Mängleva kergusega

Sel kevadel aiatööd kohe lippavad käes. Eile saabusid mu uhked okaspuutited (välja näevad küll pigem juba kui mürsikud) ja peale kiiret vaimustumist istutasin nad kohe juba ootel peenardesse maha. Vihmavett oli nende päevadega oma 4 ämbrit kogunenud, kulus just istutamiseks ära. Töö tehtud, võis uusi asukaid nende uues elupaigas lõputult imetleda. Kui nüüd mu tellitud varjutaimed ka saabuvad, siis teen valmis peenardest klõpsu ka - kunagi aastaid hiljem siis hea selle paiga arengut võrrelda.

Täna hommikul ärkasin juba enne seitset, und enam ei tulnud. Kuna maja veel magas, pikeerisin hommikumantlis, söömata ja kohvita 96 taime lõhnavat neitsikummelit. Lõpetuseks külvasin kaljukilbirohu ja lõhnava (või lõhnatu?) imelille ära. Siis oli juba kuulda liikumist maja pealt ja pääsesin kohvile ligi. Pärast uitasime lapsega aias ja imetlesime uusi okkalisi. Ilm oli vaikne ja värske ning kerge udu rippus puude kohal. Kuidagi ei raatsinud tuppa minna. Mina tahtsin muidugi kohe uut roosipeenart kaevama minna, laps ei olnud küll seekord vaimustuses mullas möllamisest, lõi aga siiski käed külge. Kuigi mitte kauaks, peagi müttasin üksi edasi. Hangu murdsin sealjuures ära - kuid ta oligi vanem kui mina. Laps tuli peagi tagasi, kõbla käes - temal hakanud südametunnistus piinama, et kuidas ma ikka siin üksi kaevatud saan. :P Koos läks töö muidugi hoopis teise tempoga ja peenar valmis justkui iseenesest. Nüüd viimane (loodetavasti) kaevamistöö sel kevadel on teha haldjaring, mis mu vaimusilmas näeb välja umbes selline. Aga ei teagi, kui mu tööind nii suur on, äkki peaks seda ära kasutama ja ruttu veel mõne istutusala planeerima. :D