esmaspäev, 9. aprill 2018

Soe aiapäev

Eile oli esimene selline päev, kus oleks võinud lühikese varrukaga õue minna. Juba hommikul kassi välja lastes oli tunda, et seekord ilmateade ei valetanud. Ja  minul oli vaba päev. :) Õnnelikematele jagus isegi üle 20 kraadi sooja, lugesin hiljem uudistest. Kui palju meil oli, ma ei tea, polnud aega vaadata. Hakkasin kohe tomateid ümber istutama. Sellega ühel pool, astusin õue õhku nuusutama. See oli täiesti ebanormaalselt paks ja soe. Kui seni olid vaid märtsikellukesed õitsenud, siis nüüd olid lumikellukesed ka lahti. Ega siin olnudki midagi, tõin käärid ja asusin peenraid korda tegema. Mina olen see, kes sügisel pealseid ei lõika, jäävad talveunne jääjatele tekiks peale. Kevadel tõmban krõks ja krõks kõik pihuga maha. Kääre on vaja vaid pojengide ja kukeharjade jaoks. Käed näevad pärast vaid välja nagu oleks kurja kassi kätte sattunud. Sest mina olen see, kes kindaid aias ei suuda kasutada - ennem kriimud kui kindad.

Pealsed koristatud, tegin kohvipausi, kunagise õunapuu all. Kui selja taha ei vaata, siis ei pea mõtlema, et seal enam õunapuud ei ole. Ma mõtlesin talve jooksul välja, et tahan sinna asemele äkki mariõunapuud. Kevadel valendab õites nagu õunapuu, talvel on aga lindudel marju nokkida.
Peale kohvi joomist tegin aiatiiru. Tagaaias isegi märtsikellukesed veel magasid, hoopis teine kliima. Sissekäigupeenrad olid paksu lehevaiba all. Ma muidu küll ei ole see, kes jätab sügisel lehed riisumata, kui, siis vaid tagaaias, kuid seekord ta jäi nii. Õunapuud langetades sai mu Kanada kuusk Alberta Globe viga. Tal on nüüd keskel õõnsus, kui murdunud oksad ära võtsin (vandumiskoht . . .). Aga seal kõrval lehevaiba all, kas ei peaks seal olema Amuuri adoonis? Eelmisel aastal näitas ta vaid oma lehti. Ja - ohh! Seal ta tõesti oligi, õitsemas kahe rõõmsa õiega! Kui laps tuli koolist, võtsin talt telefoni ja tegin aasta esimese aiaklõpsu:
Amuuri adoonis
Muidugi ei saanud ma neid väikeseid päikeseid lehekatte alla jätta, vaid veetsin järgnevad tunnid majaesiseid peenraid korda tehes. Küll oli hea, hea jälle rabada.

Täna hommikul ärgates aga, oh sa heldus - kõik jälle valge lumevaiba all . . . Ka võrkkiik, mille olin  julgelt ööseks välja jätnud, õõtsutas enda rüpes valget lumehange. Okei siis, aed vajab väetist ja aedniku selg säästmist.

pühapäev, 21. jaanuar 2018

Kodutu kohvijooja

Ma ei istu enam kunagi kohviga õunapuu all. Sest õunapuu võeti maha. Ja milliseid Krügeri tuvisid ta kandis. Ja millises õievahus oli ta kevadel. Kuhu lähen ma nüüd oma kohviga? Kas leian samaväärse koha? Õnneks sadas kohe lumi maha ja kattis selle laastamistöö jäljed. Kuid seal kusagil kännu ümber on mu teisedki kodutud - roniv hortesnia, elulõng ja kes kõik veel . . . Oh, mul pole isegi ühtegi pilti tervest puust, ainult see üksik tüvest -  olin nii kindel tema jäämises.


Alguses oli jutt vaid kärpimisest, sest eelmisel aastal murdus üks oks saagi all. Nii suure saagi all, et kaks päeva tegin õunamahla, mis andis terve talvevaru. Kuidas sinnamaani jõuti, et kõik maha tuleb võtta, ei tea, lihtsalt ühel hetkel aknast vaadates nägin, et läks kogu puu. Nüüd tuleb mul teha uued plaanid selle ainsama aiaosaga, kus ma mitte midagi muuta ei tahtnud.
Mõtlesin siis korraks - sissekäigupeenra laiendamine kännuni välja, kohvi jooma hakkan seljaga sireliheki poole? Ostan lohutuseks sellised valged pitsilised toolid ja laua, nagu Downton Abbey's? Ei tea, ei tea. See tuleb praktikas ära proovida - kas see koht ikka on istumisekoht. Istumiseks on ju vaid kindlad kohad, igal pool juuri alla ei võta. Nagu tagaaiaski. Kui mitmesse kohta olen plaaninud kauni pingi panna, et roose imetleda, kuid tegemata on see jäänud, sest parim istumiskoht on seal ainult majakese trepil.
Aga muutused, nii vabatahtlikud kui peale sunnitud, on elu osa. Küll ma midagi välja mõtlen.

esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Haiglamuljed - tagasivaade

Parim hetk opi juures on see, kui ärkad üles ja mõistad, et see on LÄBI. Teed luugid lahti, küsid, kas kõik on korras, ja sulle kinnitatakse, et on küll korras. Siis valdab selline meelerahu - ma sain tast LAHTI! See õndsusehetk on aga üürike, sest järgmisena tunned valu. Esimesele hüüdele, kõht valutab! reageeritakse koheselt. Peagi tundub aga, et vist vähe anti valuvaigistit. Uue doosiga aga ei kiirustata, vahe peab ka ikka vahel olema, selgitatakse. Vaat siis on paanika - ma ju põlen! Kannatan hetke, kuid eriti ei suuda ja palun uuesti. Kusjuures igat sõna on nii raske kuuldavalt kuuldavale tuua - kõne on nii takistatud! Pean mitu korda kordama, enne kui nad jälle on nõus mu tuld kustutama tulema. Paraku pole üldse aru saada, et mulle midagi oleks manustatud . . . Hakkan nüüd suht non-stop niuksuma - kõht valutab, valuvaigistit, ai-ai-aiii! Mingi hetk seisavad kõik need kitlid abitute nägudega mu laua ümber, et mida küll teha. Vahepeal pilt katkeb, siis jätkan oma valuvaigisti-mantrat. Lõpuks ajab see kõik juba iiveldama. Mulle pannakse kilekott suule, üritades aga köhatada, käib selline tulejutt kõhust läbi, et surun suu otsustavalt kinni. Selle haavaga ma vabatahtlikult ei oksenda . . . Kuna kiltlid mind aidata ei saa, ei jää üle muud kui paluda Jumalat, ingleid ja kes nad kõik liikvel on, et nad mu valu ja iivelduse ära võtaksid. Lõpuks see toimib ja saabub rahu. Valu on kadunud.

Kui mind ärkamistoast palatisse tagasi sõidutatakse, tutvustatakse mulle esimese asjana puldiga valuvaigistit, mille lont on mul veenikanüülis. Kui vaja, ise vajutada nuppu ja doos voolab kohe soontesse. Üledoseerimiskaitse on ka peal, nii et puudub oht end lõpuni täis pumbata. No tore, aga - kus nad enne olid? Aga, noh, küllap see kott oli mul kõik see aeg küljes ja sealtkaudu mulle nii kiiresti valuvaigistit doseeritigi. Aga kust siis mina seda näha võisin, narkoosilaksust ärkaja vaateväli on vaid kitsuke hägune laiguke. Olen pettunud, et mul pole enam põhjust seda nuppu vajutada. Hommikul siiski paar korda vajutan, küll rohkem moe pärast, et asi ikka proovitud oleks. Valuga aga probleeme enam pole. Valuravi küll jätkub - süstid kõhtu, tilguti, suukaudsed tabletid.

Pohmell ei taha kuidagi üle minna. Telefon helises, ei jõudnud vastata ja mu silmad lihtsalt ei seletanud, kelle nimi seal oli. Veel hullem, ma ei näinud isegi, kuhu vajutada, et tagasi helistada.
Oma panuse lisas pohmas olemisele veel see, et peagi tõusis palavik, mis jäi lähipäevadeks püsima. Seda hakati küll kohe AB-ga tapma, kuid enesetunne oli ikka närune. Lisaks uimasusele nüüd siis veel süda ka puperdamas palavikust ja muudkui higistan oma kileses voodis.

Opp ise olnud kirurgi sõnul väga raske. Ma ei teagi, kas müoomi suuruse tõttu (varasemad versioonid selle suurusest varieerusid, kuid see, mis reaalselt minust välja tõsteti, oli 20cm suur ning emakas vastas 20-ndale rasedusnädalale) või tekkis mingeid komplikatsioone. Ma ei tea isegi, kui pikk mu opp oli. Kui mind opituppa sõidutati enne kella 9-t, ärkamistoas veedetud aeg öeldi olevat orienteeruvalt 2h, siis miks ma palatisse jõudsin alles kella 17-ks? See kellaaeg on fikseeritud, sest telefon helises mu palatisse sõidutamise ajal. Kas see mu "raske opp" võis kesta siis üle tunni? Üle 2 tunni? Veel kauem?? Oleksin võinud kirurgilt rohkem küsida, meie rääkisime aga üks aiast, teine aiaaugust. No et tema ütles, et opp oli raske, mina vastu, millal koju saab. :) Kõige tähtsam oli minu jaoks vanaaastaõhtuks koju saada. Oleksin võinud ju küsida,  et mis mõttes raske jne, aga no ma olin ikka liialt auru all, et midagi mõistlikku küsida osata. Seda küsisin küll, kas kõik läks, nagu peab. Tema vastu, et nii ja naa. Nojah, kes siis patsiendile halbu asju rääkima hakkab.
Kõrvalorganitel on nüüd pidu. Enne kui see m-tähega naaber välja tõsteti, elati ju aastaid üksteise kukil, nüüd vajuti kergendatud ohkega vabanenud kohale tagasi. Võimalik, et kirurg ka sekkus. Epikriisis oli kirjas, et näiteks põiele anti suuremad volitused vabanenud pinna kasutamiseks, mida on nüüd ka tunda, positiivses võtmes. Tema pidi kõige kauem vaeslapseelu elama.

Ja veel üks niuks - peale oppi ei oska ma enam magada! Juba haiglas ei osanud. Alles neljandal, koju saamise päeval, magasin hommikul paar tunnikest ja siis ka ehmatasin end ärkvele,  et mis see nüüd oli. Und lihtsalt ei tule. Üheks põhjuseks oli kindlasti see kilene krabisev küljealune. Kõige hullem oli padi. Kes selle välja mõtles, tuleks küll vastutusele võtta ja karistuseks sama padja peale magama määrata. Mingi mäluvahusisuga kandilist õhupalli meenutav padjalaadne toode, mis asendit muutes valju sisinaga endast õhku välja hakkas puhuma ning see kõik oli pakendatud mingisse krõbisevasse kesta. Tõesti ei mõista, milleks selline padi haigetele hea peaks olema. Voodi ise oli viimase peal, puldi abiga sai panna teda kõikvõimalikke poose võtma. Minu olukorras polnud küll erilist tarvidust teda keksutada, peatsi tõstmisest ja langetamisest piisas. Enam leidis kasutust hoopis peatsi kohal rippuv sang, mille abil sai end valutult voodist välja vinnata. Nüüd kodus tunnen lausa puudust sellest kasulikust lisavidinast, ukerda siin, et voodist välja saada. Palat ise oli muidu nagu mugavustega hotellituba, isiklike kõrvalruumidega, ainult telekas oli puudu. Kuna mu telefon ka polnud nuti, siis veetsin aega põhiliselt lugedes ja päevasündmusi üles kirjutades. Lühikest aega, ühe päeva, oli mul ka palatinaaber, enamuse ajast olin aga omapead. Söödeti ka kuninglikult, 4x päevas. Ja kogu selle lõbu eest esitati mulle haiglast lahkudes arve kõigest 7,50 eurole. Olin vähemalt topeltsummaga arvestanud.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui ma opile läksin pigem sellise mütsiga löömise meeleoluga - oh, kes juba mandliopi üle elanud, selle jaoks on iga teine opp nohu - siis selle viimase paneks mandliopiga samale pulgale. Kindlasti ei paneks ma seda samale pulgale keisrilõikega. See oli tookord tõesti nohu, kohaliku tuimestusega ja mingi 2-3 doosi valuvaigistit kodus. Praegu võtan valuvaigistit ikka sama tihedalt nagu mandliopi järel, muidu on kohe tuli lahti.

Haiglast lahkudes luges arst sõnad peale, et toit olgu kergesti seeditav ja üle 5kg raskusi tõsta ei tohi. Nii, et kui ma algupäraselt planeerisin, et tulen koju, panen aga  laari hapukapsaid, verivorstid ja praeliha ahju ja teen kringlitaigna valmis, siis . . . nojah, selle võis kõik unustada. Esiteks olin ma nõrk ja silme eest endiselt udutav, teiseks need ahju minevad malmpotid kaaluks koos sisuga kindlalt üle 5kg ja kõik see värk oleks ju kaugel kergesti seeditavast.
Vanaaastaõhtu veetsime enamuses teleka ees, mina vaheldumisi lamades ja ringiratast kõndides, nii oli vähem valus, ning sõime, mida kodus leidus. Laps vaatas ilutulestikku rõdult, mina olin selleks kellaajaks juba nii kutu, et ei jaksanud end aknanigi vinnata. Selline säästuaastavahetuse tähistamine siis - aga vähemalt kodus.

Aasta 2018 hommik tõi aga puhta valge lume. Mul on nii-nii hea meel, et sain sellesse aastasse tervemana ja kergemana ning loodan nüüd ka vähem väsinud olla. Toredat uut aastat kõigile ja olge terved!