Külmaks on läinud

Miinuskraade on siinmail juba mitu päeva tunda antud, kord vähem, kord rohkem. Ega muud olegi kui tuleb rohkem tuld teha, siiani olin piirdunud poole ahjutäiega. Eile oli termomeeter mingi aja isegi nullis. Täna hakkasid aga miskipärast jälle varbad külmetama, mille peale läksin olukorda ilmajaama lehele uurima. Seal lubati püsivat temperatuurilangust, iga päev mõni kraad rohkem, kuni -16C-ni välja. Õnneks on puhkus ja võib vabalt nii elada, et nina majast üldse välja ei pistagi.

Täna tegin siiski kiire põike õue, krabasin kuurist lindude söögimaja, täitsin selle rasva ja helvestega ning seadsin köögi akna taha üles. Seestpoolt ilmus klaasi taha kohe vurrudega kontrolliv nägu mu toimetamisi jälgima. Linnumaja on kassi jaoks igal aastal üheks lõputute Tantalose piinade allikaks. Õnneks on linnud ruttu tema jõllitamisega ära harjunud ning põnts ja põnts vastu akent ta ka enam hüpata ei saa kuna panin mõned säntpooliapotid ette. Neid kasutab ta siis põõsastena, kuhu taha varitsemiseks varjuda. Vahel harva on ta ikka põõsastesse hüpanud ka ja paar lehte murdnud, kuid säntpoolia on vana rahu ise, ei lase end sellistest rünnakutest endast välja viia.

Aeda, ühesõnaga, sellise külmaga jalad mind naljalt ei vii. Tubased õitsejad on need, kes peavad talvisel ajal aiablogi üleval hoidma. Aga ega mul nendegagi priisata ole.
Bugenvillea hakkas mul sel aastal nii hilja õitsema, et oli enne jõudnud juba lehedki talveks maha visata. Olin kindel, et sel aastal jäävad õied nägemata ja pidin ta juba talvitumiseks esikuaknale viima, kui ta siis äkitselt hakkas neilt raagudelt  õiepungasid välja ajama. Praeguseks on ta õitsemisega juba poole peal. Maha langenud õisi ma meelega ära ei korja, mulle meeldib näiteks ka roosipeenras, kui õielehed on mullale puistatud:

Bugenvillea

Eelmisel aastal muretsetud jõulukaktus aga alles alustab õitsemist. Esimese õie avas ta oma nimele kohaselt jõululaupäeval. Ühes potis peaks olema kolm värvi, oranžist pole seni küll veel midagi näha:

Jõulukaktus

Jõuluaja ulatuslikud keetmis- ja küpsetamisorgiad on nüüdseks ühel pool, täna tegin köögis vahelduseks midagi tervislikumat - kodukootud kaneelikrõbinaid lapsele hommikusöögiks, vahelduseks pudrule. Päris Tseiloni kaneeliga tehtult said need ikka vääga head, tuleb tunnistada:

Enne pühi lippasin aga raamatukogust läbi kuna mu voodi kõrvalt puudus HUNNIK. Asi sai parandatud, ning nüüd on mul juba kaks hunnikut - vasakpoolne loetud, parempoolne lugemist ootav:

Kui aus olla, siis pool sellest kuulub lapsele, kuid igasugune lugemata raamat majas on ahvatlus, seega hoian hunnikut oma toas. Bob ja Durrel läksid tal küll kohe lugemiseks, kuid Narnia kroonikad ei tõmmanud - tema olla koolis filmi juba näinud.

Jõuluaega mainides ei jõua ma ära imestada, kuidas mul sellekohane postitus sel aastal tegemata jäi. Oleksin ikka võinud mainida, et sain jõuluvanalt panni, mis on minusuguse jaoks 100% täkkesse kink. Minu poolest võiks ta mulle lausa iga kord panni tuua, sest mu isa suudab need aasta jooksul alati kasutuskõlbmatuks muuta.

Igal juhul pole hilja praegu kõigile oma lugejatele kena aastavahetust soovida!

Nikerdamisjuttu

Selles postituses rääkisin vidinate nokitsemisest Miyazaki suurepärase animefilmi "Howli liikuv kindlus" ainetel. Seekord sai kätte võetud filmi peategelase kostüümi tegu.
Kõigepealt kübar, mis tuli Hiinast, nii sai kõige odavam. Mummud said Inglismaalt tellitud ning pael, see tuli lihtsalt kapist:

Sophie kübar

Sophie kleit oli mul tegelikult juba ammu valmis, nüüd sai ta lõpuks ka üles pildistatud - kuivõrd detsembripimedus seda teha lubas. Kleidiriidega vedas - selle sain kodust mõne sammu kaugusel olevast humanitarkast:

Sophie kleit

Alusseelik on kohustuslik - jutt käib ikkagi 19. sajandist ning seda vilksatab filmis pea igal sammul:

Kleidi taskus peab olema sõnum Tühermaa Nõialt. Selle tarbeks tuli vähe Gimp'is nokitseda:

Kuna kleidi - ja juustevärvil lasti filmis lõdva randmega muutuda, siis millalgi on kavas kleidist ka sinine variant teha:

Vahepeal sai veel üks Howli kaelakee juurde meistredatud kuna eelmisel suutsin kivi ära lõhkuda . . . Sellest polnud aga hullu, sest uus ripats sai veelgi originaalilähedasem. Helmematrejal tuli USA-st:

Kõik need meisterdamised on olnud tegelikult hoopis vahepalaks, et viilida eemale Rapuntsli kleidi õmblemisest. Siin on tõestus, et ma sellega ikkagi olen tegelenud - seelikuosa on valmis:

Kuna kleidi materjal on värvimuutev, siis on seda pea võimatu õigesti pildistada - lillat, sinist ja roosat muudkui pillub läbisegi ning tegelikult on seeliku keskosa hoopis tumedamast riidest, ehkki tundub vastupidi.
Kogu muster on arvutis kujundatud, kopeerpaberiga kangale kantud ning tekstiilimarkeritega peale joonistatud. Kõik see võttis pehmelt öeldes terve igaviku aega. :D Millest on põhjustatud ka mu hetkeline paus kleiditeos, sest pihaosa jaoks tuleb sama tee uuesti läbi käia . . . Kuid ma ei tahtud ka mustri osas järeleandmisi teha. Korraks küll käis peast läbi mõte lasta kogu materjal Spoonfloweris printida, kuid see oleks megakalliks läinud ja ma ei poolda, et meisterdamised peaksid suurt raha röövima. Samuti oli seal materjalide valik üsna piiratud - ma poleks mingil juhul õiges toonis ega materjalis kleiti saanud, ammugi mitte värvimuutvat, nagu Rapuntslil. Kanga sain lõpuks eBay kaudu Indiast. Ja come-on, kui ma oskan ise midagi teha, siis miks mitte neid oskusi rakendada . . . Laps näeb ka ema asju valmistamas - mitte ainult ostmas.
Siia otsa veel üks petlik pilt - keskosa muster on tegelikkuses palju silmatorkavam:

Siin on lõpuks näha, et keskosa on ikka tumedamast materjalist:

Selline sai seelik, pihaosaga on aga veel oi kui palju tööd, et midagi sarnast saavutada . . .

Aiahooaja lõpp?

Kas sellises kliimas, mis meil praegu valitseb, ongi aiahooajal üldse lõppu? Mõni nädal tagasi sai küll mõningaid miinuskraade tunda ja lundki näha, kuid vaid viivuks. Praegu elame sellises +6 . . . +8C vines, kus on keeruline ahjugi kütta nii, et palav ei hakkaks. Ju see soojus, mis suvel tulemata jäi, jagati nüüd järele jäänud kuude peale ära. Igavesest kevadest sai sujuvalt igavene sügis - ja eriliselt pime ka veel! Paras küünlavalgel tee nautimiseks ja muidu unistamiseks, millegi tegemiseks tuleb aga tuli põlema panna.
Pimedus on omakorda halvasti mõjunud mu meisterdamispisikule. Igasugu nikerdamised õnnestuvad mul päevavalguses paremini, siis on värvidel õiged toonid. Mu kapid pole  juba ammu nii UFO-sid (unfinished objects) täis olnud! Islandi kampsun ootab luku ette saamist ja  Haapsalu sall äärepitsi. Laps on loobunud küsimast, millal ta Rapuntsli kleit kord valmis saab ja ta isegi ei mäleta enam, et ma talle ka ühte satsilist tekikotti õmblen. Siis on veel üks teksakott, mille taha ma voodrit külge õmblema hakates ära nõrkesin ja veel paar lõpetamata ilupatja . . .
Tegelikult on süü selles, et pimedad ajad on mind raamatute juurde tagasi toonud ja pannud ka ühte kirjutama. Sellise tegevuse kõrvalt millekski muuks suurt aega või huvi ei jäägi. Igasugune igapäevane elu on takistuseks kui asi puudutab raamatuid. :P

Eile siiski tõmbasin kummikud jalga ja seadsin sammud läbi muda aeda - viimased roosid oli vaja ära mullata. Pooled muldasin juba oktoobris ja nad on nüüd vist leemendanud higis kõik see aeg. Aiaasukad polnud sugugi kõik korralikult tuttu läinud. Pungas tegelasi oli uudistamas igal pool, vaatasid mind selliste nägudega, et miks meie peame magama kui lundki veel pole. Eks nad ise teavad, kui õigel ajal magama ei saa . . .

Peame sünnipäeva

Tänasel soojal ja sombusel laupäeval tähistasime mu tütre 13. sünnipäeva. Pere ringis ja vaikselt kuna sünnipäevalaps polnud oma järjekordse sügisviiruse põdemisega veel ühel pool. Mina tegin, nagu ikka, koduse kartulisalati ning lapse soovil ka tordi. Lootsin küll lihtsamalt saada, vahel ta himustab poetorti, seekord tuli aga ikka tülled välja otsida ja ise vähe nikerdada:

Tulemuse puhul hoidsin mina peast kinni, laps aga ütles, et ei leia sellelt tordilt ühtegi viga - ma kahtlustan ta silmanägemist, mis pole hetkel päris adekvaatne. :) Tal vaesekesel õnnestus omale külge hankida sellist sorti põletik, mille ees perearst ka käpad üles tõstis ning meid kiiremas korras silmaarstile suunas. Ravi on õnneks tulemuslik, põletik sai kontrolli alla, kuid neiu ei ole hetkel eriti fotogeenne oma erimõõduliste pupillidega. Loodetavasti lähevad need esmaspäevaks normaalsesse mõõtu tagasi, sest siis on koolis pildistamine . . .

Aia osas ei ole mul mitte kui midagi raporteerida kuna ma pole seal üldse käinud! Täna hommikul ainult silkasin korraks hommikumantlis, et lapsele lillekimp kokku panna. See on muidugi tore, et novembri keskpaigas peenrast veel midagi vaasi noppida on - kukeharjad, karikakrad, roosa raudrohi ja krüsanteemid saab veel täiesti värsketena kätte.

Tomatisaak on meil ikka veel märkimisväärne, ehkki see ei tule nüüd enam mitte kasvuhoonest, vaid lapse voodi alt. Tema voodil on ka kardinad, seega käib seal pimeduse varjus küpsemine paremini kui ei kusagil mujal. Köögilaual on pidevalt tomatikuhi vaagnal ja uusi tuleb peale. Ketšupiks ei raatsi neid vist enam teha aga tomatisuppi saab küll iganädalaselt.

Lõpetuseks üks loomapilt mu lapse poolt klõpsituna.

Üleminekueas aed / nikerdamisi

Viimastel nädalatel pole suurt aeda astunudki. Esiteks kuna sain mingi viiruse külge (laps jõudis lausa kahel korral juba haige olla). Aga sel aastal tekkis kohe eriline vastumeelsus pealepressiva sügise vastu. Haledavõitu on ikka näha täisõites aeda klimakteeriumiikka jõudmas. Algul vehid küll hoolsalt lehti riisuda ja taimedel pruune pealseid eemaldada, et suve illusiooni pikendada, aga kaua sa ikka üritad aeda noorena hoida. Jõuab temalgi see va elusügis kätte, kus kosmeetilised peitmised enam ei aita. Kui inimene vananeb, siis rõhutakse ikka sisemisele ilule, et tühja sest välisest. Aga taimed? Viskab mul imelill peale esimest külma oma maise kesta maha ja ongi kutu. Juurikad kaevasin küll välja ja viisin keldrisse taassündi ootama. Ok, karikakar on suuteline ennast ise noorendama, lõikad õitsenud varred maha, uued on all juba peale kasvanud ja õitseb edasi. Aga pojengid, lillherned, floksid jpt, võeh - kunagi nii noored ja ilusad, nüüd aga raugad valmis. Floksid said veel enne pensioniikka jõudmist jahukaste ka külge . . . Samas kõrged kukeharjad on kenamad kui ei kunagi, aga neil on ka hoopis teine eluiga. Kevadel rajatud sissekäigupeenrad on ka sellised eatu välimusega, ainult langevaid õunapuulehti paksult täis. Võiks nagu lehed ära võtta, samas äkki on taimedel, lehed ümber, mõnusam talvele vastu minna? Tegelikult kes keelab, võikski kogu aia sellises eatus stiilis teha, kus sügise saabumine ei näeks nii valulik välja - aga ma ei taha. Tahan üle kõige õitsvaid lilli, ja siis tuleb sügisel õite hääbumisega leppida.
Tegelikult ei tohiks kurta, mul on aias sel sügisel rohkem värve kui ei kunagi varem. Seda sai kevadel taimi ostes ka silmas peetud, sest eelmine sügis oli mul siin üsna värvivaene. Ka aknast on muidu ilus vaade, kollased puud ümberringi  ja puha. Ma muidu olen ikka selline, kes hea meelega ootab aastaaegade vaheldumist, teagi, mis minus sel aastal sügisele vastu punnib.
Vähemalt tulbisibulad said eile mulda, koos viimaste krookuste ja kirgaslilledega. Ning Aavikuemanda roosa ahtalehine pojeng. Paar nädalat tagasi saabusid ka Sulev Savisaarelt pojeng Prairie Moon ja longus ebahüatsint. Viimaseid olin tellinud oma paarkümmend, sain aga - ühe! Loodan, et leian ta sealt õunapuu alt kevadel üles . . . Homme tuleb veel viimased roosid üles mullata. Eile tegin juba ühe peenraga algust ning tõotasin endale, et ei osta kevadel enam ühtegi juurde! Ma ei tea, kas äsjapõetud viirus või borrelioosijäänukid võtsid nii võhmale, et tuli labidas nurka visata ja minna tuppa ära teed jooma.

Jätsin muideks oma suure kire, kohvi joomise, maha ning joon nüüd teed. Idee saime lapsega Miyazaki animefilmi "Howli liikuv kindlus" (mida saab inglise keeles vaadata siit) hommiksöögistseenist. Me nüüd sööme pea iga päev peekonit ja muna ja joome kausikesest teed juurde nagu sääl. :P Taaskord üks film, mis paneb last ja ennastki õhkama, et tahaks endale ka seda ja toda. Eks tuli näppudel nikerdada lasta ning nüüd on meil olemas koer Heen ning Howli kaelakee ja kõrvarõngad. :D Einoh, lõbus. :) Aga film ise on võimas ja haarav ja täiskasvanule vast isegi paremini mõistetav - nii palju nüansse, mida esimese korraga mitte ära ei tabagi. Ja kus ei rõhuta peenikesele pihale ja välisele ilule, vaid pigem sisemistele väärtustele. Võib ainult soovitada vaadata.

Howli kaelakee

Howli kõrvarõngad

Ja koer Heen :D

Septembrikuised silmarõõmustajad

Aiaga on teadupärast nii, et aiatööd ei lõpe kunagi. Samas on aed hetkel ka rabamata nauditav. Lihtsalt istud kohviga õunapuu all, lased silmal õitsejatel puhata ja ongi stiimul läinud midagi veel tegema hakata. Mida sa ikka rabad kui kõik näeb niigi õnnis välja. Kui nüüd mõni õppinud aednik mulle siia lahti lasta, see pööritaks ehk silmi ja küsiks, kus labidas on. Aga mulle sobib. Sobiks muidugi ka paremini ja eks ma varsti tegutsen jälle edasi. Eriti kui ma end sealt õunapuu alt püsti ajan ja maja taha kõnnin. Vaat seal on mõtlemist, kuidas vaadet etemaks muuta. Kõige rohkem häirib mind korraliku aia puudumine, on vaid see lagunenud ja kõver võrk. Aga siin lõpeb minu võim, sellised asjad on isa valdus ja kui tema midagi uut ei taha, siis on minu asi vaid see jama kuidagi ära varjata. Talvel kui kõik oli lage, vaatasin aknast ja otsustasin - panen igale poole kibuvitsad aia äärde, las kasvab täis. Kui siis aga suvi tuli, selgus, et ega sinna mingit roosivõsa küll ei mahu tegema - vaarikad on ju umbes meetri kaugusel vastas ja sealt edasi veel ka sõstrapõõsarida. Vaarikate kolimise osas olen ka pigem ettevaatlik - ühed vaarikad ma kolisin kunagi sedasi, et enam nad uues kohas sedasi ei kandnud kui varem. Nii ma olen siis selle lagunenud aia varjamise osas ikka nõutu edasi ja kui liiga pahuraks teeb, siis parem ei vaatagi sinnapoole.
Aga ma tahtsin veel jäädvustada neid, kes aias hetkel silma rõõmustavad. Või pigem valikut neist - kõike pole mõtet pildile püüda, paljud hakkavad juba korduma.
Kõige tublim õitseja on mul terve see suvi olnud vist lõhnatu imelill ja praegugi on tal ikka veel ilus lehestik ja rõkkab õitseda ja lõhnata. Teda on mul mitmes kohas, kuid verandaotsa kõige kuumema koha peal on ta oma meetrise läbimõõduga:

Lõhnatu imelill

Seemneid on tal ka väga mugav korjata:

Floksid on muidugi juulist peale olnud värvilaikude tekitajad aias. Sel aastal õnnestus mul ära oodata hilise Orange Perfection õite avanemise - no on vast intensiivne värv:

Orange Perfection

Minu värvimuutev Peacock Lilac, kes hämaras muutub sinakaks, sai mult juba kuu aega tagasi kiidusõnu, kuid tänaseks ei jõua ma ära imestada, kuidas ta üldse õisi ei puista - ikka sama värske kui juulis!

Peacock Lilac - 26.juuli

 

Peacock Lilac - täna

Idaliiliaid pole ma elus varem kasvatanud, kuid olen alati tahtnud neid uhkeid hiliseid lõhnajaid omale aeda . . . seekord jõudsin ikka õied ära oodata:

Idaliilia Casa Blanca

Ühe roosa idaliilia õied on mul veel vaja ära oodata.
Aavikuemanda lilla hortensia You&Me Together oli mul eelmisel aastal absoluutselt viimane õitseja aias, saab näha, kas sel aastal jääb samamoodi. Küll ta on ikka ilusti viimistletud õitega kui nina lähedale pista:

Suurelehine hortensia You&Me Together

Aavikuemanda suurelehine hortensia Zorro on mul kõige eksootilisema välimusega tegelane aias:

Suurelehine hortensia Zorro

Kui mõni külv õnnestub, siis teeb see alati rõõmu. Suvel külvatud valge öölill avas esimesed silmad. Siin pole näha, kuid kasvult on ta hoopis lihavam kui mu senine lilla. Tema asi saab olema järgmisel suvel suure valge puhmakana mu meeli rõõmustada:

Valge öölill

No ja õhtuti ei saa kuidagi tuppa ära kui laternad süttivad ja tänu minu püüdele sel aastal rohkem valgeid õitsejaid aeda tuua, näeb aed sel aastal üsna kuuaia moodi välja:

Kuuaia unistus pole aga täielikult täitunud, järgmisel aastal tuleb veelgi lopsakaid valgeid õitsejaid ja lõhnajaid aeda tuua. Tüüpiline kuuaia lill kuu-lehtertapp valmistas mulle näiteks sel aastal täieliku pettumuse - pakkus vaatamiseks vaid nirusid lehti, õied jäid tulemata . . . Ka oli minu poolt patt jätta külvamata tubakalille. Samas eelpool kiidetud lõhnatu imelill täitis need tühikud ning õitses ja lõhnas mitme eest. Lõhnav neitsikummel rõõmustas mind ka igal pool aias, nii positiivsed pisikesed valged tupsud tal. Ka valged petuuniad amplites ja aknalauakastides andsid öösse valget lopsakust ja mulle sattus isegi lõhnav sort. Kuid kohati jätsid nad mind sel aastal nõutuks - kord õitsesid nad täiuslikult, kuid siis viskasid end vaatamata lõikumisele ja väetamisele sirakile ning tuli korralikult maha lõigata. Siis oli mõni kast nädal otsa või enamgi ilmetu kuni siis taas virutas õiekuhila peale. Nii hüplikke petuuniad pole ma veel ühelgi aastal kasvatanud. :) Ilmselt valin konteinertaimedeks järgmisel aastal kedagi stabiilsemat.
Aiatööde osas polegi hästi nagu midagi ette näidata. On saanud rohida, üht-teist ümber tõsta, kaevata, kärpida, seemneid korjata - no sellised, tööd, mis ammu meelest läinud ja polegi nagu tööd. Mõned nartsissisibulad sai tellitud ja mulda pandud, põhiliselt erinevad valge südamikuga kollased nagu Avalon, Pipit ja Hillstar, mis võlusid mu ära oma vastupidise tooniga, mõned valged nagu Thalia, Cheerfulness ja siis veel pisikesi, Tête á Tête ja Minnow. Tulbisibulaid, kirgaslilli ja krookuseid sai ka varutud ning nüüd sügelen, et neid mulda panna, kuid vara veel.
No ja siis on mul veel mõned pojengid loodetavasti kusagilt tulemas, kuid mul poleks midagi selle vastu kui nad veel kaua tuleks, sest viimse raha eest ei ostnud ma leiba, vaid neidsamu sibulaid ja neid ei kõlba hamba alla panna. :P

Oh, ja kõige lõppu üks küsimus ka. Kui sulle kingitakse selline kena krüsanteemikera, mida sellega külmade tulles edasi tuleks teha? Aeda mulda, tuppa või keldrisse?

Vaim tahaks rabada

. . . keha aga magada. Suviti on mul tervis ikka priima olnud, mistõttu on erandlik, et nüüd järsku keset augustikuud tuli hakata antibiootikume neelama. Eile hommikuks oli mõne nädala taguse puugihammustuse kohale välja kujunenud selline erüteem, millega polnud muud teha kui otseteed arstile rohu järele minna - puukborrelioos:

Jõudsingi juba imestada, miks mu põlveliigesed äkitselt sedasi häda olid hakkanud tegema ja kurnatus kippus ligi hiilima. Umbes nii, et vaim ütleb reipalt, ma lähen nüüd roosipeenart rohima, keha aga ronib hoopis voodisse ja vajub jalapealt unne. Kuna see asi sai aga avastatud üsna algusjärgus ja ravi ka kohe peale, siis loodan kergelt pääseda. Praeguse seisuga võib öelda, et see va antibiootikum mõjub vaat et hulleminigi kui tõbi ise. Mõni tund peale tableti neelamist võib meritähena voodis veeta, siis teen luugid lahti, palun lapsel kohvi tuua ja võib taas tegutseda.

Aias on seis põuane, kuid ikkagi rõõmustav. Kuniks kaev pole kuivanud, käin õhtuti kastekannuga tiire tegemas. Eriti rõõmustav seis on kasvuhoones, kus toimub täielik paksude paraad, juhivad kaalukad ja ülekaalukad. Tomateid sai mul 3 sorti maha, Marmande varasemaks söömiseks (hea, kui oled kaua esimest kodutomatit oodanud, kuid ei midagi erilist), Brandywine Yellow silmailuks (seda enam ei osta, liiga hapukas), no ja paksude paraadi peab mul Brutus - juhtpaks kaalus ligi kilo ja homme läheb ketšupiteoks. Retsept on vett pidav ja lapse poolt ka heaks kiidetud.

Roosid olen kah lasknud omapäi ära õitseda, ilma et oleks jõudnud kõigi uustulijate õisi jäädvustada - kus ma küll olnud olen vahepeal?! Täna õhtul vähemalt jäädvustasin mõned ikka pildile.
Red Leonardo da Vinci on sügvapunane, kauni läikiva lehestikuga ja lõhnab kuis jaksab:

Red Leonardo da Vinci

Red Leonardo da Vinci

Burboonroos Louise Odier näitab esimest kullerkupumõõtu õit, kuid lõhn on tal mitu korda tugevam kui ta ise:

Veel üks burboonroos Mme Isaac Pereire, lõhnab nii tugevalt nagu kaks eelmist kokku:

Mme Isaac Pereire

Ning Lady of Shalott - lõhnab ka täiuslikult ja see värv . . . Päris avanenuna oleks ta veel uhkem, kuid kes teab, millal jälle fotokaga jaole saan:

Lady of Shalott