Eile oli kohe üks selline down päev! Ega aednik ikka ei tunne end omas elemendis kui aeda ei lasta. Kes ei lase? No eks ikka ilm. Praegugi, lippasin kähku välja, et kurgid/kõrvitsad jäise vihma eest kinni katta ja pagesin kohe külmanäpistatud sõrmedega tuppa tagasi ja susasin need sooja vee alla sulama, uh . . .
Paremas küljes on ka mingi tuim valu sees juba teist päeva - eile sisuliselt magasingi lihtsalt päeva maha. Esiteks, et saaks vähegi sooja teki all, ja et see valu üle läheks. Ja et ei peaks seda jubedat ilma aknast nägema. Ärgates oli päike küll väljas, kuid valu endiselt küljes esimese asjana tuntav. Hakkasin juba mõtlema isa sõnadele, et ma rebestavat end veel ära seal tagaaias naati välja kaevates . . . Kujutasin juba ette, kuidas kiirabi mu haiglasse viib ja kõhu lahti lõikab, kuidas kõik mu peenrad nüüd rohtu kasvavad ja naat naerab tagaaias, sest opijärgselt pole minust enam aiapidajat! Teatud asendites seda valu siiski ei tunne - ehk ikka ei ole pimesool, vaid gaasid, need võivad ka väga erinevat valu tekitada, hmm.
Öösel mul selle pika magamise peale siis muidugi und polnud. Vaatasin arvutist ilusate aedade pilte ja lõpuks üks tuttav postitas FB-i oma täiusliku muru ja peenardega aiapildid. No sel hetkel ma tundsin, et minul ei saa kunagi sellist aeda olema, mida isegi pildistada kõlbaks! Et siin üksinda, vaid kohati lapse abiga aias rabades ei saa mina oma tagaaia naadist lahti, muru hooldatud ega peenardes taimekooslust kaunilt voogavaks. :/ Neil kaunite aedade omanikel on vähemalt mingidki mehekäed aias abiks olnud, minul on aga vaid vana haige isa, kelle tervis ei lase aias suurt midagi teha ja kes on mulle vaid piduriks olnud mu aiategude tegemisel . . . Oh seda hala (mõistsin ma täna)!
Täna on tuju õnneks normis tagasi, ehkki väljas tilgub ikka jäist vett taevast. Koristasin maja, kütsin ahju, tegin kooki, laps on külas mängimas. Joongi nüüd kohvi, naudin rahu ja katsun tagaaia naadile ja valule küljes mitte mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar