Aktsioon öölilled

. . . on nüüdseks edukalt lõpule viidud. Kogu tagaaed sai mõne päevaga ära rohitud ja kobestatud ning igale poole öölilli külvatud, valgeid ja lillasid. Peale pikka uurimist ja vaatlemist oli selge, et ega peale öölille kedagi teist ei ole, kes juunis peale tulpe nii massiliselt õitseks ja lõhnaks. Täidaksid selle 3 nädalat lausrohetamist ära. Ning mulle meeldivad pastelsed ja summutatud toonid. Eks neid aktsente ole mul ka, aga need on kõik olnud emotsiooniostud. Eriti eesaias on mul hetkel selline hullumeelne plahvatus - Flammentanz ja halli (Fraseri) kuningakepimeri kiiskavad kõrvuti, hoia või silmi kinni kui mööda lähed. Aga olgu, kuniks ma sinna midagi muud välja mõtlen. Eesaed ongi pigem selline väravast sisse astuja pilgupüüdja, tagaaed on koht, kuhu mind kisub, ja last ka. Mitmeid kordi päevas lähme sinna roose nuusutama, istume majakese trepil, kuulame linnulaulu ja kuuskede kohinat ning ajame juttu. Oleme ikka vaadanud, et peaks mingi aiapingi sinna kuhugile panema, kuid pole sellist kohta, kus oleks parem istuda, kui majakese trepil. Kui see putka kunagi kokku kukub, siis sinna see pink ilmselt tulebki, mitte enne. :D

Mõned vaated ka tagaaiast. Sellist asja juhtub harva, et kõik saab korraga rohitud, harilikult on nii, et kui ühest otsast lõpetad, on teine juba jälle rohus. Roosid alles alustasid piltide tegemise aegu, neid on veel vähe näha:

Ja mulle meeldib, et rooside ja pojengide õitsemisel pole vahet sees:

Nurmnelke on mul igal pool, Ülle poolt lahkelt jagatud. On ikka rõõmsad õitsejad!

Nurmnelgid

Kellukaid olen ka tagaaeda toonud:

Kellukas Sarastro

Laialehist kellukat on mul mitmes kohas. Eesaias on nüüdseks juba õitsemine lõppemas . . .

Laialehine kellukas

. . . tagaaias aga veel täies värskuses . . .

. . . ning saarepuude all alles alustamas. Tagaplaanil need pikad oksad on veel pungas kurekellukad:

Keskmine kellukas, ise külvatud paar aastat tagasi. Roosa õitses ka eelmisel aastal, sel aastal on kadunud, nuuks!

Keskmine kellukas

Muskus-kassinaerist olin ammu soovinud, eelmisel aastal jõudiski minuni Suvelillekeselt ja veel kelleltki.

Muskus-kassinaeris Alba

Kukemagunaid ka vupsab siin ja seal isekülvist üles - kuidas ma nendeta varem üldse elatud sain? :D

Võsa-raudrohtu on mul nii ees- kui tagaaias, jõudnud minuni Suvelillekeselt ja Kristiinalt. Tagaaias peavad nad end paremini üleval, ei lamandu, ja mulle meeldib, kuidas nad seal rooside vahel õõtsuvad. Tuleb kõik sinna üle kolida:

Võsa-raudrohi

Mõned kaasaegsed roosid ka, vahelduseks eelmise postituse vanaaegsetele:

Alfred Sisley

Summer Song

Lady of Shalott

Benjamin Britten

Novalis

Kadakalt paari aasta eest minuni jõudnud Siberi iiris Wine Wings näitas esimest korda oma õisi. Seni ma polnud isegi kindel, kes ta on, arvasin, et tradeskantsia. Ja lilla on just minu värv:

Siberi iiris Wine Wings

Ka piimjaõieline kellukas on Kadakalt:

Piimjaõieline kellukas

Piimjaõielise kellukaga oli niisugune lugu, et paar aastat tagasi sain ma selle palaviku. Sellised asjad on tegelikult ohtlikud, üldse ei pea taimega kokku puutuma, et nakkust saada, vabalt võib juba raamatust pilti vaadates haigestuda:

Pilt raamatust "Tasha Tudor's Garden"

Enne, kui Kadakas oma piimjaõielise mulle appi saatis, olin reanimatsiooniks tellinud eBay'st ühe Loddon Anna nimelise, tema on mul aga hõredam. Võibolla piimjaõielistega saabki suure puhmiku juures pilti teha alles nii vanana, nagu Tasha Tudor?!

Piimjaõieline kellukas Loddon Anna

Rambler New Dawn talvitus seekord nii hästi, et pidin esmakordselt kõrgema toe kasutusele võtma. Nüüd peab õite avanemist ootama:

Veel üks aiaelanik - ja pilt meenutab mulle, et ma polnud seda ammu lõpetatud valget Islandi kampsunit veel üles pildistada jõudnudki . . .

Roosipostitus

Mu roosid talvitusid kõik eeskujulikult, vaatamata sellele, et esimest korda jäid nad mul muldamata. Eelmisel aastal muretsesin omale esimesed pargiroosid ning veel mõned vanad roosid juurde ning olen neid nüüd vähehaaval jäädvustanud.

Sajalehine roos Reine des Centfeuilles on väga pikaajaline õitseja! Vist juba kuu aega on õied peal, ei pudista absoluutselt kroonlehti ega näita mingeid märke vananemisest. Sellist asja poleks ma küll oodanud, peaks lausa kevadel veel mõned sajalehised juurde tellima. Väga tugev lõhn on tal ka, mis on minu jaoks roosi juures üks olulisemaid kriteeriume, peale haigus- ja talvekindluse.

Sajalehine roos Reine des Centfeuilles

Näärmekas kibuvits Amy Robsart. Kroonlehed on tal südamekujulised, lõhn on õrn ning lehed õunalõhnalised. Õied avanevad järk-järgult, kuid õitsevad suht ruttu läbi. Samas kõik need põõsa all vedelevad südamed on nii armsad. Ja värv on väga erk:

Näärmekas kibuvits Amy Robsart

Damaskuse roos Ispahan. Väga tugev lõhn ja kopsakad õied, mis püsivad peal päris kaua.

Damaskuse roos Ispahan

Damaskuse roos Blush Damask. Eksikombel tellimusega saadud, kuid oi kui hea eksitus - nii põneva värvi ja keeruga õis! Väga tugev lõhn ja õied püsivad peal täitsa kaua.

Damaskuse roos Blush Damask

Remontantroos Reine des Violettes. Ma isegi ei mäletanud enam, et olin omale nii tumeda sametise roosi tellinud! Õied on väikesed ja kirjud ning lehed kontrastselt helerohelist tooni. Põõsas on terve ja ohtralt õienuppe täis, keskmiselt tugev lõhn.

Remontantroos Reine des Violettes

Kõik uued ei ole veel õisi avanud, osad on hilisemad. Järgnevad juba mu vanad olijad.
Burboonroosid on mulle eriliselt armsad. Louise Odier on tänavu pea minu pikkune! Õite nuusutamiseks kummardama ei pea, lõhn on väga tugev:

Burboonroos Louise Odier

Burboonroos Reine Victoria õied on nagu pojengil. Eelmisel aastal kolisin ta teise kohta, nüüd on tal palju suuremad õied. Väga tugev lõhn, lehti on tal ainult palju haugatud, ei mäleta, et eelmisel aastal seda muret oleks olnud.

Burboonroos Reine Victoria

Burboonroos Mme Pierre Oger. Armsad pallikujulised õied, väljapoolt tumedamad. Ja ikka burboonroosidele omane väga tugev lõhn:

Burboonroos Mme Pierre Oger

Nii armsalt kerasse keritud õis:

Burboonroos Boule de Neige. Puhasvalge ja igal aastal aina tublim õitseja. Väga tugev lõhn:

Burboonroos Boule de Neige

Burboonroos Mme Lauriol de Barny. Hästi suurte ohtrate rippuvate õitega ning kõrge kasv, saab ka kummardamata nuusutada. Romantilise mulje jätavad need rippuvad kapsad ning lõhn on väga tugev:

Burboonroos Mme Lauriol de Barni

Burboonroos Mme Isaac Pereire. Suured lopsakad õied, pilkupüüdev värv ning lehti tal ei sööda. Väga tugev lõhn muidugi ka:

Burboonroos Mme isaac Pereire

Burboonroos Mme Ernest Calvat' kolisin eelmisel aastal paremasse kohta ning sel aastal õitseb kohe ohtramalt ja palju suuremate õitega. Väga tugev burboonlasele omane vana roosi lõhn. Vaid pildistamisega jäin hilja peale, siin viimane värske õis:

Burboonroos Mme Ernest Calvat

Burboonroos Zéphirine Drouhin. Veel üks tugeva värvitooni ja kauni ja õiekujuga burboonroos. Lehed on kontrastiks helerohelised ning varred punakad. Taustal Kristiina aiast pärit kortsleht:

Burboonroos Zéphirine Drouhin

Valge roos Maiden's Blush. Algusest peale on kasvanud korralikuks põõsakeseks ning õitseb rikkalikult. Väga tugev lõhn ja õied püsivad hästi.

Valge roos Maiden's Blush 

Eelmisel aastal sai muretsetud ka tema sõsar Great Maiden's Blush. Pidi olema sama, ainult suuremate õitega, kuid vara vist veel võrrelda - hetkel on nad küll üsnagi võrdsed:

Great Maiden's Blush

Damaskuse roos Mme Hardy. Puhasvalge tubli õitseja ja väga tugev lõhn. Tal on see iseloomulik nupuga südamik. Saab näha, kas ka järgmisel aastal õitseb ta hilise pojengiga ühteaegu, nagu siin pildil näha:

Damaskuse roos Mme Hardy

Peenraroose on saanud küll igal aastal üles pildistada, neist väga pilte ei jahigi, käin ja nuusutan niisama. Kui ehk vahel mõni kohe tahab kaamerasse jääda. Nagu romantikaroos Heritage. On ikka peene väljanägemisega daam ja milline šifoonkleit! Väga tugev lõhn:

Romantikaroos Heritage

Miskipärast ei õitse tänavu mu kollaseõieline Hugo kibuvits (Rosa Hugonis). Eelmisel aastal nägin tal esimese õie ära, oli tõesti kollane ja healõhnaline ning mitte haisev, nagu enamus kollaseid kibuvitsasid. Ka Harison'i kollane kibuvits pole mul veel õisi näidanud. Temaga oli mul üldse algusest peale ebaõnn - saadeti vale roos, eelmisel aastal sain siis uue asemele, loodetavasti ikka õige. Kui nüüd õied ka ära näeks.

Ülejäänud roosid on veel nuppus, seega tuleb millalgi roosipostitus II teha.

Belle'i punane kostüüm

Aias toimub praegu igasugu asju, enam ei pea kurtma, et midagi ei õitse - kõik õitseb, ja lõpuks ka roosid, mu lemmikud. Viimastest tahaks omaette teema teha - ma ikka üritan nad sel aastal kõik pildile saada, kogun klõpse.
Köögiviljaaia olen kontrolli alla saanud, nüüd püüan tagaaias sama kaugele jõuda. Eriti tühjade kohtadega, et need umbrohuvabaks saada ja uued seemned külvata. Habenelki juba külvasin, nüüd on vaja öölilli külvata. Ja osa tulpe üles võtta, kes olin kunagi pottidega maha pannud. Ilmaaegu - mutid meil tagaaias ei mölla, on need aastad näidanud.

Kuna ilmad on sellised mitte just otseselt rannailmad (kampsun ja villaseid sokid peavad ikka läheduses olema), siis lähevad mu tubased meisterdamised edasi sama hooga, nagu külmadel aastaaegadel. Viimati valmis mul Belle'i punane kostüüm filmist "Kaunitar ja koletis". Juba kinos käies hakkasid mul sõrmed sügelema neid kostüüme järele teha - nad olid nii võluvad oma lihtsuses. Eriti sümpaatne oli lugeda, et kasutati põhimõtteliselt materjale õiglasest kaubandusest, käsitsi kootud ja orgaanilisi materjale, taaskasutust ning kangad värviti taimedega. Sinised toonid saadi indigoga, punased krappi juurtega jne. Näiteks oli punase kostüümi kehaosa esipaneel tehtud nõgesekangast.
Seda kõike oleks olnud mul raske järele teha, hea, kui üldse mingidki ligilähedast tooni kangad kätte sain. Õnneks on mul siin väärt kaltsukad mõnikümmne sammu kaugusel kodust, kust sain parimad leiud.

Kõige rohkem kibelesin ma tegelikult sinist kostüümi järele tegema, kuna aga punase materjalid sain enne kokku, alustasin sellest. Selline oli kostüüm filmis (keepi ja jakki tegema ei hakanud, talvel ehk) - klippi saab näha siit:

. . . ja siin minu tehtu:

Särgi osas mul vedas, selle sain kaltsukast. Varrukaotsad tuli ümber teha, satsid ära võtta, muidu oli täitsa üks ühele õige asi, hulk vaeva säästetud:

Kehaosa kanga sain ka kaltsukast - suure tüki, et jaguks harjutamiseks. :D Mul polnud ju aimugi, mis lõike järgi üldse teha. Tegelikult polnudki vaja palju harjutada, kohe esimese korraga õnnestus ja lõiked konstrueerisin ka ise.
Seelikukanga tellisin UK-st, hirmus nunnu, broderiikangas. Peittaskud tegin ka seelikule, lihtsalt niisama, et igav poleks õmmelda. Põlle kanga tellisin Spoonflowerist ja muster on originaalne, kuna kunstnik, kes selle maalis, oli selle lahkelt oma kodulehele riputanud. Pisut Gimp'is nokitsemist, et see printimiskõlbulikuks saada ja tulemus sai selline:

Siit tuleb aga mu järgmine projekt, Belle sinine kostüüm - materjalid on juba peaaegu koos . . .