Reede, 22. aprill 2016

Päikesesoe

Aprill on olnud nii ebaõiglaselt jäine, et pole isegi tuju olnud end suurt liigutada - eile tuli isegi lörtsi . . . Samas mingeid hulle öökülmi pole olnud, taimed on juba mõnda aega kasvuhoones katteta hakkama saanud. Mereäärse elu eelised.
Täna oli aga hommikust peale soe ja tuulevaikne, tõi kohe tegutsemistahte tagasi. Ehhki need teod jäid suures osas tubaseks. Hommikul pikeerisin 2 kassetitäit lõivilõugasid ära, siis vaatasin oma järelejäänud seemnepakid üle, et kas on veel midagi külvata. Oli. Püramiidjas kellukas, lõhis-mungalill ja valge Delavay ängelhein said mulda.

Aed on mul nüüd taas mõne roosi võrra rikkam - paar päeva tagasi saabusid Põltsamaa roosid:
Dr. Eckener - kurdlehine
Rosa Helenae - rambler
Ispahan - Damaskuse roos
Blush Damask
Blush Damask tuli tegelikult eksikombel, olin selle asemel tellinud hoopis Rosa Sancta, kuid ei hakanud teda tagasi saatmisega solgutama, istutasin koos teistega maha. Ei see üks damaskuslane mu aiale liiga tee - parem ongi, mida rohkem, seda uhkem. Andsin Põltsamaale siiski eksitusest teada, et mul on Püha Roosi ka ikka vaja. Ja juba järgmisel päeval saadeti mulle mu Rosa Sancta järele ning pakis oli üllatuseks ka üliõhnav roosieseep Bulgaaria roosi õlist. Selle sai laps kohe endale, ta jumaldab kõike roosilist ja roosilõhnalist. Seebi viisin vannituppa, tühja karbi panin lapse tuppa ja isegi sellest piisas, et tuba roosilõhnaliseks muuta.

Peale rooside istutamise polegi viimasel ajal aias midagi teinud. Tahtsin täna fotokatiiru teha ja krookuseid pildistada, nemad olid aga juba õitsemist lõpetamas. Nüüd on mul vaid nädalavanused klõpsud sellest, kui nad alles avanema hakkasid, ehkki lõpuks oli neid ikka kena laiguke:

Jeanne d'Arc
Pickwick

Mammoth on võimas - täitsa oma nime vääriline:

Minu sinilillekribal - milline rõõm igal kevadel avastada, et ta ikka alles on:

Ülejäänud tegevused olid kõik tubased. Söögitegu, aknapesu, koristamine, rullbiskviiditegu . . . päike annab ikka nii palju energiat.
Ja õhtul olin ametis filmiteemalise nikerdamisega - õmblesin lõpuks valmis lapsele voodipesu Miyazaki animefilmist "Howli liikuv kindlus". Selline ta pidi tulema . . .


. . . ja selline ta sai. Värvid on tegelikult õiged - olin lihtsalt õhtuks liiga kutu, et pildikvaliteedile suuremat tähelepanu pöörata:

Materjale sai tellitud igast maailma otsast. Kanga kujundasin Gimpis ja printida lasin USA's Spoonfloweris. Tutid tulid teisest maailma otsast, Hiinast ja kandipael Saksamaalt. Õmblemine oli sealjuures kõige väiksem asi. Suurem osa aega kulus, et mustrit piltide pealt kätte saada. Selle projektiga oli näha, et pole eriti mõtet pingutada, et kõike täpselt järele aimata. Esiteks see muster. Kui erinevatest vinklitest vaadelda, siis oli see iga kord isesugune, kordused ka ei klappinud. Noppisin, niisiis, lihtsalt siit-sealt detaile ja panin nad Gimpis üldmuljet silmas pidades kokku. Naersime lapsega, et tea kas Miyazaki oskaks kahtlustada, et kusagil teises maailma otsas keegi hull üritab tema joonistatud voodipesu järele teha ja poriseb, et muster ei klapi. :P
Teiseks kõik need tutid . . .

. . . härra Miyazaki joonistades ilmselt ei vaevanud pead, kuidas Howli voodipesu üldse pestud saab. Mina pidin sellega aga arvestama ning vähemalt tekikotil tutid ära jätma. Padjapüüridel ei tahtnud aga kuidagi tuttidest loobuda. Lõpuks nuputasin neile nurkadesse aasad, kust saab nad enne pesu ära võtta:

Ja lõpuks matrejal ka seadis piirid. Kui ma selle kanga ligi aasta tagasi Spoonflowerist tellisin, olid lapsel väiksemad padjad ja tekk kasutusel. Vahepeal sai aga suuremad ostetud ja nüüd tuli juba kalkuleerida. Kui patjade tagaküljed sai ühevärvilisest samblarohelisest tehtud, siis kandipaela lihtsalt ei jagunud. Tekikoti serv sai seega topeltrea asemel vaid ühe ääristuseks. Laps aga ei kurda ja  arusaadav ka - tema ju pole pidanud seda mustrit nii pikalt ekraanilt jõllitama kui mina. :P




Esmaspäev, 18. aprill 2016

Õhkan õndsusest :)


Eelmine nädal pidi kõigi eelduste kohaselt tulema vaikne - ei mingit töömurdmist, pidin rannet hoidma. Oksalõikurit ei puutunud, pikeerisin hoopis toas taimi ja külvasin. Mulda said kurekell-ängelhein, ibeeriselehine tukalill, aed-balsamiin ja sinine kurekell. Pikeerisin ära teise kassetitäie kaenal-lõhiskellukat, puna-valge sitsilille, jaapani humala ning jalapeno pipra. Huvitav, et pikeerimata taimed nägid kopsakamad välja kui pikeeritud - et siis ongi parem pikeerimisega hiljaks jääda?
Siinkohal tahaks presenteerida ühte isekülvanud nalja, keda ma detsembrist saati ämbliklille pähe toas sossutanud olin. No ämbliklille ma eelmisel kevadel sinna potti ju külvasin. Kardan, et tema liigikaaslased pole kunagi nii head elu nautida saanud . . . :P Noh, nimetage, kellega tegu?


Aiategudeni jõudsin alles neljapäeval kui avastasin, et labidat juba annab käes hoida ning läksin ja kaevasin haldjaringi suuremaks.
Reedel läks soojemaks ning patt oli tuppa jääda. Uitasin fotokaga aias, kolisin taimekassetid kasvuhoonesesse ja vaatasin, millises seisus on imelille juurikad keldris. Olid teised sellised mitte just imelises konditsioonis - pooled hallitasid, ülejäänud siiski kõvad. Tahaks juba maha panna - tea, kas peavad aprilli lõpuni seal vastu . . .
Haldjaroosi The Fairy tõin ka keldrist välja, lõikusin teda tsipa ja istutasin ümber. Ööd veedab ta nüüd kasvuhoones, päeval on õues. Samuti väetasin ära aiaroosid, seekord puhta lämmastikuga (Ammooniumsalpeeter+S).

Laupäeval saabus aga õnn minu õuele. Õigemini kaks õnne. Istusin arvutis, et koguda täpsemat infot peatselt saabuvate pargirooside kohta. Olin oma lehega peaaegu valmis jõudnud kui tuli postimees ja tõi mulle mu Schultheis roosid. Oi, siis läks kiireks. Pistsin roosid vette, printisid värskelt kogutud info välja ning peale kiiret hommikusööki läksin, paber näpus, aeda uitama, et uutele tulijatele sobivad kohad leida. Eks mul need vabakujulise heki mõtted meelel olid kui nad tellitud sai. Kohta üle vaadates oli aga selge, et mingeid roose maha panna ei saa kuniks need vana kirss ja kuivand ploom seal aianurgas edasi istuvad. Ja see tõdemus viis järgmise õnneni, sest sel aastal võttis isa mind kuulda! Tahtsin kohe hüpata rõõmust - lõpuks ometi saab midagigi liikuma! Taime- ja peenramajandus on aias juba mõnda aega minu käe all, kuid suuremad otsused nagu seesamune puude maha võtmine või aia tegemine on isa lubamise taga kinni ning iga võit selles vallas raske tulema. Kui siis järgmisel hommikul naabrimehe saag vinguma hakkas ja puud langesid, tahtsin kohe õndsusest õhata. 

Sel päeval sai hobuse moodi rügatud. Naaber tükeldas maha võetud puud ära ning vedas puuriida juurde, mina kogusin oksarisu kokku ning panin tule otsa. Ranne küll vingus kohate oksi tõstes, üritasin teda mitte koormata - kes mul siis roosid ära istutab kui ta jälle errorit ette lööma hakkab . . .
Naaber, hea mees, kooris saega ka me vanad kuused alumistest okstest vähe lagedamaks, nii et sai seegi koht vähe viisakamaks. Kui siis viimnegi praht oli riisutud ja põletatud, olin nii võhmal, et poleks tahtnud sõrmegi liigutada. Õige töö pidi aga alles nüüd lahti minema - rooside istutamine. 10 auku kaevata, õigemini 10 +3, sest osa roose pidin kolima. Õhtuks olin . . . nii läbi, kuid õnnelik. Polnud vist ühtegi kohta, mis poleks valutanud ja selline tunne oli, et ei taha kunagi enam ühtegi roosiistikut näha. Kunagi aga upub see aiaäär mul lõhnavatesse pargiroosidesse, ah . . . ! Kaua seda oodata tuleks - 7, 10 aastat?
Nüüd peaksid kõik mu peamised roosiunistused täidetud olema. Ok, Põltsamaalt ja Roosojalt on veel mõned pargikad tulemas, kuid neid pole palju ja osa auke on juba ette kaevatud. Peenraroose ma enam ei ihka, neid poleks mul kuhugile panna.

Täna hommikul ärgates avanes aga silmale vihmapestud aed, mis oli üleöö rohetama löönud. Kõige eredamalt rohetas naat . . .








Pühapäev, 10. aprill 2016

Ühekäeline

Eile oli nii külm ja paksu uttu uppuv päev, et ei tahtnud ninagi välja pista. Aeda ma aga ometi imbusin ning veetsin seal suurema osa päevast ja loodetavasti jätsin sinna ka mõne kilo.

Alguses sai nipet-näpet tehtud, seadsin kuslapuud paremini redelile, väetasin ja kastsin pojenge, siis suundusin vaarikaid ja marjapõõsaid lõikuma. Seda tööd oleks vabalt võinud õhtuni teha, kuid ühel hetkel ranne vääratas ja mingi valus krõnks käis läbi. Ega pooleli jätta tahtnud, lõikusin põõsad ära, vaarikad jätsin pärastiseks. Alles tuppa minnes hakkas käsi igast küljest valutama.
Ega osanudki alguses midagi tehagi - ma harilikult ei tõmba omale mingeid traumasid ligi. Lõpuks omaenese tarkuses määrisin käe saialillesalviga sisse, tõmbasin villase randmesoojendaja peale ja et talle rahu anda, pugesin teki alla.

Selline kuur mõjus nii hästi, et olin paari tunni pärast jälle õues, seekord fotokaga. Kõik pildistavad ninasid ja esimesi õitsejaid, minul pole veel ühtegi kevadist pilti ette näidata. Tuleb kas või osadki sibulikud pildile püüda, enne kui nad läbi õitsevad.

Märtsikelluke on alati esimene, kes meie aias õied avab ning neid jagub siiani:


Lumikellukesed õitsevad palju rutem läbi, taustal alustavad sillad:


Võrkiirist Harmony mul just nii vähe ongi - 10-st tellitust tuli mullu kevadel üles 5 ja tänavu 4. Sügisel tuleb selle hõreda seisuga midagi ette võtta, võrkiiriseid on kohustuslik omada pundina. Ja nad on vist mu aia kõige kärtsuvärvilisemad õied üldse. Teaks vaid, kuidas seda värvi pildile püüda:


Eelmisel aastal tellitud mustal lumeroosil oli isegi rohkem õisi, kuid tõin nad poolsuletud olekus vaasi, et ehk lähevad lahti - ei läinud. Loodetavasti püsib see mul järgmise kevadeni meeles ega hakka siis sama katset kordama.


No ja mõned ninad ka siis - iga aiahull postitab kevadeti ninasid. Eks need ju olegi, mis aednikku mitu korda päevas õue imetlema meelitavad, eriti veel kui tegu on uute ninadega:


Kas minu silmad näevad sel aastal esmakordselt püvilille õie ära?


Mis siit siis  tuleb? Kah püvililled või? Pole aimugi:



Ka krookused on juba nädalajagu õitsenud, sombus ilma tõttu on nad aga kinni ega saa pilti teha. Kui nüüd nartsissid ja tulbid ka lahti lähevad, siis on pidu. See praegune on vaid soojendus, intro.

Kuna ranne tundus täitsa OK olevat, vahetasin fotoka oksalõikuri vastu. See tööriist tekitab sõltuvust nagu E621. No ja tuppa tulles olin jälle samas seisus, mis enne . . .  Käsi kui tules ja kasutu, ehkki paistes pole midagi. Mingi lihase venitus ilmselt. Tuli infrapunalamp välja otsida. See on muidu väga kiire abimees olnud, ei vea alt, paraku pole ta tänaseks kätt tagasi toonud, ainult valu leevendab pisut. Peab õppima nüüd ühe käega asju tegema - õnneks õige käsi jäeti mulle alles.

Reede, 8. aprill 2016

Esimeste aiatööde nädal

Nädala algul sai esmakordselt aias mütatud. Mõtlesin, et lähen lõikan need viimased 2 hortensiat ära, kui aed võttis nööbist kinni ja palus, et ma ka sügisesed lillepealsed ära koristaks. Mida ma ka rõõmuga tegin. Kõik nägi kohe hulga tsiviliseeritum välja, ehkki ikka liiga pruun veel - tahaks juba rohelust! Praegu õitsevad lumeroosid, sillad, krookused, lumi- ja märtsikellukesed ning võrkiirised. Kuid kõik need ninad . . . kes kõik sealt tulemas on, uued ja vanad olijad - pole veel ühelgi kevadel nii põnevil olnud!

Täna ajasin roosidel pidulikult mullakuhilad laiali. Rõõm oli näha, et kõik olid elus, kel rohkemal, kel vähemal määral rohelist. Kõige paremad nägid välja valge roos, Damaskuse roos, sammalroosid ja burboonroosid. Viimaste pärast olin just kõige rohkem kartnud. Samas rambler New Dawn, kes eelmisel aastal hästi talvitunult pikkade võrsetega suvele vastu läks, peab sel aastal nullist alustama. Kõik pealsed kuni mullatud osani on külmavõetud. Võibolla oleks pilt teine kui oleks katnud. Ei tea, pole katmist kunagi proovinud. Lugesin, et katte alla tulevad hiired ja siis tuleks sinna mürki panna - kuid meil on ju kass. Kui see sinna maiustama peaks tahtma minna . . . siis olgu juba pigem lühem roos. 

Kui jutt juba loomadele läks, siis eile oli selline paras hull päev. Neljapäev on mul muidu mõnus päev - lõunast vaba ning pikk nädalalõpp ees. Sel hommikul oli aga kurb avastus - must liivahiir oli surnud. Ega me nende vanust ei teanud. Kui nad meile toodi, siis must tundus kohe vanem olevat. Kui valge oli selline paras rahmeldis, siis must pigem flegmaatiline - nagu yin ja yang. Eriti kui keras magasid. Õigeid nimesidki ei osanud me neile välja mõelda - kutsusimegi, Must ja Valge. Viimastel päevadel oli Must aga järsult loiumaks jäänud. Eks liivahiirte lühike eluiga ole teada, kuid seda poleks ka osanud arvata, et juba aasta pärast matame esimese . . .
Laps oli kodus haige ja nuttu jätkus . . . Lubasin talle siis, et käin õhtu poole linnas ära ja toon uue hiire. Liivakaid ei tohi ju pikalt üksi jätta, surevad kurvastusse. 
Peale tööd sängitasime Musta kuuse alla ning mina seadsin peagi sammud Rakvere bussi peale. Olin enne internetis eeltöö ära teinud, bussiaegu vaadanud, loomapoodi helistanud. Arvestasin, et kui saan 15 minutiga loomapoes käidud, jõuan veel varase bussiga tagasi. Vastasel korral tuleks veel 3 tundi järgmist bussi oodata, mis pole, hiir näpus, suurem asi väljavaade . . . Kuid kõik klappis ning olin juba enne viite kodus tagasi. 
Uus hiireke on karamellikarva ja alles väike ning nimeks sai ta oma väljanägemise järgi demi-Cappuccino. Valge hiir sai tema kõrval uueks nimeks Latte. 
Panime demi-hiire kogu transpordikastiga hiirepuuri, kus siis valge kohe selle ümber erutatult sibama hakkas. Mõne aja pärast tegime vahetust ja täna hommikul lasksime juba demi-hiire suure hiire manu. Valges tärkasid kohe ematunded ning kui demi-hiir julges lõpuks jooksuratta alt peidikust välja tulla, lakkus ta pisikese üle. Peagi rabasid nad juba koos pappi ja heina närida ning väsides jäid teineteise kaissu tukkuma. Nii kiiret harjumist polnud me küll oodanud.

Homme seisab ees suur rooside lõikamise ja väetamise töö. Pärast ilmselt oigan, et ei ühtegi roosi enam, sama sügiseti roose muldades . . . Seda hala tuleb aga õppida ignoreerima. Egas sellepärast saa loobuda roose juure ostmast, et nendega on paar korda aastas palju tegemist.


Reede, 1. aprill 2016

Lapitööd

Pärast päikesepäevi anti siinkandis vahelduseks aasta esimest vihma. Parasjagu, ei mingit uputamist, kuid ämbri sai ikka täis toalillede tarbeks. Tahtsin just aiale kasulik olla, lõikasin ühe hortensia ära ja Jaapani enela Macrophylla maani maha, kui vihmapiisad ajasid tuppa. Ja sinna ma jäingi, sest toas ootas mind seelikulappide maailm, kuhu võib end ära kaotada.
Ega mul mingit erilist vajadust seeliku järele polnud, neid suviseid on mul siin rohkem kui kanda jõuab. Kuid olid paar lapse väikest seelikukest, mida ei raatsinud ära visata ja tekkis idee teha neist üks lapiseelik, mis aga väga lapitekilik välja ei näeks. Olin neid tükke juba paar päeva ladunud, vaadanud kord ligidalt, kord kaugelt, täna siis õmblesin kõik kokku. Ja ennäe imet - saigi seelik.  Kanda võime seda lapsega mõlemad, oleme sama mõõtu, tema vaid pikem.



Õigetes toonides ka:



Pildi pealt ilmselt ei paista, kuid seelik on tõesti suvalistest juppidest kokku õmmeldud ja jupid omakorda tükkidest, kuid mustrisse sobitatud. Kodus ja külapoes käimiseks käib küll.



Kuna ühe eelneva postituse kommentaariumis arvati, et Bloggeri ummistamine on täiesti OK tegevus, siis siia sobikski nüüd näidata, mida ma mõni aasta tagasi kahest lapsele väikseks jäänud kleidist õmblesin - voodipesu ja hunnik ilupatju. Ise ka imestasin, et paarist 5-aastase lapse kleidist nii palju teha saab - juurde lisasin ainult triibulist kangast. Pildid on kahjuks udusevõitu:

 

Lähemalt ka - rull:


Süda:


Roosipeenar:



Kuu:


Väike padi:


Suur padi:


 Magamise padi:



Pärast sellist komplekti ei tahtnud laps "tavalist" voodipesu enam üldse näha, niisiis õmblesin talle veel ühe lux-komplekti, mida kasutada kui teised pesus on, + voodiseeliku (seeliku varjus järelvalmivad sügiseti tomatid väga hästi):




Tort:



See kuu, narmaste ja kuumaastikuga,  on minu lemmik:




Valge roosipeenar:


Ja veel üks padi, mille tehnika ma eesti keeles ära olen unustanud, ingl. k. smocking:



Pärast sellist väntamist panin oma vana Vesta mõneks ajaks kasti ära. Nüüd on aga lood nii, et kuna laps on tänaseks minust pikem ja oma tekist välja kasvanud, siis kogu see rikkus sai nüüd minu omaks. :D Temale teen aga juba uut komplekti.

Ja kui ma juba hakkasin neid õmblustöid siin näitama, siis lisan lõpetuseks veel ühe pildi satsikardinast. See luuderohumumm seal akna peal on praeguseks ka juba kõvasti üle meetri mees.


Ja tegelikult ei ole ma üldse mingi õmbleja tüüp, ma pehmelt öeldes vihkan õmblemist. Kuid töö käigus vist saan sellest üle - või unustan ära. Kasulik kohe kui vahel midagi meelest läheb. :)