Roosidest

Mõte aed tõsiselt käsile võtta ja korda teha sündis tegelikult mitte ammu. Siis kui laps ütles, et tema tahab omale tagaaeda mängumajakese juurde roose, ja hästi palju . . .
Enne seda olin arvamusel, et aed olgu põhiliselt puhkamise koht, kus on ideaalne kohvitassiga õunapuu all istuda ja lasta soojadel päikesekiirtel põski paitada (see on tegelikult siiani mu meelistegevus nr.1!). Ja vahelduseks eesaed korras hoida, et seal õunapuu all ka viisakas vaade oleks - kuna see on koht, kus külla tulnud sõbrannadega istuda ja aega veeta saab. No ja tagaaias siis hoida köögiviljapeenrad nii palju korras, et saaki saaks. Viljapuud ja marjapõõsad, neid ma ei puutu ja kandku palju kannavad - ja seda on alati olnud rohkem kui tarbida jõuab.
Nii pisuke või paljuke aias tegutsemine ei murra konti ja annab vaid energiat, nii kui sõrmed mulda pista. Nii arvasin ma seni, olin arvanud viimased 10a.

Talvel, mil aga kevadeootus oli nii suur ja suvi valusalt kaugel, sai selle igatsuse vastu üle pika aja mõned aiaajakirjad tellitud. Kõigepealt "Kodu & Aed" ja "Maakodu" ning peale mõnepäevast kaalumist, no et kas liiga paljuks ei lähe, ka "Kodukiri". No et saaks ehk sisutus- ja aiainspiratsiooni.
Seda inspiratsiooni on nüüdseks saanud nii palju, et ütleme, viimased paar kuud, mu viimane raha on läinud taimetellimuste, amplite, lillekastide jmt. tarbeks! Hakkasin juba vaat et süümepiinu tundma, et enam kogu raha lapse peale ei kuluta. :P Et seda viga parandada, tellisin talle nüüd kauaigatsetud uue jalgratta ära. Selle väljaminekuga oli selge, et järgmisel kuul mingeid uusi taimtellimusi ei tule, vaja selle asemel olemasolevatele keskenduda. :P

Tulles nüüd aga tagasi selle juurde, et laps soovis tagaaeda roose, ja palju. Noo mul polnud kavas küll sinna naati kasvanud ja metsikusse aiaosasse hakata mingeid peenraid rajama, ammugi mitte suursugustele roosidele! Lapsele ma seda küll ei öelnud, vastupidi - et OK, saavad olema. Lootuses, et ehk läheb see tuhin tal lihtsalt üle, või unustab ära, nagu ennegi ette tulnud. Sest ma ei tea roosikasvatusest mitte midagi. Ja ma ei olnud huvitatud mingit erihoolt nõudvaid taimi oma aeda tooma, mis vajavad asjatundlikku lõikamist, katmist, väetamist ja mida kõike veel.
Aga no lapse soov, miks mitte huvi pärast siis uurida, kus neid roose müüakse ja kuidas neid hooldatakse. Nagu tellitult, oli ühes viimases "Maakodu" kevad-suvi numbris ka artikkel kirglikest roosikasvatajatest. Mulle meeldivad inimesed, kes teevad midagi kirega . . . Ma ei tea, mitu korda ma seda roosiartiklit seal lugesin, kuid asi päädis sellega, et panin sealt omale 28 erinevat nimetust roose kirja ja suundusin siis otsustavalt internetti nende otsingutele! Võib vist öelda, et armusin roosidesse esimesest pilgust - nii kergesti armuv siis olen. :D

Rohkem mul ei õnnestunud osta oma nimekirjast kui 9 nimetust, siis tuli eelarves piir ette: Summer Song, Auguste Luise, Lady Emma Hamilton, Alfred Sisley, James Galaway, Maurice Utrillo, Novalis ning 2 roniroosi - New Dawn ja Flammentanz.
Tegelikult mul süda põksus kui ma selle tellimuse ära tegin . . . Mõtlesin ikka, et see ei saa ju olla, et meil saavad olema roosid! Ja veel seal metsa kasvanud tagaaias. Kujutasin ette, et varsti tuleb veebipoest teade, et see ja see sort on otsas ja tulevad alles järgmisel aastal . . . Tegelikult tuli teade küll - et roosid on saabunud ja saadetakse välja aprilli lõpul. :) No selle peale polnud enam ootamist - teatasin lapselegi seda rõõmusõnumit, ning kibekiiresti labidad/ämbrid kaasa ja tagaaeda, läbi naatide peenart kaevama! 
Aega see võttis päevi, kuid ära tegime. :) 11a. laps on ikka tubli aiatööhuviline mul sel aastal. Ega eelnevatelgi aastatel läks ta vahel omal algatusel midagi rohima või kõplama, kuid sel aastal on ta täitsa aedniku mõõtu juba. :)

Kui need kuninglikud kõrgused siis ühel reedel saabusid, siis kasti avades hakkas mu süda taas erutusest põksuma - kui suured ja võimsad nad olid! Nii suured isegi, et mul oli tegu, et nii kõrget ämbrit leida, kuhu nad vette panna nii, et pookekoht ka vee all oleks. Lõpuks sain ühed mahutatud ämbrisse ja teised kastekannu, ja tõstsin ööseks keldrisse. Õnneks oli nädalalõpp ees ja oli aega laialt, et istutustöödega tegelda.
Istutatud ma nad sain, enne sai veel internetis kõik üle loetud ja isegi videosid vaadata, et kõik ikka õigesti saaks tehtud - ei saa ju sellistel kõrgest soost lilledel lasta teadmatusest välja minna . . .  Nüüd oleme käinud iga päev neid mullakuhilaid vaatamas, kust vaid otsad paistavad. Ei jõua ära oodata, et saaks mulla tagasi laiali ajada ja jälgida nende kasvama hakkamist. Et kas nad tõesti kasvavad nii kõrgeks nagu pildil ja on nii suurte õitega - ja lõhnavad . . . kujutan juba seda lõhna ette . . .