Aiahooaja lõpp?

Kas sellises kliimas, mis meil praegu valitseb, ongi aiahooajal üldse lõppu? Mõni nädal tagasi sai küll mõningaid miinuskraade tunda ja lundki näha, kuid vaid viivuks. Praegu elame sellises +6 . . . +8C vines, kus on keeruline ahjugi kütta nii, et palav ei hakkaks. Ju see soojus, mis suvel tulemata jäi, jagati nüüd järele jäänud kuude peale ära. Igavesest kevadest sai sujuvalt igavene sügis - ja eriliselt pime ka veel! Paras küünlavalgel tee nautimiseks ja muidu unistamiseks, millegi tegemiseks tuleb aga tuli põlema panna.
Pimedus on omakorda halvasti mõjunud mu meisterdamispisikule. Igasugu nikerdamised õnnestuvad mul päevavalguses paremini, siis on värvidel õiged toonid. Mu kapid pole  juba ammu nii UFO-sid (unfinished objects) täis olnud! Islandi kampsun ootab luku ette saamist ja  Haapsalu sall äärepitsi. Laps on loobunud küsimast, millal ta Rapuntsli kleit kord valmis saab ja ta isegi ei mäleta enam, et ma talle ka ühte satsilist tekikotti õmblen. Siis on veel üks teksakott, mille taha ma voodrit külge õmblema hakates ära nõrkesin ja veel paar lõpetamata ilupatja . . .
Tegelikult on süü selles, et pimedad ajad on mind raamatute juurde tagasi toonud ja pannud ka ühte kirjutama. Sellise tegevuse kõrvalt millekski muuks suurt aega või huvi ei jäägi. Igasugune igapäevane elu on takistuseks kui asi puudutab raamatuid. :P

Eile siiski tõmbasin kummikud jalga ja seadsin sammud läbi muda aeda - viimased roosid oli vaja ära mullata. Pooled muldasin juba oktoobris ja nad on nüüd vist leemendanud higis kõik see aeg. Aiaasukad polnud sugugi kõik korralikult tuttu läinud. Pungas tegelasi oli uudistamas igal pool, vaatasid mind selliste nägudega, et miks meie peame magama kui lundki veel pole. Eks nad ise teavad, kui õigel ajal magama ei saa . . .