Vaim tahaks rabada

. . . keha aga magada. Suviti on mul tervis ikka priima olnud, mistõttu on erandlik, et nüüd järsku keset augustikuud tuli hakata antibiootikume neelama. Eile hommikuks oli mõne nädala taguse puugihammustuse kohale välja kujunenud selline erüteem, millega polnud muud teha kui otseteed arstile rohu järele minna - puukborrelioos:

Jõudsingi juba imestada, miks mu põlveliigesed äkitselt sedasi häda olid hakkanud tegema ja kurnatus kippus ligi hiilima. Umbes nii, et vaim ütleb reipalt, ma lähen nüüd roosipeenart rohima, keha aga ronib hoopis voodisse ja vajub jalapealt unne. Kuna see asi sai aga avastatud üsna algusjärgus ja ravi ka kohe peale, siis loodan kergelt pääseda. Praeguse seisuga võib öelda, et see va antibiootikum mõjub vaat et hulleminigi kui tõbi ise. Mõni tund peale tableti neelamist võib meritähena voodis veeta, siis teen luugid lahti, palun lapsel kohvi tuua ja võib taas tegutseda.

Aias on seis põuane, kuid ikkagi rõõmustav. Kuniks kaev pole kuivanud, käin õhtuti kastekannuga tiire tegemas. Eriti rõõmustav seis on kasvuhoones, kus toimub täielik paksude paraad, juhivad kaalukad ja ülekaalukad. Tomateid sai mul 3 sorti maha, Marmande varasemaks söömiseks (hea, kui oled kaua esimest kodutomatit oodanud, kuid ei midagi erilist), Brandywine Yellow silmailuks (seda enam ei osta, liiga hapukas), no ja paksude paraadi peab mul Brutus - juhtpaks kaalus ligi kilo ja homme läheb ketšupiteoks. Retsept on vett pidav ja lapse poolt ka heaks kiidetud.

Roosid olen kah lasknud omapäi ära õitseda, ilma et oleks jõudnud kõigi uustulijate õisi jäädvustada - kus ma küll olnud olen vahepeal?! Täna õhtul vähemalt jäädvustasin mõned ikka pildile.
Red Leonardo da Vinci on sügvapunane, kauni läikiva lehestikuga ja lõhnab kuis jaksab:

Red Leonardo da Vinci

Red Leonardo da Vinci

Burboonroos Louise Odier näitab esimest kullerkupumõõtu õit, kuid lõhn on tal mitu korda tugevam kui ta ise:

Veel üks burboonroos Mme Isaac Pereire, lõhnab nii tugevalt nagu kaks eelmist kokku:

Mme Isaac Pereire

Ning Lady of Shalott - lõhnab ka täiuslikult ja see värv . . . Päris avanenuna oleks ta veel uhkem, kuid kes teab, millal jälle fotokaga jaole saan:

Lady of Shalott

Kauaoodatud õisi

Uusi õisi, selliseid keda varem oma silmaga pole veel näinud, ootad kohe erilise põnevusega. Siin valik mõnedest kauaoodatutest.
Nädala õitsejaks võib seekord lugeda ämbliklille kuna arvasin ta õisi alles järgmisel aastal nägevat. Kevadist külvi võis ebaõnnestunuks lugeda, ainult 3 taime tuli üles ning needki kosusid hiiglaaeglaselt. Õue saades läks neil aga meel rõõmsamaks ning esimene ämblik avas siis nüüd oma kombitsad - äge! Järgmisel aastal tahan neid palju-palju!

 

Järgmine kauaoodatu on eelmisel aastal Aavikuemandast muretsetud suurelehine hortensia Zorro, küll üheainsa õiega, kuid üsna lihav teine ja seda värvimuutumist avanemisel saab ilmselt olema põnev jälgida:

Lilla hortensia You&Me Together on turbapeenras tõesti lilla ka ilma värviandva spetsväetiseta, kuid samuti ainult ühe õiega:

Hortensia taga särav floks õitseb ka esimest aastat (paraku olen suutnud osad flokside nimed segi ajada) ning on tõelise vau-efekt värviga, mis õnnestus lõpuks ka õigena pildile saada:

Aedhortensiad Vanilla Fraise ja Sundae Fraise ei ole mingid uudisnimed, kuid eelmisel aastal muretsetuna on nad kenasti kosunud ja vastupidiselt suurelehistele ohtralt õisi täis, Vanilla Fraise kipub küll rohkem põua käes lõõtsutama:

Vanilla Fraise

Sundae Fraise

Sel aastal sai tagaaia rohumaale (muruks ei saa seda meil ju nimetada) rajatud nö. haldjaring, idee, mille pätsasin ära Tasha Tudori raamatust. Hetkel näeb ta veel liialt kultuurne ja ka väike välja, et haldjaringi mõõtu välja anda, kuid ta läheb mul sügisel kindlasti suurendamisele. Seal kasvavad mul hetkel veel ka virsikukarva  magunad ja mingid kellukad, keda loodan järgmisel aastal õitsemas näha, samuti võhumõõka. No ja see ringi serv võiks ideaalis koosneda üldse nelkidest (nõmm- või nurmnelgid), keda mul kevadel kusagilt võtta ei olnud ja siis sai külvatud siia hoopis suvifloksi, kes ka täitsa kõlbab seda ringi esimesel aastal sisse juhatama. Peent iluürti oli mul lihtsalt palju üle kevadel, seepärast sai tema ka siia:

Haldjaring

Suvi-leeklill Lavender Beauty

Veel üks taluaialill, keda ma kangesti tahtsin, kuid kelle kasvu ma alahindasin ja kes seega tuleb kindlasti rohuplatsi keskelt mujale ära kolida - päikeselill talijorjen, korrektse nimega lõhislehine päevakübar:

Lõhislehine päevakübar

Puhta päikeselill ikka. :)

Ja veel üks uustulija siilkübar:

Punane siilkübar Mamma Mina

Ei saa ilma roosideta . . .

Minu aia roosipeenar on rohtumas, sest mina tegelen hetkel selliste roosidega:

Nagu roosihaigusega ikka, tahan ma neid veel ja veel juurde saada. Lapse erisooviks olid mitmes suuruses mustad särgile kinnitamiseks, minu ihkan aga kollased toone. Tuleb sügavamale riidekappi sukelduda, et selle põhjast veel kangajääke pinnale tuua. Tea, kas peaks neile roosidele ka nimed välja mõtlema - umbes nagu Royal Red, Washed Rose või Midnight Blue? :P

Eks ma aeda satun ka vahepeal ikka. Et siis öelda ooo mõne uue avaneja peale - nagu näiteks lupiin My Castle:

Vahel jõuab aga aeda alles enne pimedat kui imelill on õied ööseks avanud ja levitab oma joovastavat lõhna:

Lõhnatu imelill

Õhtud on liialt külmad, et kaua laternakuma nautida . . .

Rege rauta suvel . . .

. . . ehk siis kampsunite poole pealt oleme nüüd lapsega mõlemad talveks valmis.

Valik augusti õitsejaid

On kiired ajad ja kaunid ajad - hoidistan, koon, õmblen, meisterdan, rohin, vaaritan . . . see on kohati juba siplemine, mitte siblimine. :D Kuid ma naudin seda sagimist - jalad võivad tõtata, kuid sisemuses on rahu. Ja kui ma siis kohvitassiga õunapuu alla maandun lilleilu imetlema, kõnnib alati naabrinaine mööda ja arvab, et ma terve suve muud polegi teinud. :P Aga aeda peab ju ka nautima.

Nädala õitsejaks kvalifitseerub mul hetkel valge päevaliilia. No peaaegu valge. Õhtuhämaruses annab ikka rohekat tooni südamikus, kuid maja lõunaküljes ja täispäikeses on ta ikka valge, mis valge. Nagu kõik lilled seal lõunaküljes on mul sellised pleekinud - alustades kukesabast ja lõpetades floksiga. Küsimus on nüüd vaid, kas ta on Arctic Snow või White Temptation, sest mõlemad sai sel aastal soetatud, kuid teine veel ei õitse. Nii suurt päevaliiliat ei ole meie aed veel näinud . . .

Arctic Snow või White Temptation?

Mini Pearl on ka mul uuekene - mõnus soe toon:

Mini Pearl

Strawberry Candy on vana olija, keda on saanud külasse ringi jagada kui ka oma aias poolitatud. Ka teod hindavad teda:

Strawberry Candy

Eelmisel aastal soetatud liblikapõõsas levitab oma sooja taruvaiguaroomiga head energiat nii inimestele kui liblikatele:

Liblikapõõsas Royal Red

Ibeeriselehine tukalille ujutas algul sissekäigupeenra ühe otsa lausa üle, kuid siis ma hakkasin teda vaasi noppima (säilib väga kaua!) ning nüüd ta enam nii hullult ei uputa. Väga hea teada, et on olemas selline vohaja, järgmisel aastal võib mujalegi külvata:

Ibeeriselehine tukalill

Aed on aga tõeliselt õides minu jaoks alles siis kui floksid õitsema hakkavad. Ehkki enne ka ei saanud õitepuudust kurta, siis floksid on nemad, kelle õitsemist ma ootan - see on nagu kogu aia õitsemise kulminatsioon. Oh, ja oleks ma siis mõned täisvaated pildile püüdnud, enne seda paduvihma! Ainult mõned detailid - ja sedagi õitsemise alguses. Aga mis teha, on hoidistamise aeg, kiire aeg . . .

Eesaia nimetu floks alustamas:

Teda jagub mitmesse kohta ning ikka korraliku põõsana - millest need lähivaated aimu ei anna:

Tagaaias on üks teine nimetu ning tema on ka praeguseks täisõides 3x suurem mütakas kui pildile jäi:

Paar nimelist ka - keda oli tegu õige värviga pildile püüda. Uustulija Purple Bicolor nimetu valge taustal (valget on mul terve hekk):

Purple Bicolor

. . . ja Windsor, kes on suur, tugev ja oranžikas:

Windsor

Kõrvalised asjad

Aga minul jookseb aias ringi nüüd selline tegelane:

. . .  ehk siis - printsess Mononoke:

Kõik puha meie oma näputöö:

 . . . papist relvad, vanast seelikust papud, voolimissavist kaelakee . . .

Tütre emana lootsin, et ei pea kunagi mängurelvasid majja tooma, veel vähem neid ise valmis treima hakkama . . . tutkit!

Maskitegu oli kõige aeganõudvam. Paberimassist põhjal voolimissavist kattega, lihvitud, lõigutud, värvitud, viimistletud . . . tegevust jagus nädalaks koos kõigi nende mitmekordsete kuivamistega:

Kui keegi nüüd küsib, kuhu laps selle kostüümiga minema hakkama, siis vastus on - mitte kuhugile. Oma koduaias kihutab ringi, mask peas ja oda käes. :D Lihtsalt tegemise ja kandmise rõõm - see ju kah väärt miskit.

Kõige koomilisem meisterdamise juures on see, kuidas käid mööda maja ringi, tõmbad kümnendat korda samu sahtelid ja kapiuksi lahti, jõuad otsapidi aeda, garaaži, kuuri, otsides, millest võiks teha seda või toda. :P Aga äge on midagi teha nohistada. Savi jäi pisut järgi, tahaks sellest veel midagi ilusat teha - mõne kausikese näiteks. Ja 2 kostüümiprojekti on veel pooleli, need on aga printsesside kleidid, ei mingeid relvi enam.

Lõpetuseks link ka printsess Mononoke filmile kui keegi veel näinud pole - imelise muusika ja kauni sõnumiga multikas, mis vahelduseks pole Disney.

Kui aednik piisavalt päikest ei saa

. . . siis läheb imelikuks kätte ära. Või hakkab kõrvaliste asjadega tegelema, näiteks kuduma, kolmandat kampsunit. Ning uusi taimi internetist otsima, neid, mida kohe mitte kusagilt (normaalse raha eest) kätte ei saa. Mõni päev on selline, et ärkad üles ja tunned, et kõik - ilma piimjaõielise kellukata enam mingit elu ei ole ning lähed ja tellid ta omale eBay'st 11,- eest (koos saatekuluga) ära.
Täna päike särab ja sellised eksistentsiaalsed teemad enam päevakorral ei ole. Saab tegelda normaalsete asjadega nagu näpistada kasvuhoones tomativõsusid või vaadata umbrohus köögiviljapeenraid ja kujutada ette end neid rohimas. Siis vaatad taevasse, näed seal potisinise ja tumelilla paletti ning mõistad, et täna vist ka pääseb rohimisest. Parem teha hoopis mõned klõpsud paarist uuest avanenud burboonroosist, et siis taas vihma eest tuppa silgata:

Boule de Neige

Mme Ernest Calvat

Oh, veel üks uustulija on lahti - päevaliilia Baby Talk: