Ok, liiga vara sai lubatud, et ei lähe aeda näppe külmetama. :) Temperatuur tõusis oma 15 pügala võrra ning otseloomulikult olin ma selle peale kohe labidaga tagaaias naatide kallal. Viskasin aga riideid iga tund seljast vähemaks - nii kiire oli, et polnud aega kraadiklaasigi vaadata, kuid leitsak ta oli ja mõnus. Ning naadipeenrast hakkan ma ka võitu saama - üle poole olen juba puhastanud seda mängumajakesetagust riba! Seal on väga mõnusa pehme mullaga maa ja vot sinna kavatsen ma ritta osta hortensiad - neid värvilisi ja suurelehelisi, ei jõua ära oodata kuniks aeg sealmaal! :) Sõnajalgu kasvab ka seal peenras metsikult ja need istutan ma ilmselt hortensiate taha aia äärde, varjab naabrite metsikut aiaserva natukenegi.
Kui olime lapsega oma 2m² naati välja kaevanud (mina kaevasin, tema kõplas pärast ja viis muudkui umbrohtu ämbriga ära käru peale), siis hakkas selline tunne, et nagu aitab. Tõin kannutäie morssi ja eilset pitsat mängumajakesse ja kinnitasime keha. Pärast uitasime niisama aias ja imetlesime oma senist kätetööd. Õhtupoole tundsin, et sai ikka vähe rabatud ja asusin pikka peedipeenart rohima. Laps ka kohe ühines minuga, kuid sääsed tegid olemise väga ebamugavaks, nii et jäin peagi üksi rohima. Lasin siis ikka tuimalt enda poolt peenra lõpuni, homme teen siis teise poole.
Siis sai veel amplid üle vaadatud, kastetud ja näpistatud, kust vaja. Amplites kasvavad mul sellised rõõmsavärvilised sitsililled.
Kärusse istutatud luuderohulehised pelargoonid ka õitsevad nüüd ja roosa õiega. Nende seltsi sai istutatud rippuva sarvkannikese, mida ma kunagi varem kasvatanud polnud. Pakendil nägid nad välja sellised, tegelikkuses on kõik õied rukkilillesinised ja täpselt nagu lobeelial. :D Ei tea, kas on seeme segi läinud või . . . Et siis see kärukooslus ei saanud sugugi selline nagu olin ette kujutanud. :) Mitte et mul siniste lobeeliate vastu midagi oleks, lihtsalt et mul on juba 66 taime lobeeliat KA veel olemas ja ma ei tea, kuhu neid panna. :D
Lisaks on käruotsa istutatud ka 4 taime kardhõbepaela, kuid need näevad väga nirud ja vihmast vettinud välja. Ilmselt tuleb nende rippuma hakkamist ja lopsakaks minemist veel tükk aega oodata.
Suutera õitseb ka ühes korvis, lillade õitega ja näeb nunnu välja. Kui need korvid mul juba päris lopsakaks on kasvanud, siis pean ikka pilte ka tegema hakkama - mingi mälestus võiks ikka mu selleaastastest püüdlustest aias jääda. :)
Homme on aga vaja end vara üles ajada ning kella 8-ks tööle koosolekule kobida - küll saab seal haigutamist olema. Õnneks sellega mu tööpäev ka piirneb. Ja ülehomme tuleb taas vastumeelselt linna sõita, seekord lapsega LOR-ile. Et saab siis ehk sotti, miks ta mul sel õppeaastal nii tihti põdes. Küll kergelt, aga ikkagi liiga tihti. Kuna minu tervis on peale sügisest mandlioppi ilus nagu ime, siis poleks mul ka midagi selle vastu kui lapsel mandlid ära võetaks. Mida nooremalt see tehtud saab, seda kergem taastumine ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar