laupäev, 6. veebruar 2016

Traditsiooniline seemnete tellimise kuupäev

Täna sai aasta esimene seemnetellimus Chiltern Seeds lehelt tehtud, täitsa kainelt ja ilma palavikuta. Ajalugu näitas, et olin eelmisel aastal täpselt samal kuupäeval tellinud - näib tahtvat traditsiooniks saada. Kokku sai selline tagasihoidlik nimekiri, põhiliselt suvelilled (milleta ma ei saa):

Peen iluürtVerbena tenuisecta, 'Desert Jewels Mixed'
MetstubakasNicotiana sylvestris
LilltubakasNicotiana affinis
Kapimaa ööpalsam Zaluzianskya capensis, 'Midnight Candy'
MiisusabaPtilotus exaltatus
ÄmbliklillCleome spinosa, Mixed Colours
SitsilillNemesia strumosa, 'White Knight'
SuuteraSutera cordata, 'Snowtopia White'
KaksikannusDiascia barberae, 'Apricot Queen'
LobeeliaLobelia erinus pendula, 'Fountain' Series, 'White Fountain'
IdamagunPapaver orientale, 'Princess Victoria Louise'                        


Ülejäänud lilleseemned on mul olemas või sai korjatud - ibeeriselehine tukalill, balsamiin, kaenal-lõhiskellukas, lillherned, lõhnatu imelill . . . Homme tuleb igal juhul basiilik mulda saada, eelmisel aastal oli samal ajal juba üleval. Samuti lillhernes. Möödunud suvi näitas, et veebruaris tuppa külvamine oli hea mõte.
Tahaks nii juba teada, mis seal lume all praegu toimub - kes on elus, kes küsimärgiga, eriti mu uued roosid . . .









































esmaspäev, 1. veebruar 2016

Kevade vilksatus

Käisin eile korra aias, et viimaseid lumeriismeid tuppa kastmisveeks tuua ja, oi, kuidas kevadetunne lõi pähe!  Seemne- ja taimemõtted kohe ründasid meeli. Kõndisin kogu aia läbi - kõik nägi välja, nagu vahepealset lumme mattumist poleks üldse olnudki. Võta või reha ja hakka toimetama (tagaaias jäid sügisel lehed kokku riisumata). Kõige värskemad nägid välja nelgeid, need hõbedase lehestikuga - veel üks põhjus aed nelke täis panna. Oleksin tänulik kui oskaksite soovitada teisigi sama vastupidava talvise väljanägemisega õitsvaid püsikuid. :)

Täna hommikuks oli küll juba uus värske lumi maha sadanud, selline õhkõrn, mis kogu selle enneaegse kevadise diskreetselt kinni kattis, et aednikul katus liiga vara lendama ei hakkaks. Naasingi oma raamatute juurde. See talv ongi saanud põhiliselt raamatute taga veedetud - või köögis. + 6 kilo on kirjas nagu niuhti! Üks stiilinäide - kodused vahukommid:



No ja arvutis on kah saanud tegutseda. Sain näiteks veel vanas eas selgeks, kuidas filmidele subtiitreid teha. Internetiavarustest leitavad subtiitrid on sageli väga mööda tõlgitud. 2003a. "Peeter Paan" oli esimene, mille kallal kätt proovisin ja nüüd ei saa last enam ära selle filmi tagant. Aga on ka ilus teostus, pole midagi öelda - parim Paanist, mis siiani tehtud:



kolmapäev, 6. jaanuar 2016

Paksu lund ja pakast

Uue aasta esimene nädal tõi lisaks päikesele ka lume. Akna taga särab nüüd täiuslik võlumaa. Koos lumega, või õigemini juba päev enne, tulid ka krõbedad külmakraadid. Päevased temperatuurid on olnud püsivalt -18/-20C vahel, öösiti on veelgi külmem. Tänahommikune rekord oli -26C ning töölt koju tulin külmast puretud näoga. Samas ilmateade on kõik see nädal ennustanud meiekanti ~10 pügala võrra soojemat ilma. Aga paistab, et nad võivad seal ennustada, mida tahavad - ega seal kedagi sellepärast veel töölt lahti lasta, et kümne kraadiga puusse panevad. :D

Toas on aga mõnus soe, saab 2x päevas ahjusid kütta ja süüa ei pea enam üldse tegema, kogu toit valmib ahjus - et saaks ikka kaks ühe hoobiga, toad soojaks ja toit ka valmis. Ja kui hea toit! Isegi tavaline keedukartul maitseb puuahjus valminuna palju parem.

Kass elab selliste temperatuuridega ka peaagu et täielikult toakassi elu:
Klaasitagune linnujaht -  tüüpiline varitsusasend, pool kassi laual, teine pool aknalaual


Ja ega ise samamoodi. Kui ahjud köetud ja toit ahju saanud, siis on kõige mõnusam raamatuga teki alla pugeda. Kindel koht, kus pole külmasid nurkasid.  Eile sai veel korra raamatukogus käidud ja hunnikut voodi kõrval täiendatud.

Lugemine ja kirjutamine on puhkuse ajal, kus aja survet peal pole, üldse hästi edenenud. Võin vabalt poolde öösse välja kirjutada, siis väheke tukastada, ning kui vaim peaks keset ööd üles ajama, sest tal jäi midagi ütlemata, jälle edasi lasta. Ja hommikul ärgates pole sellist tunnetki, et magamata öö oleks seljataga olnud. Tööpäevadel ei tuleks säherdune eluviis muidugi kõne alla. Aga mul on ka hästi arusaaja vaim, ei hakkagi mulle sellistel päevadel suuri ideid ette söötma. Algul ta küll üritas mõned korrad, kuid tegin talle ruttu selgeks, et siis ma tõstan käpad üles. Siiski on mul temaga kokkulepe, et kui midagi tähtsat on, võib ta mind vajadusel ka tööpäevadel äratada. Mu protagonist on natuke liiga täiuslik ning ma ei saaks kasutamata jätta mõnda ideed, kus ta vähe  libastub. Tema vend libastub palju tihemini, seda on kohe hea vaadata.
Üldse, ma ei tea, kes see vaim on ja kuidas ta mu leidis, igal juhul ei taha ma teda alt vedada ja üritan selle loo kaante vahele saada. Selleks ajaks õnnestub mul ehk ka ta nimi välja uurida. Oma nime all poleks seda lugu vast õiglane avaldada, minul, kes ma olen vaid ülestähendaja.

reede, 1. jaanuar 2016

Uue aasta esimene päev

Uue aasta esimene päev tervitas särava päikese ja perfektse sinise taevaga kuuselatvade kohal, tähistamaks justkui valguse võitu viimasel ajal võimust haaranud polaarpimeduse üle. See aasta tuleb helgem kui ükski varasem, näis vaatepilt ütlevat. Sama jäi kõlama eileõhtusest E.Pauksoni horoskoobist TV3-s - polevat ühtegi valdkonda, kus Neitsil võiks halvasti minna. No millised perspektiivid! Päike hakkas päeva peale veelgi eredamalt paistma, justkui kinnitades, et kõik saabki ainult paremaks minna. Isegi rohi säras härmatisekattes nagu õige lumi ise, mida selleks talveks antud pole.

Ilutulestikku vaatama läksime lapsega südaööl üldsegi mitte kaugele - oma kodu rõdule. Sealt oli meil täiuslik ülevaade tervele külale. Tihedalt üksteise vastas, joped-sallid seljas ning vatitekk kaitseks üle -8C laotatud, imestasime, kuidas me ühelgi varasemal aastal polnud osanud uut aastat sellises mugavuses vastu võtta. Selle asemel olime külmast lõdisedes küla vahel hulkunud, otsides paremat kohta, kus majade katused pool saluuti ära ei varjaks. Kell 00.30 klubi juures toimuva ilutulestiku vaatamiseks tulime siiski rõdult alla, sinna polnud aga kaugele minna, vaid 100 sammu kodunt.

Kui viimased paugud raha taevasse lendas, mõtlesin kui võimsaid ilutulestikke on ikka saanud  maailma suurtes linnades elades imetleda, eriti milleeniumivahetuse oma. Koduküla saluut mõjub selle kõrval vaid lahja paugutamisena, pannes ometi silmad särama - ja mitte vähem kui Pariisis, New Yorgis või Hamburgis. Kui vanadus nii vähenõudlikuks muudab, siis võib tema saabumisest ainult rõõmu tunda. :)

Kuni laps veel magas, kasutasin saabunud valgust, et eelmise aasta viimane ehtetegu üles pildistada:




teisipäev, 29. detsember 2015

Külmaks on läinud

Miinuskraade on siinmail juba mitu päeva tunda antud, kord vähem, kord rohkem. Ega muud olegi kui tuleb rohkem tuld teha, siiani olin piirdunud poole ahjutäiega. Eile oli termomeeter mingi aja isegi nullis. Täna hakkasid aga miskipärast jälle varbad külmetama, mille peale läksin olukorda ilmajaama lehele uurima. Seal lubati püsivat temperatuurilangust, iga päev mõni kraad rohkem, kuni -16C-ni välja. Õnneks on puhkus ja võib vabalt nii elada, et nina majast üldse välja ei pistagi.

Täna tegin siiski kiire põike õue, krabasin kuurist lindude söögimaja, täitsin selle rasva ja helvestega ning seadsin köögi akna taha üles. Seestpoolt ilmus klaasi taha kohe vurrudega kontrolliv nägu mu toimetamisi jälgima. Linnumaja on kassi jaoks igal aastal üheks lõputute Tantalose piinade allikaks. Õnneks on linnud ruttu tema jõllitamisega ära harjunud ning põnts ja põnts vastu akent ta ka enam hüpata ei saa kuna panin mõned säntpooliapotid ette. Neid kasutab ta siis põõsastena, kuhu taha varitsemiseks varjuda. Vahel harva on ta ikka põõsastesse hüpanud ka ja paar lehte murdnud, kuid säntpoolia on vana rahu ise, ei lase end sellistest rünnakutest endast välja viia.

Aeda, ühesõnaga, sellise külmaga jalad mind naljalt ei vii. Tubased õitsejad on need, kes peavad talvisel ajal aiablogi üleval hoidma. Aga ega mul nendegagi priisata ole.
Bugenvillea hakkas mul sel aastal nii hilja õitsema, et oli enne jõudnud juba lehedki talveks maha visata. Olin kindel, et sel aastal jäävad õied nägemata ja pidin ta juba talvitumiseks esikuaknale viima, kui ta siis äkitselt hakkas neilt raagudelt  õiepungasid välja ajama. Praeguseks on ta õitsemisega juba poole peal. Maha langenud õisi ma meelega ära ei korja, mulle meeldib näiteks ka roosipeenras, kui õielehed on mullale puistatud:

Bugenvillea
Eelmisel aastal muretsetud jõulukaktus aga alles alustab õitsemist. Esimese õie avas ta oma nimele kohaselt jõululaupäeval. Ühes potis peaks olema kolm värvi, oranžist pole seni küll veel midagi näha:
Jõulukaktus

Jõuluaja ulatuslikud keetmis- ja küpsetamisorgiad on nüüdseks ühel pool, täna tegin köögis vahelduseks midagi tervislikumat - kodukootud kaneelikrõbinaid lapsele hommikusöögiks, vahelduseks pudrule. Päris Tseiloni kaneeliga tehtult said need ikka vääga head, tuleb tunnistada:

Enne pühi lippasin aga raamatukogust läbi kuna mu voodi kõrvalt puudus HUNNIK. Asi sai parandatud, ning nüüd on mul juba kaks hunnikut - vasakpoolne loetud, parempoolne lugemist ootav:

Kui aus olla, siis pool sellest kuulub lapsele, kuid igasugune lugemata raamat majas on ahvatlus, seega hoian hunnikut oma toas. Bob ja Durrel läksid tal küll kohe lugemiseks, kuid Narnia kroonikad ei tõmmanud - tema olla koolis filmi juba näinud.

Jõuluaega mainides ei jõua ma ära imestada, kuidas mul sellekohane postitus sel aastal tegemata jäi. Oleksin ikka võinud mainida, et sain jõuluvanalt panni, mis on minusuguse jaoks 100% täkkesse kink. Minu poolest võiks ta mulle lausa iga kord panni tuua, sest mu isa suudab need aasta jooksul alati kasutuskõlbmatuks muuta.

Igal juhul pole hilja praegu kõigile oma lugejatele kena aastavahetust soovida!

reede, 18. detsember 2015

Nikerdamisjuttu

Selles postituses rääkisin vidinate nokitsemisest Miyazaki suurepärase animefilmi "Howli liikuv kindlus" ainetel. Seekord sai kätte võetud filmi peategelase kostüümi tegu.
Kõigepealt kübar, mis tuli Hiinast, nii sai kõige odavam. Mummud said Inglismaalt tellitud ning pael, see tuli lihtsalt kapist:
Sophie kübar



Sophie kleit oli mul tegelikult juba ammu valmis, nüüd sai ta lõpuks ka üles pildistatud - kuivõrd detsembripimedus seda teha lubas. Kleidiriidega vedas - selle sain kodust mõne sammu kaugusel olevast humanitarkast:

Sophie kleit

Alusseelik on kohustuslik - jutt käib ikkagi 19. sajandist ning seda vilksatab filmis pea igal sammul:

Kleidi taskus peab olema sõnum Tühermaa Nõialt. Selle tarbeks tuli vähe Gimp'is nokitseda:
Kuna kleidi - ja juustevärvil lasti filmis lõdva randmega muutuda, siis millalgi on kavas kleidist ka sinine variant teha:

Vahepeal sai veel üks Howli kaelakee juurde meistredatud kuna eelmisel suutsin kivi ära lõhkuda . . . Sellest polnud aga hullu, sest uus ripats sai veelgi originaalilähedasem. Helmematrejal tuli USA-st:



Kõik need meisterdamised on olnud tegelikult hoopis vahepalaks, et viilida eemale Rapuntsli kleidi õmblemisest. Siin on tõestus, et ma sellega ikkagi olen tegelenud - seelikuosa on valmis:


Kuna kleidi materjal on värvimuutev, siis on seda pea võimatu õigesti pildistada - lillat, sinist ja roosat muudkui pillub läbisegi ning tegelikult on seeliku keskosa hoopis tumedamast riidest, ehkki tundub vastupidi.
Kogu muster on arvutis kujundatud, kopeerpaberiga kangale kantud ning tekstiilimarkeritega peale joonistatud. Kõik see võttis pehmelt öeldes terve igaviku aega. :D Millest on põhjustatud ka mu hetkeline paus kleiditeos, sest pihaosa jaoks tuleb sama tee uuesti läbi käia . . . Kuid ma ei tahtud ka mustri osas järeleandmisi teha. Korraks küll käis peast läbi mõte lasta kogu materjal Spoonfloweris printida, kuid see oleks megakalliks läinud ja ma ei poolda, et meisterdamised peaksid suurt raha röövima. Samuti oli seal materjalide valik üsna piiratud - ma poleks mingil juhul õiges toonis ega materjalis kleiti saanud, ammugi mitte värvimuutvat, nagu Rapuntslil. Kanga sain lõpuks eBay kaudu Indiast. Ja come-on, kui ma oskan ise midagi teha, siis miks mitte neid oskusi rakendada . . . Laps näeb ka ema asju valmistamas - mitte ainult ostmas.
Siia otsa veel üks petlik pilt - keskosa muster on tegelikkuses palju silmatorkavam:

Siin on lõpuks näha, et keskosa on ikka tumedamast materjalist:

Selline sai seelik, pihaosaga on aga veel oi kui palju tööd, et midagi sarnast saavutada . . .


laupäev, 12. detsember 2015

Aiahooaja lõpp?

Kas sellises kliimas, mis meil praegu valitseb, ongi aiahooajal üldse lõppu? Mõni nädal tagasi sai küll mõningaid miinuskraade tunda ja lundki näha, kuid vaid viivuks. Praegu elame sellises +6 . . . +8C vines, kus on keeruline ahjugi kütta nii, et palav ei hakkaks. Ju see soojus, mis suvel tulemata jäi, jagati nüüd järele jäänud kuude peale ära. Igavesest kevadest sai sujuvalt igavene sügis - ja eriliselt pime ka veel! Paras küünlavalgel tee nautimiseks ja muidu unistamiseks, millegi tegemiseks tuleb aga tuli põlema panna.
Pimedus on omakorda halvasti mõjunud mu meisterdamispisikule. Igasugu nikerdamised õnnestuvad mul päevavalguses paremini, siis on värvidel õiged toonid. Mu kapid pole  juba ammu nii UFO-sid (unfinished objects) täis olnud! Islandi kampsun ootab luku ette saamist ja  Haapsalu sall äärepitsi. Laps on loobunud küsimast, millal ta Rapuntsli kleit kord valmis saab ja ta isegi ei mäleta enam, et ma talle ka ühte satsilist tekikotti õmblen. Siis on veel üks teksakott, mille taha ma voodrit külge õmblema hakates ära nõrkesin ja veel paar lõpetamata ilupatja . . .
Tegelikult on süü selles, et pimedad ajad on mind raamatute juurde tagasi toonud ja pannud ka ühte kirjutama. Sellise tegevuse kõrvalt millekski muuks suurt aega või huvi ei jäägi. Igasugune igapäevane elu on takistuseks kui asi puudutab raamatuid. :P

Eile siiski tõmbasin kummikud jalga ja seadsin sammud läbi muda aeda - viimased roosid oli vaja ära mullata. Pooled muldasin juba oktoobris ja nad on nüüd vist leemendanud higis kõik see aeg. Aiaasukad polnud sugugi kõik korralikult tuttu läinud. Pungas tegelasi oli uudistamas igal pool, vaatasid mind selliste nägudega, et miks meie peame magama kui lundki veel pole. Eks nad ise teavad, kui õigel ajal magama ei saa . . .