Ei pidanud ju eile tööd tegema, et täiskuu eel ja ebasoodus päev. Kuid sain ma siis, jee, käed mullast eemal hoitud! Hommikust peale juba olin peenravahesid rohimas ja lillepeenras äraõitsenud õisi lõikamas. Ja nii ikka õhtuni välja. Öö eel avastasin veel, et ebaküdooniapõõsas on mattunud virna ja maajalga - no kuidas ma ei tõmba neid siis välja? Sealsamas kõrval päevalillede alune ka puha virna, vesirohtu ja maapirni võrseid täis - kõik rohisin välja ja umbrohud ladusin päevalillede ümber, olidki teised vähese rammuga maal.
Tegelikult lugesin hiljuti J. Paungger / T. Poppe raamatust "Der lebendige Garten", et kui mingi umbrohi kipub aias vohama, siis on ülim aeg ta rahule jätta ja lasta tal isu täis kasvada. See näitavat, et mullastik seal kohas on näljas selle konkreetse taime järele ja vajab seda pinnase parandamiseks. Kui ta on oma töö teinud, siis kaduvat ta ise.
Teiseks hoiavad umbrohud peenras niiskust ja kaob vajadus kastmise järele. Mitte kastes kaob jälle tigude probleem. Eriti meelitavat valel ajal (õiepäevadel) kastmine ligi lehetäisid. Nii räägivad raamatu autorid, kes elavad Austrias ja peavad oma aeda väga kuumas ja põuases piirkonnas, kus vahel suve jooksul tilkagi vihma ei tule. Sellele vaatamata ei kasta nad aeda ja kõik kasvab ikkagi suurepäraselt. Jutt käib siis muidugi avamaa taimedest, kasvuhoonet ja rõdutaimi tuleb ikka kasta. Ok, seda mittekastmist hakkasin ma harrastama juba aastaid tagasi ja on tõsi küll, et taimedel pole vahet, kas neid kasta või mitte - kasvavad nad ikka. Kastmine lihtsalt hellitab taimed ära, nad ei kasvata sügavaid juuri, jäävad nõrgaks ja muutuvad su kastmisest sõltuvaks. Vihma kasta jäetud taimed aga kasvatavad sügavad juured, et põhjavett kätte saada, ja on seeläbi ka tugevamad. Looduses ju ka keegi ei käi kastmas ja kõik ikka lokkab ja õitseb.
Ok, seda mitterohimist oleks mul väga raska praktiseerida. Sest just see sõrmede mulda pistmine annab mulle kõige rohkeme energiat. Miks muidu mind kohe kisub hommikukohvi järel aeda umbrohtusid välja näppima? Minu igahommikune rutiin. :) Joon kohvi ära, jalutan hommikumantlis aeda ja kõigepealt rooside juurde. Vaatan, kas lehetäisid pole ja üldse, kuidas need kuninglikud kõrgused on öö mööda saatnud. Juttu jätkub kauemaks. Flammentanz ajas üle pika aja uue uhke võrse välja - kuidas ma siis ei kiida teda? :)
Siis istun pisut lapse mängumajakese trepil seal kõrval ja naudin vaadet. No ja varsti lähebki lahti - võtan umbrohu siit, teise sealt . . . Köögiviljapeenardest on mul eriti raske umbrohtu välja tõmbamata mööduda. Vahel unustan end vähemalt tunniks sinna rohima. Ja kui peenras pole midagi võtta, siis peenravahest ikka leiab midagi. Siis jõuan eesaeda, seal vaja ka lilli imetleda ja üht-teist nende heaoluks kohendada . . . Sellised suvehommikud siis. :) Need võiks igavesti kesta.
Mis puutub aga valel ajal rohimisse, siis ega siin muud katastroofi olegi kui et ergutab kõik umbrohualged kiiremini idanema. Tegelikult olevat isegi hea korra valel päeval rohida - siis kõik eos olev umbrohi viskab üles ja järgmisel korral õigel päeval rohides (kahanev kuu, juurepäev) saab kogu umbrohust lõplikult lahti. Eks ma siis tekitasin oma eilse rohimisega omale veel tööd juurde. :) Aga mis teha kui sõrmed sügelevad mulda pistmise järele! Ja kes siin hiljuti rääkis, et hakkab aias tegutsemisest juba vähehaaval tüdima?! No see oli mul küll hetkeemotsioon, ilmselgelt. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar