Sellist rabamist kui viimased 2 päeva ei mäletagi. Ehkki mõlema päeva hommikul mainisin kohvitassi juures laisalt, et täna ei liiguta ma sõrmegi. Siis tuli aga kuller eile ja tõi mulle uue oksalõikuri ja see riistapuu nullis kõik mu head kavatsused puhata.
Algul mõtlesin, et lähen proovin vaid selle kuuse varjus kasvama poolraagus mustsõstrapõõsa peal, mis see lõikur ka teeb. Kui tera esimesse oksa sisse lõin, pidin imestusest pikali kukkuma - et tõesti tehaksegi kohe selliseid lõikureid, mis lähevad oksast läbi nagu pehmest võist?! No ja siis ma kukkusin vihtuma - kõik oksad maha. Siis labidas kätte ja juured välja - valmis.
Ok, see väike põõsas, see oli soojendus. Nüüd aga ootas maha võtmist suur punane sõstar. Selle asemele pidi tulema hortensia Vanilla Fraise. Oksad said maha ludinal, juurte kangutamine oli pirakal põõsal aga juba raskem. Kangutasin labidaga, rebisin juuri kuni lõpuks sain kõik puhtaks. Oma tund läks vähemalt. No ja mis siin pikalt oodata - hortensia kohe uude kohta maha ka. Aga ta sobis sinna hästi! Isegi köögi aknast on teda näha kui õitsema hakkab. :)
Kuna lapsel oli mängukaaslane külas, tuli väike paus teha, neile süüa serveerida ja ise ka keha kinnitada. Ja siis taas töö kallale. Mis siis järgmiseks? Eks ikka taimepotid - valge murtudsüda ja ülaseõieline pojeng läksid kõrvuti eesaeda sealse hortensia ette. Super koht - maja eest kohe näha. Kust mul sel hetkel nii head mõtted pähe tulid?! Ok, edasi - astilbed. Väga tihe peenar, raske labidatki sisse lüüa. Enamus läksid prügimäele, osad jäid alles ja õrnlillad kolisid tagaaeda hostade taha. Et neid sinna panna, tuli veel pisut viimast naati välja kaevata, et neile kohad ette valmistada - 8 auku. Selle rea istutamise peale sai mul kogu vihmavee tagavara otsa. Homseks lubas aga uut vihma, seega pole hullu.
Vana astilbepeenra vabanenud otsa sai aga istutatud kirjulehine veigela Florida Variegata.
Viimane asi, mis ma eile istutasin, oli liblikapõõsas eesaeda. Ja siis hakkas päev ka õhtusse saama. Läksin veel roosidelt lehetäisid otsima, kuid selleks ajaks mul väsimusest nii virvendas silme ees, et isegi kui seal oleks lehetäid olnud, ma poleks neid näinud. :)
Kogu selle müttamise peale oli mul magama minneski veel selline adrenaliin sees, et ma ei suutnud kuni kella 5-ni hommikul uinuda . . . Lõpuks ikka jäin magama, kuid 8 olin taas üleval - väga kudend olemisega läksin alla kohvi tegema . . .
Kohv joodud, kuid tunne endiselt kudenud, polnud raske endale tõotada, et täna nüüd küll mitte midagi ei tee, ainult puhkan. Alguses täitsa puhkasingi - küll õunapuu all, küll võrkkiiges. Kui ma oma puhkamisega rooside imetlemiseni olin jõudnud, kõik pungas ja ei ühtegi lehetäid, ilmus mu kõrvale laps, kes tahtis ka seda imelist oksalõikurit näha, mida ma talle kiita olin jõudnud. Ütlesin, et ok, tule proovi, suure värava kõrvalt ongi vaja mõned oksad maha võtta, et värvimiseks vabaks saaks. Ja siis läks lapsega nii, nagu minuga eile kui olin korra proovinud. :D Ühest oksast sai mitu ja märkamatult hakkasime peale värava ümbruse korrastamist kõike muud maha võtma, mida võtta andis. Meie maja ees on suur välja kasvanud sirelihekk, kuhu aja jooksul on end sisse seadnud kasvama ka mõned vahtrad ja saared. Nüüd sai sissetungijad maha naksatud. Eks lapsel oli ka ikka vinge tunne endast 2x suuremat puud maha langetada. :)
Järgmisena võtsime ette pähklipuud. Kõik olid ammu rääkinud, et neid hiigelsuuri sarapuid maja kõrval tuleb tugevasti piirata. Nende pikad oksad ulatuvad juba üle selle ees oleva lillepeenra, kus suvelilled varju tõttu enam hästi kasvadagi ei taha . . . Isegi muru ei kasva enam seal puude all. Võtsime aga need hiigel-kämblad oksad maha. Nii kaua võtsime kuni päike hakkas taas peenrale paistma. :) Kui nüüd sügiseks muru seal taastumise märke ei näita, külvan sinna muruseemne - kunagi seal ju oli muru.
Peale seda tööd teatasin väheusutava kindlusega, et nüüd enam midagi ei tee. Kui me siis lapsega mitte midagi tehes maasikapeenras marju suhu pistsime, häiris kangesti silma seal kõrval olev viimane harvendamata porgandipeenar. Vaikides asusin seda harvendama ja käigu pealt rohima. Laps kohe hüüatas, et aga sa ei pidanud ju midagi tegema. Ma vastu, et ega ma ei teegi, ma ainult natuke harvendan. :P No terve peenra harvendasin ära. Peale seda veel üks rutiinne tõotus, kuidas ma ülejäänud päeva enam midagi ei tee. Millele järgnes sujuvalt kastmine, kasvuhoone ning kurgilava rohimine ja kõige lõpus kirsside ja ploomide kuivanud okste maha lõikamine. Aedniku jaoks aiatöö ongi ju puhkus . . . :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar