Sajuga augusti

Seda postitust hakkasin kirjutama juba eelmisel kuul:

Meil on ainult sadanud. Terve juuli jooksul pole vist maapind ära kuivanud, juunist rääkimata. Mulle on see muidugi väga mugav, kastma pean vaid kasvuhoonet.

Vaat siis, polegi augusti jaoks vaja hakata sama asja uuesti üles tähendama. Et siis ikka veel sajab. Terve suvi. Kui must-valgel kirjas ei oleks, poleks isegi  tähele pannud. :D Sest mul on neid tubaseid tegevusi ikka vääga palju - ikka kudumine ja lugemine vaheldumisi, vahel sekka ka helmetegu . . . Eile hommikul saabus jälle üks hunnik Inglismaalt . . . 

Lootsin, et sadu jätkub, päikesepaistelised päevad on lugemiseks suht ebamugavad, aga kus sa sellega - päike säras taevas. Tuli raaamatud ootele panna ning lõputult edasi lükatud sõstrakorjamine ette võtta. See on vist töö, mida ma kõige vähem naudin - ennem kaevaks isegi naati . . . Laps tuli kah appi korjama, tema lemmikmahl ikkagi. Kuna meil on aeglane pliit, siis terve päev kulus nende marjadega jändamise peale ära. Aurutaja kõrval passides jõudsin järgmise punase servaga raamatuga peaaegu lõpule.

Aed ja õied on kõik nii üle joodetud ja vettinud, köögiviljakasvatus näeb aga super välja. Sibul ja küüslauk on üles võetud, mõlemad pirakad. Suvikõrvitsad, pastinaak, kaalikad ja porgandid on kõik eriliselt tublid. Till, oli ta nüüd Mammoth või Superdukat, on kõvasti üle minu pea kasvanud ning on varsti 2m kõrgune. Ausalt öeldes läks mul tilliisu juba poole suve pealt ära kui lugesin Tistou kirjutatust, et liblikad sinna oma järglasi munevad . . . Niisiis saigi lasta neil palmideks kasvada. Õnneks sai juba varasuvel terve talvevaru tilli sügavkülmikusse ära hakitud.

Kasvuhoone ägab hiigeltomatite all - Brutus, Brandywine Yellow, Härjasüda ning väiksematest Marmande:

Brutus

Härjasüda

Brandywine Yellow

Kusjuures Brandywine Yellow, kes eelmisel aastal oli üsna hapu maitsega, seda sel aastal miskipärast pole. Aga tänavune suvi on olnud vaatamata padukatele ka tunduvalt soojem kui eelmine, äkki see mõjutab maitset.
Lihatomateid kulub meil üldse hulgim, jumaldame lapsega mõlemad tomatisuppi ning teen alati ka ketšupit. Sel aastal proovisin aga esmakordselt tomatimoosi teha. Moosiks on teda küll palju kutsuda - mõnus magus-vürtsikas kaste pigem ja kindlasti tahaks juurde teha. Vihmapäevadel sai purkidele ka sildid välja mõeldud:

 

Jalapeno pipar tomatimoosi jaoks tuli ka oma kasvuhoonest - esimest korda kasvatan ning taimed on kenasti kaunu täis:

Mul polnud aimugi, et nad nii tulised on. Esimese kauna andsin lapsele degusteerida. Näksis algul ühte otsa, siis teist - olla nagu paprika ja lõi hambad keskelt sisse. Vaat siis võttis küll hinge kinni. :) Õnneks piim ja juust olid esmaabiks käeulatuses. Pärast seda oli muidugi põnev ise ka kaun ära proovida. Olin enda meelest tark ja võtsin enne seemned ja valge osa välja, aga tutkit - ikka lõi hinge kinni ja suu leekidesse. Nüüd mind huvitabki, et kas marineerides annab see tulisus järgi? See olla nagu põhiline viis neid pipraid kasutada. Teine variant on toorjuustuga täiedetult paneerida, kuid kardan, et meil pole enam nii  julgeid, kes oleks veekord nõus hambad kauna sisse lööma, olgu siis toores või küpsetatud.


Et aed on nii ülejoodetud ja vettinud, siis on raske fotogeenilisi õitsejaid leida. Siin mõned pildid selle aasta uudisõitsejatest. Mu elu esimene endakülvatud tokkroos avanes, nüüd muudkui käin ja imetlen neid suuri silmi:

Lahti on ka esimene Hiiumaalt minuni jõudnud tokkroos - minu kõige lemmikumat värvi:

Veel üks uudisõitseja, Kristeli poolt jagatud harilik rõngaslill:

Metstubakate koht nägi suve algul välja nagu kapsakasvatus, nüüd aga on need jumalikult lõhnavad õied lahti:

Varasuvel külvatud moonid õitsevad - minu üllatuseks, arvasin, et järgmisel aastal. Siia külvasin valget kukemagunat, sain aga sellise värvilaigu - mulle sobib! (taamal metstubakate kõrval on lõvilõuad):

Kukemagunad

 

Pojengiõielisi unimagunaid sai ka mitut sorti külvatud. Sarnaselt kukemagunakülvile, oli neiski seemnepakkides mõningast omaloomingut. Osad õied on siiski tuvastatavad - väike valik neist, kõik pole veel lahti:

 Lilac Peony

Flemish Antique

Flemish Antique

Ainsad magunad, kelle õisi ma veel näinud pole, on jätkuvalt idamagunad. Eelmisel aastal külvatud taimed on alles ja lopsakad, kuid õisi ei tulnud. Sel aastal külvasin veel lisa. Ehk järgmine aasta toob lõpuks ka õied - nii tahan neid!
Ja ootan, et kõik need magunad, lõuad ja tubakad annaksid mulle ohtralt isekülvi - kui juba umbrohi, siis olgu vähemalt ilus umbrohi, mitte mingi tühipaljas naat.
Lõpetuseks veel üks mu lapse pildistatud päevapaabusilm - pune ja lavendel olid neid täis nii et kobrutas: