Pühapäev, 26. oktoober 2014

Koon ja küpsetan

Vahepeal on saanud siin isegi -8C üle elada. Mida selliste temperatuuride ja vileda tuulega ikka muud teha kui istuda toas, kududa ja küpsetada. Iga päev mõni kook, leib või sai tuleb ahjust välja, muul ajal liigutan sukavardaid. Midagi peab ju tegema aiaigatsuse leevendamiseks! Sokid ja salli sain juba nädalaga valmis, nüüd võtsin uued sokid käsile, need saavad sõbranna lapsele jõuludeks.

Peale külmaperioodi ei ole aias enam mingeid värve ka alles jäänud - kõik on ühtlaselt pruun. Isegi viimasena säranud lilla hortensia tõmbus üleöö pruuniks. Täna võtsin end niipalju kokku, et ajasin vatid selga ja tõstsin ammu närbunud ja külmavõetud petuuniakastid aknalaudadelt maha. Pisut harjumatu ilme on kohe majal ilma nende kastideta. Kuid pole hullu, küll ma need kastid varsti millegi igihaljaga täidan ja tagasi tõstan.

Kolmapäev, 22. oktoober 2014

Roosid mullatud

Täna sai tehtud sügise üks tähtsamaid töid, muldasin roosid ära. Esimest korda elus siis külmaõrnade roosidega talvele vastu. :)
Lugesin enne internetist kõiksugu õpetusi ja vaatasin videosid, kuni siis valisin oma kesktee. Kõigepealt eemaldasin kõik lehed, õitsvad õied jätsin alles ja osa tõin ka vaasi, kuid midagi muud ei lõiganud. Lehti lõigates desinfitseerisin kääre enne iga uue taime juurde minekut Cutaseptiga, viina on mul vähe kodus, seda ei raatsinud raisata. :P Siis panin mõned väikesed kuuseoksakesed pookekohtade ümber ja kuhjasin peenra enda mulla roosidele peale, nii kõrgelt kui andis. Mullapind oli juba pisut jääs, tuli labidaga läbi hakkida, et pehmet mulda kätte saada. 20cm vist sai ikka täis, ma loodan, kõrgemaks ei õnnestunud kuhilaid ajada, juba hakkas muld maha varisema. Nüüd näeb mu roosipeenar oma kuhikutega välja kohe nagu roosiaiandis. :)

Roosid mullatud, tulin tuppa soojenema ja lapsega suppi sööma, pärastlõunal muldasin ära ka elulõngad ja liblikapõõsa. Külm aga mõnus oli üle pika aja aias rahmeldada viimase aja kudumise vahepeale. Kudumine on tegelikult jube igav tegevus, kuid samas ka sõltuvust tekitav, mis on kummaline - et millega ta küll kinni hoiab? :P Väheke on võrreldav aias rohimisega, samas rohides saab vähemalt maaenergiat, kududes ei saa ju sedagi. Aga mingit soojust sellest kudumisest siiski ikka kiirgab - kes teab, äkki see tuleb villast.


Esmaspäev, 20. oktoober 2014

Udus on ilu

Täna hommikul ärgates tervitas akna taga selline lummav sügisromantika - udu, raagus puud, vaikus ja soojus (+10C). Ehkki hetkel on puhkus, tuli korra tööl ära käia. Sellise värske ilmaga oli mõnus nina välja pista - ja see lõhn! Mis seal udus küll sedasi lõhnata võib?
Päeva jooksul see lumm küll hajus ja vihma hakkas sorinal sadama. Tundub, et viimased lehed jäävadki riisumata . . .

Isegi kui poleks vihma pärast toas pidanud istuma, poleks niikuinii muud saanud teha, sest laps on haige. Igavaheajaline värk . . . Ega siis muud olnudki teha kui tuiasin allkorrusel, kütsin ahjusid, tegin ahjukartulid ja saiataigna valmis, kudusin sokke, haige laps ise ka kudus voodis sokki. Õhtuks said saiad lõpuks valmis ja mõlemad sokikannad ka, nüüd jäävad vaid sääred kududa. Vahepeal lugesime kordamööda raamatut "Minu pere ja muud loomad". Arvasin, et olin selle kunagi läbi lugenud, kuid ilmselt olin segi ajanud teise raamatuga, "Loomaaed pagasis". Seega kui laps lugemises ja itsitamises pausi tegi, võtsin ise ka selle raamatu kätte, mis mul lapsena lugemata jäi - parem hilja kui ei kunagi. :)

Reede, 17. oktoober 2014

Lihtsalt hea aeg

Lapsel hakkas vaheaeg ja nii ka minul - mis saab veel paremat olla. :) Isegi öökülma ei pane nii heas tujus pahaks, mis sest et ta mu petuuniad ära võttis.

Teiseks saabus täna mu Bakkeri facebooki loosikingitus - ja täitsa asjaliku sisuga! 3 Fiskarsi köögiviljanuga (teravaid nuge mul just oligi hädasti vaja), 10 prisket nartsissisibulat (suureõieliste segu), siis veel üks käsikõbla ja niisama tiluliluna üks hea tuju DVD. Kõige rohkem rõõmustasin nartsissisibulate üle - panin nad kohe maja ette mulda.

Kusjuures eile, ma ei tea, mis mul pähe lõi, otsisin üles viimased Bakkeri kataloogid ja täie enesestmõistetavusega tegin kummastki 2 tellimust - jõulukaktus, 2 ratsuritähte ja vahulill. Kummagagi veel 2 üllatuskingitust ka tulemas. Tõele näkku vaadates, no eks nad nende üllatuskingitustega mind tellima meelitasid - aga kes mulle muidu ikka üllatuskingitusi teeks! :P Kuniks mul nendega aga halba kogemust pole olnud, võib ju tellida. Samas olen sealt ostnud vaid selliseid asju, mida mujalt kätte ei saa. Ka Jaapani kameelia tahaks sealt millalgi ära tellida - seda samuti ei oska kusagilt mujalt otsida. Lillepoodidest ehk saaks, aga mulle ei meeldi ju linnas käia, eelistan ikka kõik ostud, mis vähegi võimalik, veebist sooritada.

Õhtul tegin ära aga hulk aega edasi lükatud töö - kudusin oma islandi kampsunile uued varrukaotsad. Olid teised juba nii ära kulunud . . . On see kampsun mul ju lausa igapäevaselt kasutusel, ja seda juba teist aastat, v.a. suvekuudel, täpsemalt nädalatel. Ses mõttes universaalne riietusese, paras kanda nii jahedatel suveõhtutel kui talvel.



Esmaspäev, 13. oktoober 2014

Kudumishooaeg on alanud

Kui kallis lellenaine Malle meil suvel külas käis, tõi ta ühelt kaltsukaretkelt mulle kotitäie lõngasid kaasa. Et äkki koon talle ka talveks midagi, näiteks sokid. Eks ta teab mu kudumiskirge. :) Ja ju siis need sokid-kindad, mis on saanud talle kinkida, on sobinud kui juurde soovitakse.
Kui siin vahepeal need jäised päevad olid, saigi kudmisvardad välja otsitud. Et rutiini vältida, tegin algust kohe kahe asjaga - sokid ja õlasall Mallele. Sall hakkas kohe kiiresti kasvama - kudusin kuni lõng sai otsa. Tegin uue lõngatellimuse ja jätkasin sokkidega. Kuna see on mul siin ikkagi aiablogi, mitte käsitööblogi, siis pildi tegin aias. :P



Muidu käsitööblogisid lapates olin ikka imestanud, et miks inimesed viivad oma pooliku kudumistöö õue, et seda siis kusagil märgade lehtede või lume peal pildistada. :D Sain sellele nüüd ka vastuse kui toas pildistamiseks kuidagi sobivat kohta ei leidnud - õues on lihtsalt parem valgus!

Aiatoimetustest nii palju, et tegin karbitäie pistikuid - luuderohulehised pelargoonid ja virkliisu. Ma ei ole kunagi varem pistikuid teinud, seega olen põnevil, millega see asi lõpeb. :)



Eile õhtul teatas laps veel kriitiliselt, et meie püsikupeenrad veranda otsas ei olevat üldse korras - et peaks rohima. Olgu või oktoober, kui on vaja, eks siis rohime. Puhastasime peenrad umbrohust ja puulehtedest ja lõikasime kärbunud oksad ära. Vaade sai tõesti palju viisakam. Ehkki palju on juba musta mullapinda - hilissügistest õitsejatest on mul tõesti puudus. Samas tänu kevadistele taimeostudele ja planeerimistele on sel sügisel aias juba ka rohkem värvilaike ja kontraste kui varem - helmikpöörised, kukeharjad, viltleht, täpiline iminõges, kollase tooni omandanud hostad jne. Neid kontraste on järgmisel aastal veelgi juurde vaja. Kuna tagaaia kõige uhkem õitseja on olnud viimastel nädalatel sinine hortensia, siis kindlasti kuluks mõni selline ka eesaeda värvilaiguks ära. Eriti kena oleks kui neid oleks terve rivi . . .

Pühapäev, 12. oktoober 2014

Sügisvärve aeda

Nädalalõpp on toonud ainult kaunist sügisilma - ilmateade ei pidanud oma vihmalubadustest kinni. :) Eile sai siis mõnusasti aias mütatud ja lehti riisutud. Õunapuude lehed läksid lõkkesse, suurte puude lehed tagaaiast sai aga põõsaste vahele kuhjatud ja osad läksid kurgipeenrasse. Lehti veel tuleb, jagub ka kõrvitsahunnikusse järgmiseks aastaks huumust tootma.

Suvised amplid olid ka lõpuks nii kaugel oma väljanägemisega, et tuli nad alla võtta. Ehkki petuuniad veel õitsesid, olid nad ikka juba nii heledaks läinud ja näljas. Niisiis sai nad asendatud viltlehe, punaste helmikpööriste ja kukeharjadega. Siis aga tekkis probleem - kui alla võtta polnud neid ampleid mingi kunst, siis katsu sa neid tagasi saada! No ei jaksanud enam nii kõrgele tõsta, ei tooli, ei redeli otsast. Lõin käega ja asetasin nad siis trepimademetele - kah ilus.




Täna tegime aga lapsega väikese jalutuskäigu metsikusse ja mere äärde. Võtsime võileivad ja mahla ka kaasa ja tegime väikese pikniku rannas.
Tagasiteel ei saanud sügisvärve vaasi korjamata jätta - mu eriline lemmik on mariõunapuu, seda tahaks tingimata endale ka aeda saada:



Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Unetus

Ega tööpäevadel eriti blogima ei jõua, see ikka pigem puhkepäevade lõbu - mistõttu mu postitused sellised ülipositiivsed vist ongi. :P

Aga hetkel on küll aeg keset töönädalat. Eile saabusid mu 3 Aavikuemanda pojengi - istutasin nad  kohe õhinal maha. Päike ka paistis ja ilm oli soe, mitte selline jäisus nagu nädalalõpul, istutamine ka veel sinna otsa - mida veel on aednikul õnneks vaja! :) Ma ei tea, kas nüüd suurest rõõmuandrenaliinist nende pojengide üle, või hoopis oli asi täiskuus, igal juhul ei maganud eelmisel ööl silmatäitki. No ja ole siis sellise paksu peaga päev otsa tööl . . . Ega kojugi tulles ju kohe magama saa keerata -  2 ahju vaja kõigepealt kütta, söök valmis teha, kohvi ka tegin toimetamiste kõrvale - ei nüüd enne uut ööd und saa . . .  Aga ega päevad saagi vennad olla. Homme on õnneks nädala viimane tööpäev, küll siis jõuab magada ka, elu veel pikk ees. :)

Tegelikult kui nüüd järele mõelda, siis täiskuu on mulle alati pigem positiivselt mõjunud. Eriti veel kui kuu otse aknast mu peale vaatab, siis magan nii sügavalt kui nott. Järelikult võib oma unetuses siiski vaid pojenge süüdistada. :P

Pühapäev, 5. oktoober 2014

Sügisest


Sügiseti peab pidama meeles, et päevane kohv ja õhtune tee ei tohi joomata jääda - muidu võib meel järsult mossi minna (hommikukohvist rääkimata). Kohv on päeval tõsine tujutõstja ja tee õhtune küünlavalgel soojendaja. Mitte et toas külm oleks - ahju on lausa kunst nii vähe kütta, et öösel palav poleks. Aga see kontrast väljas ulguva tuulega - et saaks öelda endale: mul siin toas küll pole häda midagi. :P Kevadeigatsus on hetkel siiski suur, rääkimata suvest . . . Lohutuseks on vahepeal oodata jõule.

Tegelikult ei saanud täna üldse aeda, kui arvata välja kasvuhoones käik, et viimased tomatid ära korjata. Nägin küll köögiaknast kuidas aed kutsus mind . . . punetav arooniapõõsas ja kollased saared, roosid ja hortensiad muudkui hüüdsid - tule imetle meid! Vastistutatud kibuvitsad hõikasid - tule vaata, ega meil vett pole vaja? Aga +6C ja jäine tuul panid väljas taguotsa külmetama ja ma olin üsna kindel, et sellise ilmaga täna kellelgi vett vaja ei ole. :P

Reede, 3. oktoober 2014

Vähetoimekas

Täna laisklesin nagu pika nädalalõpu esimesele päevale kohane. :) Pea terve hommiku veetsin Seemnemaailma e-poes seemneid valides (ok, vormitoidu tegin ka samal ajal valmis). Tellimust küll ära ei saatnud, olen harjunud kaine peaga netioste tegema ja parem veel kui öö ka vahepeal ära magan. :P

Aias midagi erilist ei teinudki - kastsin ja kärpisin vaid konteinertaimi, pistsin küüslaugud maasikapeenrasse ja korjasin kasvuhoonest rohelised tomatid ära. Õhtul veel riisusime lapsega lehed kokku. Mõnus soe päev oli - päike säras kuis jaksas ja kraadiklaas näitas +13C.

Oh, ja see lubadus, et sel sügisel enam ühegi taime peale ei kuluta - see ei pidanud vett! Mis ma sain teha kui avastsin, et Aavikuemandal olid tervelt 3 pojengi müügis, mis minu soovinimekirjas, ja saadab veel oktoobris postimaksuta ka. Festiva Maxima, Mother's Choice ja Sarah Bernhardt said, niisiis, esimesena mu soovinimekirjast maha. :) Lisaks ka käputäis võrkiiriseid, sest neid mul pole aias. 
Tegelikult tuleks kevadisi sibullilli osta mitte käputäite, vaid sadade kaupa - unistus seni siiski . . . Õhtul poes käies küll näppisin neid sibullillede pakikesi - nartsiss Minnow, hmm, just see, mida ma tahan. Kuid 3 sibulat ligi 2,- euro eest? No ei.

Vahepeal uitasin ka Gardeni ja Aiasõbra veebipoes ringi ja panin hajameelselt taimi ostukorvi,  need aknad panin aga siiski õigeaegselt kinni - first things first . . . Mu lapsel on järgmisel kuul sünnipäev ja ehkki temagi oleks üliõnnelik mõne uue taime üle, siis päris kindlasti mitte päris kingituse ja sünnipäevalaua arvelt. :P

Neljapäev, 2. oktoober 2014

Esimene öökülm

Hommikul ärgates aknast aeda kiigates oli vaatpilt valge - esimene öökülm oli hoiatamata üle käinud. Eriti valged olid mu uued maasikapeenrad. Esimene  mõte õue astudes oli, et nüüd on küll petuuniatega kõik. Tööle kõmpides aina imetlesin kui kaunis oli maapind tee ääres - see taimede ja rohukõrte hõbedane siluett . . . otsekohe tuli talveigatsus peale! Pärastlõunal töölt naastes oli aga suur soojus tagasi - jalad huugasid talvesaabastes, müts, sall ja kindad kadusid kotti. Koduväraval tervitasid mind petuuniad sellise näoga nagu poleks nad mingit öökülma näinud. Ok, vedas siis.
Ja nüüd on taas pikk nädalalõpp ees, 4 päeva puhkust. :)