Täna oli otsast lõpuni päikesepaisteline päev ja lausa nii soe, et oleks pidanud minema pika varrukaga särki lühikese vastu vahetama, kuid mul polnud aega - nii hoiab aed vahel kohe varrukast kinni, et ei saa minna särkigi vahetama. :P Nimelt tõmbas miski mind täna mu ammust maitseainepeenart sonkima. ~10a. tagasi sai ta rajatud, paekividega ääristatud ja taimed sisse kasvama pandud. Mida kõike mul seal polnud - mägi-piparrohi, estragon, pune, salvei, murulauk, tüümian, kurgirohi, leeskputk . . . Nende aastatega olid neist järgi jäänud vaid murulauk, pune ja leeskputk, kuid põhiliselt orashein.
Kui palju kordi olin ma ohates seda peenart takseerinud . . . täna lõin aga labida sisse. Välja tuli selline pehme huumuserikas muld, millist seal kunagi polnud olnud! Oras tuli välja isegi käega tõmmates, kuid labidaga veelgi paremini. Kõige suurem jamamine oli leeskputkega. Isa oli selle kunagi sinna peenrasse suranud, et hea supile maitseks panna. No minule pole see maitse kunagi istunud, see puhmas oli aga minust laiem ja kõrgem juba! Jupikaupa ma ta välja kaevasin, kuid poleks arvanud, et see juurikas tal nii jäme ja sügaval on! Teadmiseks siis, et kui keegi tahab omale huvi pärast sellise vängelõhnalise puhma aeda tuua - peenras küll temale õige koht ei ole. Ja supi peale on seda ka keeruline panna nii, et supi maitset ära ei rikkuks. Üldiselt õnnestub see kui valmis supile üks väike oks sisse panna ja paari minuti pärast jälle välja õngitseda - nii vänge on ta.
Ok, aga siis sai see peenar mul nüüd vabaks. Labidaga leidsin üles ka muru sisse vajunud paekivist äärekivid ning seadsin needki kenasti paika. Vau, tahtsin selle peale kohe hõisata. :) Kuna mul mingeid ürte enam polnud, siis tõin sinna üle oma 4 lavendlit. Ja petersellid toast aknalaualt. Igal pool laiutava pune kolisin üle ühele peenraservale ning puhastasin ta orasest. Super peenrake, lavendel esiplaanil päikese pool. :)
Kuna laps oli külas mängimas ja ta kaubeldi sinna ka ööseks jääma, siis oli kogu mu aeg enda päralt. Pärast pisukest koibade sirutamist tegin vähe ka sellist tööd, mis kusagilt välja ei paista. Näiteks katkusin naati vaarikate vahelt, aia äärest ja käokingade tagant - kohad, kus keegi ei käi ja kust see välja ei paista, kuid vaja ikkagi üle käia, et see kutsumatu külaline võimust ei võtaks.
Siis puistasin roosid tuhaga üle, olles neilt enne mõned lehetäid leidnud. Ka pojengide alla jagus tuhka. Esimesed hilised pojengidki hakkasid täna selle soojaga avanema. Minul oli aga nii palju siblimist, et nad jäid mul isegi nuusutamata. Nii küll ei tohi - mööduda pojengist ilma nuusutamata! Homme teen selle tasa. Aga mis teha kui ma naudin aias rabamist sama palju kui selle imetlemist. Mulle kohe meeldib end aias võhmale rahmeldada - lausa selline sõltuvuse tunne tekib, et mida veel annaks teha, et end veelgi rohkem ära väsitada. :D
Enne magama minekutki sai veel mõned potitaimed ära istutatud ja ligi tund aega aias ringi tiirutatud, et hortensiatele kohta leida. Aga ei leidnud - ennem hakkas õhtune rõskus ligi hiilima ja tuli tuppa ära minna. Praegu kondid on küll nii haiged, et oleks tahtnud kohe voodisse ära minna, samas nagu ei tahtnud ka veel päeva lõpetatuks lugeda, seega saigi hoopis arvuti taha blogima istutud. :)
Homme tuleb hommikul tööle rahmeldama minna - kolimisasju on mu ruumis veel palju paigutada vaja ja vaat see on igav! Aga lõunaks hiljemalt kavatsen ma tagasi olla ja eks näis, mis tööd aed siis mind tegema kutsub. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar