Tänane laupäev jäi lühikeseks ja lõpetas selle paduvihm. Olen õppinud taimedega koos vihma üle rõõmustama. Teisest küljest on kahju, et aias ei saanud mitte midagi teha. Külvata vaja ju veel herned, nuikapsad, lehtpeedid, kaalikad, istutamata on ikka veel kõrvitsad ja suvikõrvitsad. Eile sai ka vaid ruutmeetri jagu uue peenra pinda tagaaias naadist puhastatud, siis ajas vihm meid tuppa.
Hommikul ei saanud õieti vedama. Oleks tahtnud nagu midagigi aias teha, samas ei tahtnud ka käsi määrida, sest lõunaks oli vaja minna kooli emadepäevakontserdile ja olin hommikukohvi kõrval juba küüned ära lakkinud. :D Nii ma siis lugesin internetist, mis uut, vaatasin toa- ja kasvuhoonetaimed üle, kastsin mida vaja, väetasin toataimi, käisin lillepeenraid imetlemas . . . sinna see aeg läks.
Kuna laps oli juba mõnda aega uut toalille luninud, olin talle eile lillepoest ühe säntpoolia ostnud, muude õitsvate potilillede valikut seal nagu polnudki. Lillemulda ei olnud IKKA veel müüki tulnud - no mida lillepoodi, kolmapäeval pidi tulema.
Säntpoolia kohta sai loetud, et tahab valget, kuid mitte täispäikselist kohta, öösel soovitavalt madalamat temperatuuri, ikka alla 20C, ja et mitte üle kasta. Samas tahtvat kõrget õhuniiskust, mille hoidmiseks võivat talle lausa aukudega kilekoti peale tõmmata. Njah, sedasi läheks raskeks õiteilu imetlemisega.
Hetkel on meie uus elanik köögis läänepoolsel aknalaual, kus ööseks on küte väljas. Õitseb seal oma kaunite helelillade õitega. Lugesin lapsele sõnad peale, et mitte kasta mulda enne sõrmega katsumata. Ennast ka katsun veekruusiga eemal hoida. :P Tahaks end ju uue taime puhul kuidagi kasulikuna tunda - tahad juua, süüa, veel midagi? Luuderohtude puhul olen õppinud end kastmisega tagasi hoidma ja nad edenevad suurepäraselt. Üks sõbranna ütles isegi, et pole kunagi nii lopsakaid luuderohtusid näinud. Peaks pildistama ja lisama siia hiljem - inimesed ikka lisavad pilte blogidesse, ma pole veel sinnamaale jõudnudki. :P Need luuderohud on mul aga kõrgel kappide otsas, nii et üle korra nädalas pole mul viitsimist veepudeliga nii kõrgele turnida ja see näib neile meeldivat.
Nüüd siis ongi õhtu käes, laps vaatab loodussaadet ja mina vaatan aknast igatsevalt aeda . . . peenravahedes on juba loigud. Vaatasin just järele, et homseks ka ei luba ilmateade teistsugust ilma, alles esmaspäevaks, kui on vaja tööle minna. Peale tööd, kudenud tunde ja paksu peaga minust suurt aiatöö tegijat pole. Eriti kui on teada, et ei saa end päris võhmale rügada kuna õhtuks peab veel pisut jõudu jääma tööasjade ette valmistamiseks. 3 nädalat veel jäänud ja siis hakkab suvi, puhkus! Kogu aasta läks kuhugile kiiresti, märkamatult, kuid need viimased nädalad, need küll nii venivad. Lapsed väsinud, ise väsinud . . . tahaks ainult aeda peituda ja rügada ühe päevagi hommikust õhtuni - küll see annab hea tunde!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar