Teisipäev, 29. detsember 2015

Külmaks on läinud

Miinuskraade on siinmail juba mitu päeva tunda antud, kord vähem, kord rohkem. Ega muud olegi kui tuleb rohkem tuld teha, siiani olin piirdunud poole ahjutäiega. Eile oli termomeeter mingi aja isegi nullis. Täna hakkasid aga miskipärast jälle varbad külmetama, mille peale läksin olukorda ilmajaama lehele uurima. Seal lubati püsivat temperatuurilangust, iga päev mõni kraad rohkem, kuni -16C-ni välja. Õnneks on puhkus ja võib vabalt nii elada, et nina majast üldse välja ei pistagi.

Täna tegin siiski kiire põike õue, krabasin kuurist lindude söögimaja, täitsin selle rasva ja helvestega ning seadsin köögi akna taha üles. Seestpoolt ilmus klaasi taha kohe vurrudega kontrolliv nägu mu toimetamisi jälgima. Linnumaja on kassi jaoks igal aastal üheks lõputute Tantalose piinade allikaks. Õnneks on linnud ruttu tema jõllitamisega ära harjunud ning põnts ja põnts vastu akent ta ka enam hüpata ei saa kuna panin mõned säntpooliapotid ette. Neid kasutab ta siis põõsastena, kuhu taha varitsemiseks varjuda. Vahel harva on ta ikka põõsastesse hüpanud ka ja paar lehte murdnud, kuid säntpoolia on vana rahu ise, ei lase end sellistest rünnakutest endast välja viia.

Aeda, ühesõnaga, sellise külmaga jalad mind naljalt ei vii. Tubased õitsejad on need, kes peavad talvisel ajal aiablogi üleval hoidma. Aga ega mul nendegagi priisata ole.
Bugenvillea hakkas mul sel aastal nii hilja õitsema, et oli enne jõudnud juba lehedki talveks maha visata. Olin kindel, et sel aastal jäävad õied nägemata ja pidin ta juba talvitumiseks esikuaknale viima, kui ta siis äkitselt hakkas neilt raagudelt  õiepungasid välja ajama. Praeguseks on ta õitsemisega juba poole peal. Maha langenud õisi ma meelega ära ei korja, mulle meeldib näiteks ka roosipeenras, kui õielehed on mullale puistatud:

Bugenvillea
Eelmisel aastal muretsetud jõulukaktus aga alles alustab õitsemist. Esimese õie avas ta oma nimele kohaselt jõululaupäeval. Ühes potis peaks olema kolm värvi, oranžist pole seni küll veel midagi näha:
Jõulukaktus

Jõuluaja ulatuslikud keetmis- ja küpsetamisorgiad on nüüdseks ühel pool, täna tegin köögis vahelduseks midagi tervislikumat - kodukootud kaneelikrõbinaid lapsele hommikusöögiks, vahelduseks pudrule. Päris Tseiloni kaneeliga tehtult said need ikka vääga head, tuleb tunnistada:

Enne pühi lippasin aga raamatukogust läbi kuna mu voodi kõrvalt puudus HUNNIK. Asi sai parandatud, ning nüüd on mul juba kaks hunnikut - vasakpoolne loetud, parempoolne lugemist ootav:

Kui aus olla, siis pool sellest kuulub lapsele, kuid igasugune lugemata raamat majas on ahvatlus, seega hoian hunnikut oma toas. Bob ja Durrel läksid tal küll kohe lugemiseks, kuid Narnia kroonikad ei tõmmanud - tema olla koolis filmi juba näinud.

Jõuluaega mainides ei jõua ma ära imestada, kuidas mul sellekohane postitus sel aastal tegemata jäi. Oleksin ikka võinud mainida, et sain jõuluvanalt panni, mis on minusuguse jaoks 100% täkkesse kink. Minu poolest võiks ta mulle lausa iga kord panni tuua, sest mu isa suudab need aasta jooksul alati kasutuskõlbmatuks muuta.

Igal juhul pole hilja praegu kõigile oma lugejatele kena aastavahetust soovida!

Reede, 18. detsember 2015

Nikerdamisjuttu

Selles postituses rääkisin vidinate nokitsemisest Miyazaki suurepärase animefilmi "Howli liikuv kindlus" ainetel. Seekord sai kätte võetud filmi peategelase kostüümi tegu.
Kõigepealt kübar, mis tuli Hiinast, nii sai kõige odavam. Mummud said Inglismaalt tellitud ning pael, see tuli lihtsalt kapist:
Sophie kübar



Sophie kleit oli mul tegelikult juba ammu valmis, nüüd sai ta lõpuks ka üles pildistatud - kuivõrd detsembripimedus seda teha lubas. Kleidiriidega vedas - selle sain kodust mõne sammu kaugusel olevast humanitarkast:

Sophie kleit

Alusseelik on kohustuslik - jutt käib ikkagi 19. sajandist ning seda vilksatab filmis pea igal sammul:

Kleidi taskus peab olema sõnum Tühermaa Nõialt. Selle tarbeks tuli vähe Gimp'is nokitseda:
Kuna kleidi - ja juustevärvil lasti filmis lõdva randmega muutuda, siis millalgi on kavas kleidist ka sinine variant teha:

Vahepeal sai veel üks Howli kaelakee juurde meistredatud kuna eelmisel suutsin kivi ära lõhkuda . . . Sellest polnud aga hullu, sest uus ripats sai veelgi originaalilähedasem. Helmematrejal tuli USA-st:



Kõik need meisterdamised on olnud tegelikult hoopis vahepalaks, et viilida eemale Rapuntsli kleidi õmblemisest. Siin on tõestus, et ma sellega ikkagi olen tegelenud - seelikuosa on valmis:


Kuna kleidi materjal on värvimuutev, siis on seda pea võimatu õigesti pildistada - lillat, sinist ja roosat muudkui pillub läbisegi ning tegelikult on seeliku keskosa hoopis tumedamast riidest, ehkki tundub vastupidi.
Kogu muster on arvutis kujundatud, kopeerpaberiga kangale kantud ning tekstiilimarkeritega peale joonistatud. Kõik see võttis pehmelt öeldes terve igaviku aega. :D Millest on põhjustatud ka mu hetkeline paus kleiditeos, sest pihaosa jaoks tuleb sama tee uuesti läbi käia . . . Kuid ma ei tahtud ka mustri osas järeleandmisi teha. Korraks küll käis peast läbi mõte lasta kogu materjal Spoonfloweris printida, kuid see oleks megakalliks läinud ja ma ei poolda, et meisterdamised peaksid suurt raha röövima. Samuti oli seal materjalide valik üsna piiratud - ma poleks mingil juhul õiges toonis ega materjalis kleiti saanud, ammugi mitte värvimuutvat, nagu Rapuntslil. Kanga sain lõpuks eBay kaudu Indiast. Ja come-on, kui ma oskan ise midagi teha, siis miks mitte neid oskusi rakendada . . . Laps näeb ka ema asju valmistamas - mitte ainult ostmas.
Siia otsa veel üks petlik pilt - keskosa muster on tegelikkuses palju silmatorkavam:

Siin on lõpuks näha, et keskosa on ikka tumedamast materjalist:

Selline sai seelik, pihaosaga on aga veel oi kui palju tööd, et midagi sarnast saavutada . . .


Laupäev, 12. detsember 2015

Aiahooaja lõpp?

Kas sellises kliimas, mis meil praegu valitseb, ongi aiahooajal üldse lõppu? Mõni nädal tagasi sai küll mõningaid miinuskraade tunda ja lundki näha, kuid vaid viivuks. Praegu elame sellises +6 . . . +8C vines, kus on keeruline ahjugi kütta nii, et palav ei hakkaks. Ju see soojus, mis suvel tulemata jäi, jagati nüüd järele jäänud kuude peale ära. Igavesest kevadest sai sujuvalt igavene sügis - ja eriliselt pime ka veel! Paras küünlavalgel tee nautimiseks ja muidu unistamiseks, millegi tegemiseks tuleb aga tuli põlema panna.
Pimedus on omakorda halvasti mõjunud mu meisterdamispisikule. Igasugu nikerdamised õnnestuvad mul päevavalguses paremini, siis on värvidel õiged toonid. Mu kapid pole  juba ammu nii UFO-sid (unfinished objects) täis olnud! Islandi kampsun ootab luku ette saamist ja  Haapsalu sall äärepitsi. Laps on loobunud küsimast, millal ta Rapuntsli kleit kord valmis saab ja ta isegi ei mäleta enam, et ma talle ka ühte satsilist tekikotti õmblen. Siis on veel üks teksakott, mille taha ma voodrit külge õmblema hakates ära nõrkesin ja veel paar lõpetamata ilupatja . . .
Tegelikult on süü selles, et pimedad ajad on mind raamatute juurde tagasi toonud ja pannud ka ühte kirjutama. Sellise tegevuse kõrvalt millekski muuks suurt aega või huvi ei jäägi. Igasugune igapäevane elu on takistuseks kui asi puudutab raamatuid. :P

Eile siiski tõmbasin kummikud jalga ja seadsin sammud läbi muda aeda - viimased roosid oli vaja ära mullata. Pooled muldasin juba oktoobris ja nad on nüüd vist leemendanud higis kõik see aeg. Aiaasukad polnud sugugi kõik korralikult tuttu läinud. Pungas tegelasi oli uudistamas igal pool, vaatasid mind selliste nägudega, et miks meie peame magama kui lundki veel pole. Eks nad ise teavad, kui õigel ajal magama ei saa . . .