Eilne kuumuse päev . . .

Ma ei tea, kuidas ma selle eilse kuumuse päeva üle elasin, mäletan, et olin šokis sellest temperatuurist, mis mind töölt lahkudes väljas tervitas.
Oli lõuna ja pidin minema bussi peale, et linna hambaarstile sõita. Üle poole tunni oli veel aega, seega lippasin kähku poest läbi, et osta paar tšeburekki - sellise kuumusega ja näljasena poleks mul mingi probleem ära minestada. Toidupoolis käes, ruttasin bussipeatuse kõrval olevasse parki, et seal puude vilus keha kinnitada ja oma huugavat pead jahutada - ükskõik kui pikk või lühike mu tööpäev ka poleks, pea on pärast seda ikka paks. Pargis oli mõõnus jahe, isegi nii vilu, et võis jaki selga tagasi panna ja isegi luku kinni tõmmata. Sinna pargipingile oleks võinud jäädagi, tiigivaadet nautima, polnud üldse isu end kuhugile linna vedada - linnud nii sädistasid ja metstuvi hõikas . . .
Kuna aega veel oli, helistasin lellenaisele Mallele, kes on mulle parima sõbranna, ema ja kelle kõige eest veel. Kahjuks kolis ta üle aasta tagasi minema, seega meie ühised kohvitamised ja jalutuskäigud loodusse on asendunud iganädalase helistamisega. Eks temagi igatseb oma vana kodukohta taga, eriti siinset loodust ja sõbrannasid. Õnneks käib ta mul ikka suviti külas ja siis pikemalt. Küll ta sel aastal imestab kui näeb kui palju me lapsega aias ära oleme teinud. :) Ehkki teeme küll kõike iseendale, on hea tunne ka oma kätetööd kellelegi näidata - eriti sellele, kes seda ka hinnata oskab. Teised mu vähesed sõbrannad ei ole ju aiafanaatikud. Lobisesimegi nii kaua kuni ma bussipeatusse jõudsin ja buss ette keeras.
Kui linna kohale jõudsin ja välja astusin, vaat seal tabas mind KUUMUS. Nüüd tundsin küll, et mul hakkab halb. Õnneks ei olnud hambaravikabinet kaugel ja seal sees oli külm, õnneks. Enesetunne oli aga endiselt sant - ajas iiveldama ja kuuma saanud pea tuksus. Läksin tualettruumi, loputasin nägu tükk aega külma veega ja lasin vett käsivartele voolata - pidavat ülekuumenemise korral aitama. Tundus, et aitaski pisut. Kuivatasin end ära ja läksin taas ooteruumi ootama. Maha istunult nägin kohe, et mul on imetilluke puuk käsivarrel. No mida. Tagasi tualetti ja õnneks polnud see elukas veel jõudnud mulle sisse ronida, võtsin ta lihtsalt paberiga ära. Vot siis mõnusat pargis istumist. Ette rutanuna võin öelda, et samal õhtul võtsin ka lapselt ühe puugi jalasäärelt välja, nii et nüüd on meil mõlemil 2-3 nädalat vaja enesetunnet jälgida, kas mingit palavikku ei teki.
Hambaarstiltoolil istudes polnud muud teha kui ingleid paluda, et hambaarst mulle haiget ei teeks. Seekord läks õnneks, hamba närv oli ise ära surnud ja puurides ei tundnud midagi. Sain ajutise plommi sisse ja uue aja 2 nädala pärast.

Nüüd oli veel tund aega aega ja läksin Selverisse, et midagi söögipoolist kaasa osta lapsele - midagi sellist, mida meie kolkapoes ei müüda. Näiteks mingeid paremaid komme, jogurteid ja kohukesi, lihakaid viinereid jmt. Teel bussijaama on aianduskauplus - kui oleks aega ja raha, kus seal veedaks aega ja ostaks . . . ! Seekord õnneks aeg pani piirid, rahale oli hambaarst enne juba piirid pannud, seega sai vaid lapsele lubatud päevalilleseemned ostetud. Ja siis bussi peale ja koju! Ah, kuidas mulle ei meeldi linnas käia.

Jõudsin koju just lapsega ühel ajal, kes tuli muusikakoolist. Temagi oli kuumusest pisut šokis. Õue sööma polnud mõtet minnagi, seal oleks paha hakanud, õnneks köögis oli jahedus ja lasime linnakraamil hea maitsta. Aga aiahoolikud nagu me oleme, ei saanud me tuppa pikalt passima jääda - ikka aed kutsub ju, taimed janused . . . Ajasime kõige õhemad suvekleidid selga ja siis kastma. Lapse kastsin ka üle, küll nautis teine. :) Kõik lillekastid ja amplid olid kuivad, jõudsime õigel ajal ära päästa. Laps nii naudib kastmist, tema jätkas veel lillepeenardega ja kastis ära kõik viimati istutatud taimed. Lõpuks panime teki aeda varju maha ja niisama uimerdasime kuni temperatuur hakkas õhtu saabudes normaliseeruma. Üldse polnud isu 21.00 magama sättima hakata, uni poleks ju niikuinii sellise ilmaga tulnud, seega olime tund aega kauem üleval. Aga siis vajusime ka üsna ruttu ära. :) Laps oli veel frustreeritud, et sellise ilmaga peab veel 2 nädalat koolis käima! No ega tema üksi, mina ju ka. Lohutasin, et peame ikka vastu, suvi on ju kohe-kohe käes. Aga ega ei mäleta küll kordagi, et üle 30C kuumusega oleks pidanud kevadeti veel koolis käima.

Öösel tuli siis veel vihmavaling pisukese äikesega ja kastis meie kastetud aia veelkord põhjalikult üle. :)