Juulilõpu pildipostitus

Lilled muudkui õitsevad ja õitsevad aias, pilte on ka saanud teha, kuid pole aega olnud neid üles riputada - kuhu see kõlbab! Täna tuleb see tasa teha - vähem juttu, rohkem pilte. Tuleb võtta omale kohustuseks kõik õitsejad üles pildistada, sest kes teab, võibolla järgmisel aastal mõnda õit enam polegi, siis on vähemalt meenutus, et ta siiski oli ja käis siin. Igast õiest ma klõpse pole teinud, karta on, et ei leiaks aega, et neid kõiki kunagi uuesti üle vaadata.

Tagaaia roosipeenart pildistasin viimati siis kui seal veel midagi ei toimunud. Nüüdseks on kõik juba õitsemas:

Mõned roosid lähemalt ka. Summer Song üllatab puuviljalõhna ja erilise värvitooniga:

Summer Song

James Galway kasvas sel aastal üle minu pea ja kõrgub seal nagu peenra direktor. :D Huvitav, eelmisel aastal püsis ta küll tavamõõdus. Õied on Jamesil aga väga tütarlapselikud - ja lõhnavad ka peenelt:

James Galway

New Dawn on mul kõige ilusamate läikivate lehtedega rambler ning õitseb kuis jaksab. Õisi pudistab ka kohe kui on ära õitsenud, kuid minu meelest on see väga romantiline kui kroonlehed on roosi all mullale puistatud:

New Dawn

New Dawn

Üks nimetu potiroos:

Veel üks nimetu potiroos - õnnestus pika pusimise peale õige värviga pildile saada. Punase pildistamine on muidu kui õnneloos, kuid päike ja välk koos annavad harilikult õige tulemuse:

Novalis on muidu täiuslik roos - haiguskindel, usin õitseja, õndsa lõhna ja romantilise õiekujuga, kuid õied kipuvad tal murduma. Torm tegi seekord pea kõigi õitega krõks-krõks-krõks. Juba eelmisel aastal avastasin, et kui kass tema lähedalt mööda tuiskas, siis oli pärast mõni õis murdunud. Mõni teine roos vangutaks sellise vallatuse peale vaid pead.

Novalis murtud kaeltega

Waltz Time on samuti lilla õiega, kuid mitte nii luksuslikult täidetud kui Novalis. Samas lõhn on tal tugev ja imeline:

Waltz Time

Roosipeenras pole mitte ainult roose. Minu eelmisel aastal soetatud elulõng Piilu on end hulga õiepungadega ehtinud ning avas esimese:

Piilu

Peen iluürt on tänuväärne suvik, kindlasti kasvatan teda ka järgmisel aastal. Alustas ta juba enne roose, ei ta karda ei vihma ega tormi, muudki õitseb ja laseb peenral särada ka seal, kus mõni roos parajasti uute pungade kasvatamisega tegeleb. Teda võiks vabalt oma pool peenratäit kusagil metsikult kasvada lasta:

Peen iluürt

Lõhnav neitsikummel on mul ka rooside vahel, mõnusad nupsud ja teda on mul mitmel pool mujal aias ka:

Lõhnav neitsikummel Snow Ball

Roosipeenras kui ka mujal on mul hakanud avanema lõhnatu imelill. Kuidas teda küll nii ebaõiglase nimega karistati, ma imestan - ta lõhnab ju täiesti nagu ime! Lihtalt imelill oleks ta nimeks täiesti piisav olnud. Tugev magus aroom - kuid ainult öösel. Tüüpilise kuuaia lillena avab ta oma õied alles õhtul (või pilves ilmaga) ja suleb nad kui päike hommikul silma hakkab paistma:

Lõhnatu imelill

Haldjalaps The Fairy elab mul potis ning mitte roosipeenras, vaid veranda otsas:

The Fairy

Siit olekski paras jätkata veranda otsa vaadetega:

Oi, kuidas ma jumaldan karikakraid! Neid on mul nii ühes kui teises veranda otsa peenras ja väärivad rohkem vaateid:

Täiuslik lilleõis:

Aed-leeklill vilksatas siin vahepeal, lähem vaade ka - Adessa Lilac Twist, noorekene, eelmisel aastal muretsetud:

Adessa Lilac Twist

Peatumata ei saa mööda minna liiliatest sel aastal. Ehkki kahjur (pahksääsk?) võttis omajagu pungasid kaasa, valged on tema maitse, siis jagus ka õitsemiseks. Nimede osas olen nõutu kuna nad on oma 10a. tagasi ostetud, mil ma nimede vastu veel suurt huvi ei tundnud . . .

Ja muidugi kuningliiliad! Sel aastal täitsin oma ammuse soovi ja tõin nad omale aeda, esimene juba avas silmad ja hullutab oma lõhna ja suursusguse iluga:

Kuningliilia

See pehme valge õiemütakas eelmisel pildil korvis on kaenal-lõhiskellukas. Taaskord üks tänuväärne lill, ei karda vett ega vilet ja läheb kindlasti ka järgmisel aastal kasvatamiseks. Kena alternatiiv näiteks valgele lobeeliale. Pean vaid meeles pidama varem külvata, sest ta hakkas mul õitsema alles juuli keskpaigas:

Kaenal-lõhiskellukas

Verandaotsa peenar on mul suht täis, oma kohake on seal ka aed-balsamiinil. Toast õue saades oli ta esimesed nädalad küll šokis ja tegi ikka parajat draamat, a la, et tema ei hakka siin kasvama, langetas lehti ja vahetas värvi . . . kuid nüüdseks on ikka elurõõm tagasi ja hobusesõnnikuleotis toonud jume näole:

Aed-balsamiin Tom Thumb Rose

Loitev tulinelk Alba kõigub ka seal peenras, hästi nõrga kaelaga kuidagi. Sel aastal ostetud taim, võibolla asi selles, et oli üle väetatud. Punane tulinelk on mul küll tugeva kaelaga isend, samas valge on õrnem ja pehmem. Loodan temast kiiret paljunejat, teda võiks suurem puhmik peenras õõtsumas olla:

Loitev tulinelk Alba

Himaalaja jalgleht oleks nagu sügisrüüs:

Himaalaja jalgleht

Seda nimetut päevaliiliat on mul aias mitmel pool. Kui keegi oskaks ta nime välja hõigata, oleksin väga tänulik. Ta on uue tagaaiaosa erastamisega kaasavarana kaasa tulnud, küla vahel ringi käies ja aedadesse kiigates tundub, et sellist on igal teisel aias. Ilus kõrge aga väle läbi õitseja:

Nimetu päevaliilia

Delavay ängelhein on uustulija mu aias ning tema olemust tundmata sai talle vist mitte parim koht säramiseks välja valitud - poleks kohe oodanud, et ta on selline sooloesineja, seesuguseid mul veel aias pole olnud. :) Ta vajaks omale kindlasti rahulikumat tausta, mõnda okaspuud äkki, kui ta on seal nõus muidugi kasvama. Ega mul ei ole ka hetkel ühtegi okaspuud talle taustaks pakkuda, kui tagaaia hiigelkuused välja arvata. Või siis panna ta murusse soleerima. Ega mul siin muruga ka priisata ei ole, see on pigem rohi, mis siin muru pähe kasvab. :P Aga väga õrna kleidiga lill - ja muudkui ajab uusi õisi ja lehti, lahe:

Delavay ängelhein

Järgmised õitsejad aga järgmisel korral, liiga palju head korraga pole ka hea. :)