Väljas ladistab sadada juba teab mitmendat päeva, kuid mina vaatan aknast õndsal ilmel oma uut turbapeenart. :) Ah! Kogu minu senist rabamist aias ei anna võrrelda selle rajamisega - füüsiliselt kõige raskem töö. Kuid tehtud ta sai, näeb üsna nunnu välja ja ma olen ülirahul!
Kõige raskem selle töö juures oli turbakottide ja -pätside tassimine ~100m ühest aia otsast teise . . . siiamaani musklid valutavad. Neid 300l-seid Sfagnum turba kotte muidugi tassida ei saanud, ainult veeretada, rodomullakotid tassisin aga käe otsas, sest käruga tagaaeda enam ei pääse. Ja siis 18 turbapätsi. Kuna need pätsid toodi mulle lahtises autokastis vihma käes täiesti läbi vettinuna, siis oli iga päts ka oma mullakoti kaalus. Et siis 18x veel nendega tagaaia vahet joosta . . . ausalt, mul hakkas tassides juba hirm oma tervise pärast! Teisest küljest oli hea, et need pätsid juba märjad olid, jäi ära veeämbrite tagaaeda tassimine, et neid pätse seal sees solgutada - võitsin kõvasti aega selle arvelt.
Isa muidugi tuli jooksuga õue ohkima kui nägi turbaautot meile aeda keeramas. Kui seni oli ta suutnud mu rassimiste peale vait olla, siis nüüd küll pahvatas, et mida ma võtan kõike nii suurelt ette. No kas üks turbapeenar on suurelt?! :) Ta pole suuri aiaettevõtmisi veel näinudki, mida teised aiahoolikud oma mastaapsetele kruntidele rajavad . . .
Aga materjalid kohale tassitud, sai hakata pihta meeldivama töö, peenra servade ladumisega. Laps ilmus ka nüüd kohale ja leidis, et väga mõnus on neid pätside vahesid turbajääkidega täita. Kogu see töö käis sellises parajas seenevihmas, mis lõpuks riided ikka läbi leotas. Kui "müürid" olid laotud, silutud ja kumeraks lõigatud, polnud muud, kui rodomuld ja turvas sisse, peenravaip sai enne põhja. Kastmiseks mul aga tõesti enam jõudu ei jäänud, selle jätsin vihma hooleks, mida kohe ka kallama hakkas kui tuppa ära läksime. Öö läbi ka veel kallas, nii et hommikuks oli peenar korralikult kastetud. Ega siis järgmisel päeval polnudki muud kui asalead sisse - igasse nurka üks ja neljandasse nurka Aavikuemanda külmakindel laialeheline lilla hortensia. Iga taim sai istutamisel ka pihutäie rodoväetist. Ja keskele jäi ruumi kahele ahtalehelisele mustikale, mis peaksid lähipäevil saabuma. Siis teen oma kätetööst pilti ka, hetkel liialt ladistab sadada.
Lisaks turbapeenrale sai ka lõpuks kohad leitud viimastele värvilistele hortensiatele - nüüd on mul tagaaias 7 hortensiat! Ei jõua ära oodata seda pilti kui need järgmisel aastal (ma loodan) kõik korraga õitsema hakkavad! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar