Mõtlikkuse aeg enne pühade algust

Eile pidid mu näpud esmakordselt leinakimbu valmis meisterdama. Tänasel toomapäeval, mil hinged liikvel, saatsime ära kalli naabrinaise Helga.
Ilm oli ennelõunal karge ja vaikne ja päike piilus silmapiiril, kui sammud üle tee naabrite poole seadsime. Kui kirikuõpetaja lugemist alustas, muutus aknast sisse tulvav päike aina heledamaks ja säravamaks - just nagu Helga naeratus, mis oli alati ta kelmikat nägu kaunistanud. Miks aga surm vahel nii muudab lahkunu nägu . . . ei jälgegi enam tema ümaratest põskedest, alati naeruselt pruntis suunurkadest ja rõõmsalt vidukil silmadest. Puusärgis lebas vaid tema õhuke maine kest, 91 aastat kulutatud. Tema hing oli aga meie hulgas, andes aknast sissetulvava päikesesäraga oma kohalolust märku.

Matustele kaasa me ei sõitnud, kuid sängitamise arvatava lõppemise paiku tegi ilm uue pöörde - peale kahte läks peaaegu pimedaks ja hakkas lund tulema. Algul rahet, siis laia lund ja lõpuks läks päris tuisuks kätte ära. Tunnike hiljem läks taas valgeks, tuisk vaibus, laia lund jäi aga langema ja langema. Lahkuv hing viis sügise endaga kaasa, maa peale aga saabus talv.

Ei olnud täna tuju toomapäevale kohast suurpuhastust teha - tahtsin vaid mõtetes Helgaga olla. Meenutada meie lobisemisi tema köögis kohvitassi taga. Jagasime rõõme ja muresid, kööginippe, saladusi . . . Kuulsin tema käest lugusid oma emast, mida ma veel kuulnud polnud või olin unustanud - suri mu ema ju kui olin veel laps. Ikka ja jälle kutsus ta mind, et tulgu ma õhtuti, teeme väikesed veinid, ajame naistejutte. Mul on kahju, et ma piisavalt tihti aega ei võtnud, et seda teha.
Ma ei unusta kunagi, kui ma oma 7-kuuse lapsega Tallinnast tagasi lapsepõlvekoju kolisin ja Helga ühel päeval suure isetehtud kreemitordiga mulle katsikule tuli. Tema vanuses veel sellise meistritööga hakkama saada . . . oma kanade munadest ja kuldkollane tort! Ma olin nii liigutatud.
Kõige suuremad punased tulbid, mis ta mulle jagas, jäävad teda mulle nüüd igal kevadel meenutama . . . Samuti märtsikellukesed, mis tal endal pärast välja läksid, kukehari, tema aia uhkus, ja mürakas murulaugupuhmas mu maitseainepeenras. Õnneheina ja murtudsüdant ei osanud ma kahjuks hoida, need läksid välja.
Kui ta veel kõbus oli, jagas ta mulle igal kevadel pihuga suvelillede istikuid - peiulilled, rõngaslilled, virkliisud, leeksalveid, viltlehed, astrid. Ja kunagi ei saavutanud nad minu aias selliseid mõõte nagu tema peenardel. :) Isegi siis kui tal juba ammu enam kanu polnud, mille rammuga lilli poputada. Ja need meie õnnelikud jalutuskäigud tema lillepeenarde ümber, kus ta mulle kui noorele ja rohelisele aednikule näpunäiteid jagas, mu laps samal ajal kukerpalle viskamas tema avaral murul . . . 
Sellest kõigest on nüüd juba mõni aeg möödas - viimastel aastatel Helga enam aeda pidada ei jaksanud. Kahjuks ei olnud tema pea siis ka enam kogu aeg selge, mis tegi tema ja ta lähedaste elu lõpus veelgi raskemaks . . . Ehkki surm nii kõrges eas saab olla vaid vabanemine, siis teadmine tema viimase aja kannatustest teeb ikka väga kurvaks.

Vaatamata nukrusele ja jõuetusele ajas õhtul miski vägi mind sügavkülmast arooniad ja pihlakad võtma, et need koos õuntega valepohlamoosiks keeta. Ju siis kalli naabrinaise hing utsitas tagant - töö vajab tegemist. Sellise oli ju temagi elu aeg olnud, vana eestiaegne hing. Kui nutud nutetud, tuleb edasi toimetada.

Puhkus algas!

Puhkus algas ja jõulud on ees - mis saab veel paremat olla? :) Isegi lörtsine ilm ei saa head tuju ära võtta. Ja ma olen täitsa rahul praeguste plusskraadidega - ei meeldi mulle külmast krampi tõmbunud liikmetega väljas käia, ekstra energiakulu vaid! Oleks siis veel härmas ja sätendav võlumaailm ümberringi, mille nimel sedasi kannatada . . .

Puhkuse alguse tähistamiseks käisin lausa 2x köögis küpsetamas - kõigepealt skoone, pärast kooki. Mulle meeldib kui hommikuti on kohvi kõrvale midagigi kodus küpsetatut võtta. Muidu nagu ei teagi, mida hommikuti süüa, ehkki aeglaselt näksitud juustuvõileib on ka hea, aga kook selle lõpetuseks veelgi parem.

Kui homme väga lörtsiseid lärakaid ei saja (nagu täna), siis lähen teen kuuseokstest kaunistused aknalauakastidesse. Aga no midagi väga ei luba - olen seda mõtet juba üle kuu aja edasi lükanud. Samas nüüd ei ole enam kuhugile lükata - enne jõulu võiks väljas kaunistused tehtud olla, hiljem tulevad vaaritamised, koristamine jm tubased tegevused peale. Ja jõuluõhtuks tuleb venna pere külla.

Kuna eelnevas postituses kurtsin, kui palju näputööd mul hajameelsusest pildistamata on jäänud, siis nüüd tegin mingidki klõpsud viimaste päevade käevõrude tegemistest, ehkki valgust nappis ja välguga mulle pildistada ei meeldi:

 Sellised käevõrud läksid kooli päkapikulaadal kõige paremini kaubaks:

 Ja need olid käevõrud, mis päkapikulaadast järele jäid - ju siis kõige viletsamad. :P Ilmselt oli põhjus selles, et need ei olnud tehtud läikega kividest nagu eelmised. Ostetud käevõrude puhul imetlesid lapsed just nende sära.

Helmeid on veel palju järel, kuid ikka tuleb veel ka juurde tellida, sest kõik ei sobi kõigega ja pildi järgi tellides ei saa alati õiget ettekujutust. Näiteks osad kivikestega vahehelmed said suuremad kui klaashelmed ise. Aga küll need ära saab kasutatud kui sobivamõõdulised juurde tellida. Õnneks ei ole tegu kalli hobiga, nagu seda on aiandus. :P

Viimane taimeline tellimus oli mul muidu toanartsisside ja ratsuritähtede sibulad. Toanartsissid on praeguseks hiiglasemõõtu ja kohe pakatavate pungadega, ratsuritähed seevastu on täiesti pungatud ja seda juba kuu aega. Ei tea, kas oleksin pidanud nad kohe saabudes potti istutama . . .

Köögi- ja näputööd

Viimased nädalad on möödunud näputöö tähe all. Samas olen nii hajameelne olnud, et tehtud töödest pole mingit pildimaterjali ette näidata. 4 paari sokke, mis sai kingitusteks kududa, pakkisin ära ja viisin posti, unustades neid pildistada. :/ Millest on kahju - said teised nii ilusad. Olen oma kudumid muidu ikka enda tarbeks üles pildistanud, hiljem hea vaadata, mis kõik tehtud.

Sama lugu lapse päkapikulaada meisterdamiskraamiga - jäi kõik puha pildistamata. Kõige paremini läksid seal müügiks helmestest käevõrud. Ega see eelmises postituses mainitud käevõru ainsamaks jäänud. Selle peale sai Helmetoast kenake tellimus tehtud ja vihtusime lapsega koos õhinal igat sorti käevõrusid teha. Metallhelmed sai ka vahele pandud ja kasutasime AB-läikega (mida see tähendab?) lihvitud helmeid - sära sai kui palju. Selliste säravate vidinakestega on ikka jube mõnus tegelda. :)
Peale laata sai siis kohe uus helmetellimus tehtud kuna meisterdamishoog ei ole meil kummalgi üle läinud. :) Kasutame siis hasarti ja teeme mõned juba järgmiseks aastaks ka valmis. Ja kinkimiseks.

Vaatamata kevadistele temperatuuridele on mõtted juba pühade peal. Viimase ajakirja Maakodu kaanel olid uhked kuningliku glasuuriga kaunistatud piparkoogid. Kuna see ajakirjade hunnik on mul köögilaual ja kohvetades ja süües ikka silme all, siis teadsin, et ega ma  enne rahu ei saa kui olen selle kauni tehnika ära proovinud. Tuli minna YT-i õppima. Et siis poeglasuurist ikka selliseid filigraanseid kaunistusi ei tee.
Esimene glasuuritegu ja kaunistamised läksid aia taha. :P Mõtlesin, et prooviks ikka ära, kas saab ise jahvatatud tuhksuhkrust glasuuri, ehkki sai loetud, et ei saa. No ei saa, jah - teraline jääb. Ja tülle läheb umbe. :P Pealegi sisaldab poetuhksuhkur maisitärklist, mis teeb glasuuri konsistentsile vaid head ja kaunistades nire ei katke nii kergesti. Igal juhul õhtul küünlavalgel köögis glögi juues paistsid need esimesed kaunistatud piparkoogid ikkagi täitsa kenad - aia taha läinud või mitte. :D

Järgmisena tahaks köögitegudest ära proovida makroonid. Ise ei ole ma neid kunagi proovinud, kuid kiidetakse ikka kui erilised asjad need olevat. Laps sai neid kodunduse tunni raames Pätsi kohvikut külastades proovida ja talle väga maitsesid. Seega, läheb katsetamiseks.

Ja täna tegin lapse klassiõhtu tarbeks sibulapirukat - kahekordne kogus, s.o. 1 kg sibulat tuli ära hakkida. :P See on selline pirukas, mida isegi minu sibulat mitte suu sissegi võttev laps võib lõpmatuseni süüa. Tuleb asi lihtsalt ümber nimetada juustupirukaks. :P Millalgi lobisesin ikka kogemata jutu sees välja, et see oli tegelikult sibulapirukas, mida ta seal kahe suu poolega sõi . . . Kuid ennäe imet, ka edaspidi söödi seda sama hea isuga ja nüüd ta siis tellis mult seda klassiõhtu tarbeks. No et muidu kõik toovad vaid limpsi ja krõpsu ja magusat, et oleks midagi söödavat ka. Lugesin talle vaid sõnad peale, et ta meeles peaks seda ikka juustupirukaks nimetada . . .

Saaks nüüd vaid selle viimase töönädala ka üle elatud - erilist tööstressi ega väsimuse märke sel aastal isegi pole, kuid siiber on küll täitsa olemas. Pühi on vaja! Too hajameelsus ongi ehk varjatud väsimuse märk . . .

Viimased istutustööd

Täna ma istutasin, aias. Väljas oli -1C, labidas läks maasse, mis muud kui taimed mulda. 3 lamavat talihalja ja vahulill - kui hea oli taas mulda küünte alla saada! :) Talihaljad läksid turbapeenrasse, vahulill kuhugile, kus ma oletasin, et mingeid sibullilli ei tohiks all vastu tulla. Kuivanud lehed kuhjasin kõige peale. Minu esimene novembrilõpu istutamine . . . nüüd jääb vaid loota, et me kohtume veel kevadel.

Tihased on linnumajas jõudsalt pekki söönud ja kass on toa poolel alati valves. Vahel kolksud käivad ja siis võib leida aknalaualt paar puruks hüpatud säntpoolia lehte. Siin on pilt meie uusimast säntpooliast - lapse sünnipäevalill:

 

Ka näputööd on saanud vahepeal teha, kudumise kõrvale. Laps tuli ühel päeval jutuga, et Loom Bands on see, mida temal nüüd vaja on. No ei tõuse minu käsi nii kallilt seda kudumisalust ja kummirõngaid ostma, mis võivad olla veel potentsiaalsed allergiatekitajad! Ja üldse, kas tänapäeva lapsed polegi sõpruse käevõrudest kuulnud, mida saab punuda kodus lademetes seisvatest mulineedest ja puhta tasuta? :P Ok, ühe käevõru tegemine nõuab 3h ja kuna emal on rohkem puhkepäevi kui temal, siis asusin punuma - tulemus on, et nüüd soovitakse neid juurde ja juurde. :D Õpetusi leiab Youtube'ist.

Veel käevõruteemal. Linnas käies on ehtepoed ikka tütarlapsele magnetiks. Leiti siis sealt üks käevõru, mis meeldis, suht lihtsake. Aga jällegi - 7 eurot kumminiidile aetud pärlite eest?? Eriti kui ma tean, et nad maksavad vaid sente . . . meil on kodus suht samad pärlid, kristallid ja kumminiit olemas. Laps oli küll pisut umbusklik kui ma lubasin, et teen talle ise samasuguse ja hoidku oma 7,- muuks tarbeks. Kuid tulemus oli, et nüüd ta palub, et ma teeks veel ja veel neid juurde. :)

Eile algas tali :)

Esimene lumi tuli eile maha ja meie lapsega tervitasime seda linnas. Enne seda sai veel vihma ja libedust tunda. Hommikul vara bussi peale kõmpides ei viidanud miski sellisele ilmamuutusele - kraadiklaas näitas -4C, käisime arstil, uitasime poodides. Ühel hetkel poest väljudes oli aga jalgealune enneolematult libe. Peenikest vihma piserdas taevast ja inimesed olid ettevaatuse huvides hakanud liikuma uisusammul või ettevaatlikult kooserdades. Kui bussi peale hakkasime minema, kukkusid esimesed väljujad kõik pikale. Ja kui buss kodukohas peatus, siis olin libeda unustanud ja esimese bussist väljujana käisin ka loomulikult pikali. :D Õnneks viga saamata. Õhtul hakkas siis korralikku laia lund tulema. Nüüd on puudu veel Advent ja jõulukaunistused. :) Nädal aega vaja veel kannatada, siis läheb kaunistamiseks.

Täna tuli veelgi lund lisaks, sai juba kelguga poes käidud. Teel vaatasin ümberkaudseid aedasid - talvel lumega on ikka ilus kui aias on okaspuid. Kindel otsus, et järgmisel aastal toon ka omale väikesekasvulised okaspuud aeda, sellised, kes jäävad allapooleteisemeetrimeesteks.

Täna oli aega ka linnumaja akna taha üles seada, pekitükid katusele kinnitatud. Rasvapallide tarbeks sulatasin paki searasva, segasin sinna hulka mitmeviljahelbeid ja hirssi ja jätsin sahvrisse hanguma. Päevalilleseemneid oleks võinud ka panna, kuid neid saavad linnukesed süüa väljas ka otse õisikutest. Kõvaks läinud toidusegust saab siis pallid veeretada ja linnumajakesse panna. Kulus vaid mõni minut kui tihased olid juba peki avastanud. Kassil läksid linde nähes ka kohe silmad põlema ja võttis varitsusasendi sisse. Tegelikult ta ei pääse neid ehmatama, aknalaual on piisavalt lillepotte ees - Tantalose piinad. :P

Tõin ka ämbritäie lund tuppa sulama, lillekastmisveeks (Muhediku nõuanne). Kuidas ma küll varem polnud selle peale tulnud?! Et milleks riigivett raisata.

Sumpasin ka aias ühe tiiru teha. Ega seal midagi teha ei ole - kõik on lume all. Järgmise nädala lõpul võiks siis ehk roosid ära katta - selleks ajaks on nad 2 nädalat külmakraade saanud. Ehkki ma ei ole kindel, kas teha seda üldse . . . nagu kogenud roosikasvatajad hoiatavad - et pigem vähem katta või üldse mitte kui liiga vara. Samas kohalikes aedades, kus suviti kõige lopsakamat roosiilu on näha saanud, on roosidel ämbrid ja kuuseoksad peal seisnud juba septembri lõpust alates. Mis nipiga nende roosid sedasi talve üle on elanud ja alati võidukalt õitsevad, on mulle mõistatus. Aga aednikud loevad oma tibusid kevadel - elame, näeme.

Toalilledest ja aalujatest

Laupäeva hommikul ärgates ei oleks ma kuidagi osanud arvata, et õhtuks on minust saanud Aalujate klubi liige - aitäh minu kutsujale! :) Olin väga üllatunud, et sain sedasi üles korjatud, olin suht kindel, et pean seda aiapäevikut siin igavesti vaid iseendale. Aga ju siis pidi teisiti minema ja olen vaid rõõmus selle üle.
Eks mõne taime hoolduse kohta googeldades komistab aiapidaja varem või hiljem mõne aiablogi otsa, kus siis ka aalujaid on mainitud. Ja siis mõistatad omaette, et huvitav, mis nähtus see aalumine olla võiks . . . Kuna kõige ligilähedasem sõna aalujale on kaaluja,  ja A sõna alguses tähendab kindlasti aeda (mida muud) - et siis äkki sellised hästi kaalukad aednikud?! Selles mõttes, et kes enne ikka kaaluvad, mida omale aeda tuua. Selline ettekujutus tekib siis asjassepuutumatul. :P Kuid Muhediku blogist sai kenasti selgituse sõna tähendusele ja kaalukust, näe, ei olnudki üldse mainitud. Et ma ka täitsa sobin siis aalujaks, minu taimesoovid on ikka täitsa kaalutlemata - muudkui tahan ja tahan seda ja teist taime juurde. :D

Aeda ei ole aga viimased päevad saanudki, see-eest sai aknalaua taimede pere pisut täiendust - uus isadepäeva säntpoolia ja mu esimene jõulukaktus.
Uus säntpoolia on nii mõnusat sametist värvi ja õieservad on justkui härmas. Pildile jäi ka meie esimene sinine säntpoolia, mis on mai algusest peale suht vahetpidamata õitsenud.

Jõulukaktus

Jõulukaktuseid tahaks kindlasti juurde - jumaldan tubaseid õitsejaid! Esialgu vaatan aga, kuidas ma selle esimesegi pidamisega hakkama saan, kogemusi ju veel pole. Säntpooliaga on lihtne olnud - teda ei tohi lihtsalt kasta kogu aeg, ehkki tahaks. Ja kui kasta, siis ainult alt ja kui ta on isu täis joonud, siis ülejääk ära kallata.
Siin jõulukaktuse kõrval paistab ka killuke kuukinga, mis mulle sünnipäevaks kingiti ja kelle vajadusi pean ka alles tundma õppima. Õiteilus jäi ta pildistamata ja üsna ruttu närtsisid ta õied ära - ilmselt mu oma süül, sest avatud akna ette jäädes sai ta tõmbetuult. Nüüd on tal aga uued õiepungad avanemisjärgus ja kui õitsemiseks läheb, tuleb ka temast pilti teha.
Tubastele õitsejatele tuleb kindlasti veel lisa, sest laps soovib oma sünnipäevalilleks ka mingit toalille.

Ja nüüd tõi kuller lapse sünnipäevakingituse ja see tuleb ruttu läbi lugeda, enne kui see pakkimisele läheb:

Aeda tagasi

Aiaigatsus oli nende päevadega suureks paisunud. Hommikul ajasin kohe vatid selga ja läksin aeda märja ja löga sisse müttama - et saaks aga midagigi teha! :P
Eks see kudumine ole ikka vilets aiaelu aseaine - lambavillast saadud energia on vaid pisuke, võrreldes värskes õhus töötamise ja maaenergiaga. Aga no parem kui mitte midagi, ühed sõltuvust tekitavad tegevused mõlemad. :) Kudumine lihtsalt väsitab vähem.

Aias istutasin kuldvitsa ümber ja lõikasin mõned püsikute varred maha. Midagi jätsin ikka alles ka, et mingidki varred ikka püsti ka oleks kusagil. 
Tagaaias roosipeenar oma üles mullatud kuhilatega pole küll enam mingi vaatamisväärsus - karta on, et ma panen edaspidi roosid ikka kuhugile püsikute vahele.
Kui mõelda, et millist aeda ma tahan, siis hing kisub vist ikka pigem metsikuma poole. Et kaotaks peenrad üldse ära ja tekitaks segaistutusalad. Ehkki korrektne oleks olnud aia pidamist alustadagi mõtlemisest - mida ma üldse tahan, mis on mu visioon. Mina aga alustasin hoopis kauaigatsetud taimeunistuste elluviimisest. No et kõigepealt ikka midagi hingele. :) Aga pole hullu. Eks tehes see visioon hakkabki tekkima kui seda varem polnud. Ja mu taimesoovid sobituksid ka segaistutusega  aeda, pole hullu kui peab midagi kusagil ümber tõstma. 
Ja muru peaks kindlasti vähemaks jääma! Näitas sellesuvine suur niitmine. Selle asemele rohkem lillepuhmaid, põõsaid ja õitsvaid pinnakatjaid. Samuti võiks tutvust teha okaspuude minivormidega. Ehkki nende kasvatamisest ei tea ma veel midagi. Aga talv on veel ees ja jõuab end kevadeks pisut harida küll. :P