Aed seisab

Ilmad on olnud nii päikselised, et ei taha enam õuest tuppa tullagi. :) Viimastel päevadel on saanud mõnusasti aias mütata. Lõigatud said vaarikad,  tikripõõsapusa ja täiesti metsistunud mustsõstar, mida juba 10a polnud keegi harvendanud. Isa kommentaar lõigatud mustsõstra kohta: sel aastal me küll marju ei saa. Tema meelest ei vajanud see paarimeetrise läbimõõduga põõsamürakas mingit lõikust. Kui käed olid harjunud talv läbi vaid kudumisliigutusi tegema, siis selle rahmeldamise peale õhtuks iga sõrmenukk ja isegi randmed valutasid.
Täna sai veel viimased kuivand lillede pealsed ära lõigatud ja pisut maasikapeenart rohitud. Sooja oli aga vaid paar kraadi ja maa sentimeetrisügavuselt jääs, nii et jätsin selle rohimise nalja pooleli. Sõrmed ka tahtsid juba külmast krampi minna.

Aed on tegelikult terve nädala seisnud muutusteta, mitte midagi uut ei õitse, ikka ainult lumikellukesed ja märtsikellukesed. Aga no mida tahta, märts ju. Eelmisel aastal samal kuupäeval olin kirjutanud Facebooki -8C.
Eile kõmpisime lapsega läbi metsa grilli, olin targu fotoka kaasa võtnud et õisi pildistada - mida aga polnud, olid õied. Ei ainsat savilillekestki. See-eest nägime suuri lumelaike metsa vahel, nii et mul on kindel plaan homme peale töökoosolekut sealt läbi põigata ja üks neist ära koju tuua. Orhidee tahab ju varsti juua ja mul vana lumeveeämber tühi.

Tegelikult tahaks, et ilm teeks teeks mingi kuuajalise hüppe edasi. Et nartsissid juba õitseksid, kägu kukuks, kased rohetaksid ja et see jube pori oleks kadunud. Muudkui pühi koju saabuva kassi järelt tema poriseid jälgi - talle oleks mingit eraldi jalamatti vaja, midagi sellist ilmselt. :P