Küll on külm!

Juuli on juba poole peal, kuid ilmad lähevad aina külmemaks. Ei mäleta küll suve keskpaika, kus tuli igaks ööks kasvuhooneuks kinni panna. Õhtuti ja hommikuti näitab õuetermomeeter +12C! Kuidas selline ülekohus üle elada? Päeval on nii külm, et kampsunis õunapuu all istuda ja kohvi nautida ei kannata. Ja see niiskus - vihma nagu ei tulegi eriti, kuid maapind püsib märg. See on muidugi hea, kastma ei pea. Roosid avanevad selles külmas aga nii aeglaselt ja arbuusi- ja melonitaimed katteloori all on nii nirud nagu oleks nad just äsja maha istutatud. Saaki sealt ei saa, maapinna raiskamine vaid. Muu köögivili näeb hetkel aga täitsa kena välja. Porgandeid harvendades sai esimesed söögiks ära aurutatud ning eile noppisin esimese suvikõrvitsa pitsa peale panemiseks.

Eile jalutuskäigul nägin tee servas ühte kaunilt õitsvat võsa, õied kuidagi tuttavad. Võtsin oksakese tuvastamiseks kaasa. Koju jõudnud, leidsin ka kiiresti nimetuse - lõhnav vaarikas:

Lõhnav vaarikas (Rubus odoratus)

No muidugi, miks ta tuttav ei olnud - soovinimekirjas mul ju. Ainult et ei lähe ju, labidas kaasas, võsukest välja kaevama, see teeserv oli ikkagi kellegi oma. Tõi meelde kohe "Aedniku aasta", kus K. Čapek asetab aedniku ühe pulga peale kõige pöörasemate maniakkidega, kes tuleb öösel ja varastab selle taime ära, sest ta ei saa ilma selleta enam elada. Ja kui ta on üleliia arg või paks, et vargile tulla, siis hakkab nutma ja manguma, et talle antaks sellest kas või kõige tillema pistikugi . . . Paksuse poolest kõlbaks täitsa vargile minema, aga ju ma siis ikka piisavalt arg olen. :D Jääb vist üle vaid nutma ja manguma  minna omaniku juurde. Aga mis siis kui ta ei luba? Mõtleb, et mingi maniakk. :P Jätsin selle lõhnava vaarika mõtte esialgu ootama, ehk saan kunagi ta omanikuks ausal teel või ennast alandamata. :)

Nüüd aga mu soovinimekirja juba realiseeritud kaunitaridest. Lugesin üle, et mul on aias 38 roosi. Laps kui kuulis seda, ütles et - nii vähe! Olin nõus, vähevõitu tõesti. Ja enamus neist kevadel istutatutest veel ei õitse. Alles ma hõiskasin kuu aega tagasi peale viimast rooside ostu, et nüüd on hing rahul. No miks ta rahul pole kui sellised õied aias vastu vaatavad:

Alfred Sisley

Bemjamin Britten

Benjamin Britten

Waltz Time

Waltz Time

 

 

 

Maurice Utrillo

Augusta Luise

No et rooside koha pealt nagu on hing rahul, kuid tahtmine on neid veel vähemalt samapalju aeda tuua - eriti vanu roose. Aga eks ole hea roose juurde ihaldada kui on olnud selline kahjurite koha pealt väga hea aasta. Mitte kordagi pole vajadust olnud lehetäide vastu pritsida, mõned üksikud vaid tuiavad õienuppudel ringi.

Ja lõpetuseks veel lillherned, kellest olen juba varem ka pilti pannud, kuid nad kohe on sellised tujutõstjad. Nüüdsest hakkan igal aastal lillherneid kasvatama. :)