Hommikul ärgates aknast aeda kiigates oli vaatpilt valge - esimene öökülm oli hoiatamata üle käinud. Eriti valged olid mu uued maasikapeenrad. Esimene mõte õue astudes oli, et nüüd on küll petuuniatega kõik. Tööle kõmpides aina imetlesin kui kaunis oli maapind tee ääres - see taimede ja rohukõrte hõbedane siluett . . . otsekohe tuli talveigatsus peale! Pärastlõunal töölt naastes oli aga suur soojus tagasi - jalad huugasid talvesaabastes, müts, sall ja kindad kadusid kotti. Koduväraval tervitasid mind petuuniad sellise näoga nagu poleks nad mingit öökülma näinud. Ok, vedas siis.
Ja nüüd on taas pikk nädalalõpp ees, 4 päeva puhkust. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar