Pea oli teisel vähe ära näritud, ei hakanud pildile sättima. Huvitav, kas nurruja ise ka tapluse käigus salvata sai ja kas see talle miskit teeb . . . Igal juhul nägi ta rõõmus ja rõõsa välja ja pillutas oma saaki veel hiljemgi õhku - ehk siis ei saanud mürgisutsu. Laps rääkis juba eelmisel aastal, et on mitu korda rästikut ühes aianurgas kohanud, no nüüd sai siis ise ka ära nähtud. Selline tunne, et sinna aia äärde pika naadi sisse ilma kummikuta enam minna ei taha . . . Siia juurde üks pilt ka meie murdjast - laps kevadel tegi, alles nüüd telefonist leidsin:
Mõned õitsejad ka. Jasmiine on meil mitmes kohas, varjulisemates kohtades veel täies värskuses, päikese poolel sätivad juba etteastet lõpetama. Siin vaade maja tagant:
Ja kui sealt alt läbi minna, hakkab eesaed:
Vaade ka eesaia poolt:
Laialehine kellukas avab õisi:
Ja lillherned, mu arm - milline lõhn kui sealt mööda minna!
