Täna oli siis lõpuks see päev, kus sai tõesti hommikust peale kuni pimedani aias mütata. Mitte et see mul kohe plaanis oleks olnud kui ma hommikumantlis õunapuu all istusin ja kohvi nautisin. Kägu kukkus taamal ja metstuvi huikas. Aga amplid oli küll plaanis lõpuks oma kohale välisukse ette riputada ja rõdukastid aknalaudadele tõsta, ja need asjad saigi kõigepealt tehtud. Istutasin siis veel ühe korvitäie rippuvat põisrohtu. Ja täitsin lilledega ka vana aiakäru - luuderohulehised pelargoonid, kard-hõbepaelad ja rippub sarvkannike, selline kooslus sai siis sinna. Ei jõua ära oodata, et näha, kuidas nad kõik üle kärvuserva alla voogama hakkavad. :)
No ja siis hakkasingi tasapisi suvelilli istutama. Selleks tuli kõigepealt kõik peenrad läbi kõblata ja kohati ka rohida. Ja siis ma istutasin - nii kaua kuni silme eest võttis uduseks ja tundsin, et enam ei suuda ühtki uut kohta taimedele välja vaadata. Siis läksin tuppa keha kinnitama. Söögi olin juba hommikul targu valmis teinud, samuti oli poes käidud, nii ei pidanud nüüd väsinuna selliste asjadega tegelema hakkama. Laps rõõmustab viimased paar päeva juba oma uue ratta üle ja kimab sellega ümber maja sõita - nagu siis kui ta veel väike oli. :D
Peale väikest puhkepausi sai jätkatud, kust enne pooleli jäi. Ja ega ma päris valmis saanudki, pimedus hakkas peale tulema. Aga küll töö alles kiitis tegijat! Kui mitu tiiru käisin ikka aias, et end kiita lasta. :) Kangesti tahaks vanikkuljuse ka juba lapse majakese äärde ära istutada, ehkki igal pool kirjutavad, et juuni algul alles tohib . . . no paneks äkki ööseks katte peale. Ta nii tahab ronida juba mul toas. Ah, parem ei planeeri - aiaasju ei saa planeerida, läheb, kuidas läheb. :) Võibolla homme ei liiguta ma lillegi ja panen vaid kurgiseemned idanema. :P Ehkki plaanis on sama ennastunustavalt rügada nagu täna - no nii hea tunne on kui päeva lõpuks kui kõik kohad valutavad, ja seda asja pärast. :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar