli ilmselt vajalik, et selle blogiga lõpuks algust teha. :) Muidu oleks taas otsejoones aeda läinud, jälle üks päev möödas, üht-teist tehtud ja sinnasamasse ka unustatud . . . Mõtlesin juba mõnda aega, et oma blogi oleks üks selline tore koht, kus hiljem oleks hea tagasi vaadata, mis üldse tehtud on saanud. Muidu näeb aiatöö välja nii, et teed ja rabad, ise aga ei mäletagi hiljem, kust üldse alatud sai, kuhu tänaseks välja on jõutud.

Blogi nimi tuli iseenesest nagu harilikult mu aias tegutseminegi. Kui tihti olen aeda minnes öelnud iseendale (või lapsele) - et ei täna ma küll midagi ei tee, teen vaid väikese tiiru aias. Ja siis see väikene tiir saab paaritunniseks müttamiseks, vähemalt  . . . No aed kutsub, noh. :) Ja ei suuda vastu panna ka.

Loodan, et asju kirja pannes saab ehk ka rohkem asju lõpetatud ja vähem jääb pooleli. Ma pole küll kogenud blogija ega tea, kas see asi ikka toimib, et distsiplineerib või nii. :P Elame, näeme.