Priimulaunistused

Aiahooaeg on käivitunud ning taimesoovide- ja ihaluste masinavärk käiab kupli all täistuuridel.
Täna niuksusin Barnhaven'i lehel priimulaid imetleda. Ega tegu polegi mingi hetkeemotsiooniga, olen seal lehel juba eelmisest kevadest saati õhkamas käinud, jäin vaid tookord tellimisega hilja peale. Igatahes on mul kindlad soovid, mida tahta - Jaapani, Cowichan, Juulia priimulaid ning Show Self kõrvikud.

Viimaste kohta pole eesti keeles mitte muhvigi lugeda. Tegu on siis selliste kõrvikutega, kes pole mõeldud peenras kasvatamiseks, vaid hoopis pottides aiariiulil "enese näitamiseks" - nagu nende nimigi ütleb. Ja neid riiuleid kutsutakse "kõrvikute teatriks" (auricula theatre), mis oleks ideaalne püstitada maja põhjakülge kuna päikest ei kannatavat nad teps mitte, ning riiulil peab kindlasti olema ka varikatus kuna piisk vihmagi rikuks neile isikupärase jahuse väljanägemise.

Priimulaid on minu aias seni kõigest 4 - Sieboldi priimula, üks valge jaapanlane, üks kollane lillepoest päästetu ja üksik kõrvik, kõik puha nimetud:

Aastapäeva külve ja mütse

Kuni president telekas pikka juttu ajas, külvasin mina uusi seemneid - suutera, miisusaba, lobeelia, sitsililled, peen iluürt ja kaksikkannus said mulda. Eelmistest külvidest on üleval basiilik, lillhernes ja suhkruhernes. Viimane on ikka nii hea nosimismaterjal - suve lõhn ja maitse . . . seda võiks kohe terve aknalaua pikkune peenar toas kasvada. :)

Lõngavarud ei ole mul sel talvel üldse vähenenud. Kui välja arvata üks müts, mille sügisel lapsele kudusin  ja alles nüüd üles pildistasin:

Kui mulle aga nädalalõpul üks kauaotsitud muster juhuslikult ette jäi, pidin jalamaid uue mütsi valmis tegema. Mõnus oli jälle lõnga näpu vahel tunda!

Tegelikult on mul tekkinud hull idee midagi kuldset või hõbedast kududa - midagi õhkõrna.  Alati kui Karoliine Hõbelõnga näen, mõtlen, et kui selle lõnga ta käest kätte saaks . . . !

Külvihooaeg avatud :)

Öö läbi langes laia lund ning hommikuks oli akna taga võlumaa. Sai taaskord kogu see pori ja näotus kinni kaetud. Tegelikult ootasingi juba lund, et saaks kelguga poest mulla ära tuua. Rattaga on nati nadi seda teha.
Muld osutus nakatunuks nagu ikka - nii kui sõrmed sisse pistsin, sain kohe selle va külvipisiku külge . . . Esimesed seemned said, niisiis, mulda - herned (võrsete söömise eesmärgil), basiilik, salat, petersell, lillherned ja kaenal-lõhiskellukas.
Samal ajal keetsin valmis suure laadungi boršši. Minu boršitegu lõpeb pea alati suuremas potis kui algab, seekord lõpetasin lausa moosikeetmispotis. :D Aga ongi siis tööpäevadel toiduga mureta.

Tubastest õitsejatest pole mul hetkel kedagi eriti ette näidata. Peale lõppematult õitsvate varjukannikeste, keda ei hakanudki üles pildistama, saanud seda küllalt teha. Ratsuritäht Gervaise vilkastas vahepeal sutsti ära õitseda. Huvitav, kas on olemas ratsuritähti, kes kauem õisi peal hoiavad? Õis on tal muidugi gigantne, võiks pähe panna nagu kübara.

Ratsuritäht Gervaise

Veel ühed märjad pühad

Tuleb üles märkida, et tänane vastlapäev oli soojem ja porisem kui ei kunagi varem, mis peaks siis sooja kevadet ennustama. Pühadetoitu täna ei teinud kuna kukleid olin juba terve nädalalõpu vorpinud, hernesuppi sõime alles eelmine nädal ja vastlapäeviti saab laps seda kõike ka koolist.

Nädalalõpu kuklitegu

Hiina uus aasta on kah nüüd alanud, selleks puhuks olen ikka kollaseid krüsanteeme ja apelsine koju toonud - need peaksid oma värviga kulda ja rikkuse sissevoolu sümboliseerima. No pole seni küll siin midagi voolama löönud aga rõõmus vaadata on ikka.

Täna on veel ka luuvalupäev ja selleks puhuks hakkas mu pea(luu) valutama. Ma olen muidu see õnnelik, kel pea päris iga aasta ei valutagi. Aga eks need täna möllavad magnettormid võimendavad ka. Natukene hull päev ühesõnaga.

Traditsiooniline seemnete tellimise kuupäev

Täna sai aasta esimene seemnetellimus Chiltern Seeds lehelt tehtud, täitsa kainelt ja ilma palavikuta. Ajalugu näitas, et olin eelmisel aastal täpselt samal kuupäeval tellinud - näib tahtvat traditsiooniks saada. Kokku sai selline tagasihoidlik nimekiri, põhiliselt suvelilled (milleta ma ei saa):

Peen iluürt	Verbena tenuisecta, 'Desert Jewels Mixed'
Metstubakas	Nicotiana sylvestris
Lilltubakas	Nicotiana affinis
Kapimaa ööpalsam	Zaluzianskya capensis, 'Midnight Candy'
Miisusaba	Ptilotus exaltatus
Ämbliklill	Cleome spinosa, Mixed Colours
Sitsilill	Nemesia strumosa, 'White Knight'
Suutera	Sutera cordata, 'Snowtopia White'
Kaksikannus	Diascia barberae, 'Apricot Queen'
Lobeelia	Lobelia erinus pendula, 'Fountain' Series, 'White Fountain'
Idamagun	Papaver orientale, 'Princess Victoria Louise'

Ülejäänud lilleseemned on mul olemas või sai korjatud - ibeeriselehine tukalill, balsamiin, kaenal-lõhiskellukas, lillherned, lõhnatu imelill . . . Homme tuleb igal juhul basiilik mulda saada, eelmisel aastal oli samal ajal juba üleval. Samuti lillhernes. Möödunud suvi näitas, et veebruaris tuppa külvamine oli hea mõte.
Tahaks nii juba teada, mis seal lume all praegu toimub - kes on elus, kes küsimärgiga, eriti mu uued roosid . . .

Kevade vilksatus

Käisin eile korra aias, et viimaseid lumeriismeid tuppa kastmisveeks tuua ja, oi, kuidas kevadetunne lõi pähe!  Seemne- ja taimemõtted kohe ründasid meeli. Kõndisin kogu aia läbi - kõik nägi välja, nagu vahepealset lumme mattumist poleks üldse olnudki. Võta või reha ja hakka toimetama (tagaaias jäid sügisel lehed kokku riisumata). Kõige värskemad nägid välja nelgeid, need hõbedase lehestikuga - veel üks põhjus aed nelke täis panna. Oleksin tänulik kui oskaksite soovitada teisigi sama vastupidava talvise väljanägemisega õitsvaid püsikuid. :)

Täna hommikuks oli küll juba uus värske lumi maha sadanud, selline õhkõrn, mis kogu selle enneaegse kevadise diskreetselt kinni kattis, et aednikul katus liiga vara lendama ei hakkaks. Naasingi oma raamatute juurde. See talv ongi saanud põhiliselt raamatute taga veedetud - või köögis. + 6 kilo on kirjas nagu niuhti! Üks stiilinäide - kodused vahukommid:

No ja arvutis on kah saanud tegutseda. Sain näiteks veel vanas eas selgeks, kuidas filmidele subtiitreid teha. Internetiavarustest leitavad subtiitrid on sageli väga mööda tõlgitud. 2003a. "Peeter Paan" oli esimene, mille kallal kätt proovisin ja nüüd ei saa last enam ära selle filmi tagant. Aga on ka ilus teostus, pole midagi öelda - parim Paanist, mis siiani tehtud:

Paksu lund ja pakast

Uue aasta esimene nädal tõi lisaks päikesele ka lume. Akna taga särab nüüd täiuslik võlumaa. Koos lumega, või õigemini juba päev enne, tulid ka krõbedad külmakraadid. Päevased temperatuurid on olnud püsivalt -18/-20C vahel, öösiti on veelgi külmem. Tänahommikune rekord oli -26C ning töölt koju tulin külmast puretud näoga. Samas ilmateade on kõik see nädal ennustanud meiekanti ~10 pügala võrra soojemat ilma. Aga paistab, et nad võivad seal ennustada, mida tahavad - ega seal kedagi sellepärast veel töölt lahti lasta, et kümne kraadiga puusse panevad. :D

Toas on aga mõnus soe, saab 2x päevas ahjusid kütta ja süüa ei pea enam üldse tegema, kogu toit valmib ahjus - et saaks ikka kaks ühe hoobiga, toad soojaks ja toit ka valmis. Ja kui hea toit! Isegi tavaline keedukartul maitseb puuahjus valminuna palju parem.

Kass elab selliste temperatuuridega ka peaagu et täielikult toakassi elu:

Klaasitagune linnujaht -  tüüpiline varitsusasend, pool kassi laual, teine pool aknalaual

Ja ega ise samamoodi. Kui ahjud köetud ja toit ahju saanud, siis on kõige mõnusam raamatuga teki alla pugeda. Kindel koht, kus pole külmasid nurkasid.  Eile sai veel korra raamatukogus käidud ja hunnikut voodi kõrval täiendatud.

Lugemine ja kirjutamine on puhkuse ajal, kus aja survet peal pole, üldse hästi edenenud. Võin vabalt poolde öösse välja kirjutada, siis väheke tukastada, ning kui vaim peaks keset ööd üles ajama, sest tal jäi midagi ütlemata, jälle edasi lasta. Ja hommikul ärgates pole sellist tunnetki, et magamata öö oleks seljataga olnud. Tööpäevadel ei tuleks säherdune eluviis muidugi kõne alla. Aga mul on ka hästi arusaaja vaim, ei hakkagi mulle sellistel päevadel suuri ideid ette söötma. Algul ta küll üritas mõned korrad, kuid tegin talle ruttu selgeks, et siis ma tõstan käpad üles. Siiski on mul temaga kokkulepe, et kui midagi tähtsat on, võib ta mind vajadusel ka tööpäevadel äratada. Mu protagonist on natuke liiga täiuslik ning ma ei saaks kasutamata jätta mõnda ideed, kus ta vähe  libastub. Tema vend libastub palju tihemini, seda on kohe hea vaadata.
Üldse, ma ei tea, kes see vaim on ja kuidas ta mu leidis, igal juhul ei taha ma teda alt vedada ja üritan selle loo kaante vahele saada. Selleks ajaks õnnestub mul ehk ka ta nimi välja uurida. Oma nime all poleks seda lugu vast õiglane avaldada, minul, kes ma olen vaid ülestähendaja.